Читать книгу Kate’i ja Clara imevärki Cornwalli käsitööpood - Эли Макнамара - Страница 5

„Ma ei saa aru,“ ütleb mu tütar, ainiti vaadates hiigelsuurt erksavärvilist lõuendit meie ees seinal. „See on täpselt nagu need pildid, mis ma väiksena tegin ja mille sa kõigile vaatamiseks külmkapile kinnitasid.“

Pean temaga nõustuma, aga olles teadlik sellest, kus viibime, valin sõnu hoolikalt.

„Seda nimetatakse moodsaks kunstiks,“ sosistan ma. „Kõik ei saagi sellest aru.“

„Sina saad või?“ küsib Molly minu jaoks ikka veel liiga valju häälega. „Ja mis kõige tähtsam, kas sinu meelest see kõlbab kuhugi?“

Mõned läheduses seisvad inimesed pööravad enda ees olevalt kunstiteoselt terava pilgu meie poole.

„Molly, sa pead vaiksemalt rääkima,“ sosistan ma taas, jättes ta küsimusele vastamata. „Kunstigaleriid on veidi nagu raamatukogud – inimestele ei meeldi, kui neid asjade uurimisel häiritakse.“

Molly paneb käed rinnal risti. „Raamatukogus tahavad inimesed päriselt raamatuid koju viia. Ei kujuta küll ette, et keegi tahaks üha uuesti ja uuesti mingeid siniseid lärakaid koju viia, või mis sa arvad, mamps?“

Avan suu, et temaga nõustuda, aga üks peen naisehääl hakkab enne kõnelema. „See maal on tegelikult üks meie kõige populaarsemaid eksponaate. Selle ühe teose põhjal valminud postkaarte, plakateid ja kotte müüakse meie poes rohkem kui ühegi teise galeriis leiduva töö põhjal valminud tooteid.“

Vaatan meie kõrval seisvat naist. Olen teda aeg-ajalt linnas ringi lehvimas näinud, üll värvilised sallid ja kummaliselt kokku miksitud riided.

„Te nähtavasti töötate siin,“ vastan viisakalt. „Mõtlesingi, et olen teid St Felixi peal näinud.“

„Ma olen üks galerii kuraatoritest,“ vastab naine tähtsalt. „Winston Jamesi uus näitus on minu hallata. Oletan, et tulite täna õhtul näituse avamisele?“

Ta silmitseb meid pealaest jalatallani, mõeldes nagu, et oleme eksikombel kutse saanud.

„Jah,“ lausun ma, võttes kotist kutse.

Naine võtab kutse enda kätte ja uurib seda teraselt. „Aa,“ sõnab ta mõistvalt. „Te olete kohaliku äri omanik? Arusaadav.“

„Jah,“ ütlen ma, napsates kutse tema käest tagasi. „Mulle kuulub Kate’i Cornwalli käsitööpood Harbour Streetil. Me müüme kunsti- ja käsitöötarbeid,“ rõhutan, kui ta mulle tuima pilguga otsa vaatab.

„Mmm,“ sõnab naine, kaotades meie vastu kiiresti huvi, kui galerii peauksest saabub veel inimesi. „Üritus toimub seal.“ Ta osutab raskete klaasuste poole. „Kena õhtut.“ Seejärel sibab ta suurt kasvu mehe juurde, kellel on seljas pikk must vihmamantel ja peas sellega kokkusobiv rohelise sulega kaabu. „Julian! Kui tore, et tulla said!“ ahhetab ta, suudeldes meest mõlema põse kõrvale õhku.

„Läki,“ ütlen Mollyle, kui ta lõbusa naeratusega vaatab ekstsentrilisi inimesi, kes Juliani kannul uksest sisse tulid. „Mida varem me selle peoga ühele poole saame, seda varem võime koju minna.“

„Kate!“ hõikab rõõmsalt üks noor naine veidi aega hiljem, kui Molly ja mina seisame kohmetult, tasuta jagatud joogid käes, ja vaatame enda ümber olevaid inimesi. Mõnes neis tunneme ära teised St Felixi elanikud ja mõned paistavad olevat selgelt teistsugused kui meie tavapärased väljastpoolt linna saabunud külalised, kuid ometi tunduvad nad äärmiselt hästi galeriikeskkonda sobivat.

„Poppy!“ hüüan vastu, rõõmustades veel ühe Harbour Streetil asuva poe omaniku nägemise üle. „Kuidas läheb? Ma pole sind mõnda aega näinud.“

„Ma pole viimasel ajal eriti lillepoes käinud.“ Poppy krimpsutab nägu. „Hommikuiiveldus,“ selgitab ta kõhtu patsutades.

„Sa oled jälle lapseootel?“ küsin rõõmsalt. „Kui tore.“

„Nii on!“ vastab Poppy rahuloleva näoga. „Loodetavasti nüüd, kui kaksteist nädalat on seljataga, hakkab mu enesetunne pisut paremaks minema nagu eelmine kord. Tere, Molly,“ ütleb ta tüdrukut märgates. „On sul tore?“

Molly kehitab õlgu. „Pole viga.“

Poppy naeratab laialt. „Sa meenutad mulle mu kasutütar Brontet. Ta oleks sinuvanuselt midagi sarnast vastanud, kui üks ta vanematest oleks ta sellisesse kohta vedanud.“

Molly vaatab kohmetult Poppyle otsa.

„Sinu beebiuudis on imeline, Poppy,“ ütlen talle. „Ma ei teadnud, et sa jälle lapseootel oled.“

„Jake ja mina oleme alles hakanud sellest teistele rääkima, nüüd kui ohtlikum aeg on möödas. Tegelikult ma arvan, et Jake on kõik need nädalad püüdnud seedida tõsiasja, et temast saab jälle isa.“

„See on tema … neljas laps, eks?“

„Jah, teine minuga. Esimesed kaks ei ole enam kaugeltki lapsed. Bronte on kakskümmend ja Charlie kakskümmend kaks.“

„Bronte käib kunstikolledžis, eks? Ta vist astus kord meilt läbi, et joonistusplokki osta, aga meie pisut piiratud valik ei avaldanud talle ilmselt erilist muljet.“

„Te ei saa ju kõike poodi müügile võtta, ega?“ lausub Poppy pragmaatiliselt. „St Felixis on enamik poode liiga väikesed. Sul veab, et sul seal veel keldrikorrus ka on. Bronte leidis su poest kindlasti midagi, mida ta saab kasutada – ta muudkui visandab.“ Poppy kummardub mulle lähemale. „Tema tööd on palju etemad kui suurem osa neist niinimetatud kunstiteostest, mis nendel seintel ripub. Need on pisut … lapsikud, kas pole?“

„Vist küll, aga paremad kui mõned taiesed teistes saalides. Seal on tunne, nagu keegi oleks lihtsalt lõuendile värvi visanud. Nende maalide puhul on vähemalt aru saada, millega tegu.“

„Tõsi,“ nõustub Poppy. „Ma tulin siia tegelikult ainult galeriile toetust üles näitama, kas sina ka? Nii tore, et see pärast pikka renoveerimist jälle lahti tehti. Kui see avatud on, käib siin alati rohkem külalisi. Tundub, et paljud inimesed hindavad moodsat kunsti rohkem kui mina!“

Ma naeratan. Poppy ei ilusta kunagi oma sõnu ja ma imetlen tema ausust. „Hea teada, et varsti saabub linna rohkem külastajaid. Ma ju tegelikult ei tea – galerii on kinni olnud minu poe avamisest saadik.“

Poppy mõtleb järele. „Jah, vist küll. Olin unustanud, et see nii kaua kinni on olnud. Sa tulid siia … nii umbes aasta tagasi?“

„Poolteist aastat tagasi. Kui ma saabusin, oli galerii just renoveerimiseks suletud.“

„Isver, kas sellest on tõesti nii kaua möödas? Kuidas küll aeg lendab.“

Keegi lööb kõlksudes lusikat vastu klaasi ning kogu ruum jääb vait, kui kõik end heli suunas pööravad.

„Daamid ja härrad.“ Räägib ennist meiega kõnelenud naine. „Palun mõneks hetkeks teie tähelepanu.“ Ta ootab, et kogu ruum jääks vait, enne kui alustab. „Aitäh. Minu nimi, nagu enamik teist teab, on Ophelia Fitzpatrick ja ma olen siin, Lyle’i galeriis peakuraator. Nagu teate, avati meie hiilgav galerii alles äsja pärast põhjalikku ja – minu meelest – üsna oivalist renoveerimist, nii et kindlasti külastab osa teist meid nüüd alles esimest korda. Te kõik olete kahtlemata nõus, et renoveerimistööd on end enam kui ära tasunud ja galerii on nüüd ilusam kui kunagi varem.“ Ta osutab ümbritsevale ruumile ja kuulajate seas levib lühike aplaus. „Te nõustute kindlasti ka sellega, et ükskõik kui imeline ka poleks arhitektuur, määravad galerii headuse majas peituvad kunstiteosed, ja nagu paljud teist on täna õhtul juba näinud, on meie püsinäitusel uskumatult häid töid.“

„Uskumatult headeks ma neid küll ei nimetaks,“ pomiseb Poppy minu kõrval ja Molly naeratab talle heakskiitvalt.

„Aga ma olen lihtsalt üliõnnelik,“ jätkab Ophelia, „et meie Lyle’i galerii esimeseks eriväljapanekuks on teosed kohalikult kunstnikult, kes elas ja töötas siin, St Felixis, tuhande üheksasaja viiekümnendatel aastatel. Te kõik olete juba kindlasti nautinud ja imetlenud tema paljusid kunstitöid, mida me uhkusega oma seintel näitame, aga kui mitte, sest olete niisama õhtut nautinud, siis laske end neist haarata ja lummata, enne kui täna siit lahkute. Aga enne, kui kiirustate justnimelt seda tegema, on mul ääretu rõõm tutvustada teile inimest, kes oskab nii nende imeliste maalide kui ka kunstniku enda kohta palju rohkem rääkida. Lubage mul lavale kutsuda keegi, kes tundis Winston Jamesi paremini kui enamik inimesi – tema poeg, Julian!“

Ophelia hakkab entusiastlikult plaksutama ja kõik ruumis viibijad liituvad temaga pisut tagasihoidlikumalt, kui seesama mees, keda varem nägime kaabus ja mantlis, hüppab tillukesele ajutisele lavale Ophelia kõrvale, nüüd seljas tumesinine rätsepaülikond, helesinine särk ja kaelas valgete täppidega kaelarätt. Ta suudleb naist teatraalselt mõlemale põsele ning võtab siis enesekindlalt tema tugevast haardest mikrofoni.

„Aitäh, Ophelia!“ lausub mees, andes käega märku, et too lavalt maha astuks, nii et kellelegi ei jää kahtlust, et nüüd on tema kord rambivalguses särada.

„Tervitus, sõbrad!“ hõikab Julian James ruumis viibijatele entusiastlikult.

Ma heidan vargsi pilgu Mollyle, aga tal on juba suu kõrvuni ja ta hoiab telefoni pisut kõrgemal, et toimuvat filmida.

Panen käe kaamera ette.

„Mamps!“

Ma raputan talle pead. Ta laseb kulmu kortsutades telefonil alla langeda.

„Kas tohib teid ikka sõpradeks nimetada?“ küsib Julian, murelik ilme otsekui peitliga tahutud näojooni varjutamas. „Mu isa oli nii palju aastaid osa St Felixi elust, et mulle tundub, et olete kõik tema sõbrad ja pereliikmed ning seetõttu ka minu omad.“

Poppy turtsatab mu kõrval ja rüüpab kiiruga veel apelsinimahla, et oma lõbustatust varjata.

Julian paistab tajuvat, et mitte kõik publikuliikmed pole temaga ühel meelel, ja vaatab murelikult meie poole. Minu suunas läkitatakse kohe teele relvituksvõttev naeratus.

Ma naeratan viisakalt vastu.

„Sul vist näkkas,“ pomiseb Poppy mind müksates.

„Vaevalt küll,“ ütlen nägu krimpsutades. „Mul on ikka mingid standardid ka.“

„Aga ta kindlasti püherdab rahas,“ sosistab Poppy lõbustatult. „Nüüd, kui tema kunstnikust papsi enam pildil pole, kuulub kogu papp talle. Kui suudad tobedast habemest ja veidrast häälest üle olla, siis see kõik võib sulle kuuluda.“

„Lõpeta!“ sisistan ma, püüdes mitte naerda.

„St Felix oli nii palju aastaid suur osa mu isa elust,“ jätkab Julian, „mistõttu talle meeldis seda oma ainulaadsel viisil maalida.“ Ta osutab ühele maalile oma selja taga. „Seetõttu tean, kui õnnelik ta oleks olnud, kuuldes, et kõik tema St Felixit kujutavad maalid on suveks välja pandud siia, Lyle’i galeriisse, imetlemiseks nii teile, kohalikele, kui ka neile paljudele St Felixi külastajatele.“ Me tõstame käed, et aplodeerida, kuid Julian jätkab: „Tegelikult olen kindel, et paljud väikeste äride omanikud tänavad õige pea mu isa, sest tänu sellele näitusele tuleb sel suvel linna veel rohkem külalisi, nii et palun tõstke klaasid endiselt geniaalse härra Winston Jamesi auks!“

„Ta hakkas mulle juba meeldima,“ lausub Poppy, kui me tõrksalt klaasid tõstame, „aga siis ta ütles, et peaksime väga tänulikud olema, ja kuigi ma nõustun, et meile kõigile on külalistest kasu, on ta pisut liiga ennast täis, eks ole?“

„Ta tundub tõesti endast väga heal arvamusel olevat,“ sõnan ma, otsides pilguga Mollyt, kes paistab olevat kuhugi minema lipsanud.

„Seda suurelisust pressib tal kõrvadest ka välja,“ ütleb Poppy oma otsekohesel moel nagu ikka. „Oi, anna andeks, Kate, nägin just seal Ritat. Ma pean temaga rääkima lilledest, millega me Lõbusas Merineitsis pulmapidu kaunistame. Tulen kohe tagasi.“

Poppy viipab Ritale ja laveerib siis tema poole külaliste vahelt, kellest paljud paistavad nüüd tahtvat Julianiga rääkida.

Kuhu see Molly küll läks? mõtlen taas, vaadates enda ümber ringi. Niimoodi minema uidata pole üldse tema moodi.

Tegelikult pean endale tunnistama, et viimasel ajal on see täitsa tema moodi. Sellest ajast peale, kui Mollyst paar aastat tagasi teismeline sai, on ta muutunud – mitte kehaliselt, sest ta on endiselt pisike ja kiitsakas, vaid muus mõttes. Nüüd kannab ta teksapükse, raskeid saapaid ja julgete embleemidega T-särke. Aga muutunud pole tegelikult niivõrd tema välimus, vaid hoopis see, et ta on aina iseseisvam.

Tundes end veel kohmetumana, kuna seisan seal üksi, ilma et mul oleks kellegagi rääkida, pööran end lähima maali poole ja teesklen, et uurin seda teraselt.

Poppyl oli õigus: maali stiil on esmapilgul pisut lapsik. Väikesel nimesildil pildi all on kirjas „St Felixi sadam videvikus“.

Hmm … on vist jah, mõtlen ma, uurides lõuendit lähemalt. On lihtne ära tunda linna sadamat, mille ühes otsas on tuletorn ja selle ees lubjatud kivist majakeste rivi, mis endiselt ääristab sadamat ja kus nüüd enamalt jaolt on poed, kohvikud ja puhkemajad, mitte kaluriperede kodud nagu viiekümnendatel. Aga maali perspektiiv tundub kummaline – äkki see on sihilik? Kunstnik on oma töö lõpetamiseks kasutanud ka väga algelisi jooni ja pintslitõmbeid, mistõttu see tundub vägagi nagu mõne lapse vaade kalurikülast, mida ma nüüd kutsun koduks.

„Üks mu isa lemmikutest,“ lausub sügav hääl mu õla taga.

Pööran end kiiresti ringi ja avastan, et Julian James seisab mulle pisut lähemal, kui mulle meeldiks. Tal on käes klaas punase veiniga ja ta võtab sellest mu vastust oodates pika, aeglase sõõmu.

„Tõesti?“ küsin viisakalt, pöörates end näoga tagasi maali poole. „Miks nii?“

„Kas see pole siis ilmne?“ lausub Julian, kummardudes maalile ja mulle lähemale.

„Äkki te saaksite mind valgustada?“

Mu sõõrmeid täidab kalli habemeajamisvee ja punase veini lõhn, kui ootan tulemas mingit pikka vastust oivalise valguse, meisterlike pintslitõmmete, sügavuse ja tunnete kohta.

„See oli üks tema müüdavamaid teoseid!“ naerab Julian, nii et pööran end tema poole tagasi. „Sellest kaunitarist siin on tehtud rohkem nänni kui teistest.“

„Nänni?“

„Fännikaupa!“ Ta hõõrub sõrmi kokku. „Ja kus on fännikaup, seal on raha! Palju raha!“

„Aa, mõistan,“ vastan ma, mõeldes, kas Julian saab mulle veel ebameeldivamaks muutuda, kui ta juba on. „Aga olen kindel, et teie isa ei mõelnud maale luues, et nendega saab äri teha, ega?“ Vaatan uuesti maali. Juliani materialistlikkuse kõrval tundub see äkitselt väga puhas ja süütu. Ma ei suuda ette kujutada, et keegi, kes lõi niivõrd naiivse kunstiteose, oli niivõrd saamahimuline, et mõelda rahale, mida ta saab sellega teenida.

„Nalja teete või? Minu isa oli kõige ekstravagantsem, mõtlematum pillaja, keda ma olen iial tundnud. Talle meeldis raha tuulde loopida. Mida rohkem, seda uhkem, mõtles ta.“

„Te maalite temast küll kena pildi,“ sõnan irooniliselt.

„Aa …“ Julian viibutab mu poole sõrme. „Osavasti öeldud. Te olete vaimukas neiu, mis?“

„Püüan olla jah,“ vastan viisakalt, soovides, et keegi tuleks ja kas minu või Juliani ära viiks, peaasi et ma ei peaks tema seltskonda enam välja kannatama. Miks mitte keegi temaga äkitselt rääkida ei tahtnud? Mõni minut tagasi polnud talle võimalik isegi ligi pääseda.

„Millega te siin siis ka tegelete?“ küsib Julian. „Mõned tänased külalised on vist kohalikud ärimehed ja loomulikult ärinaised ka,“ lisab ta, osutades käega lahkelt mulle. „Kas teie olete üks neist?“

„Jah, mulle kuulub üks Harbour Streeti poodidest,“ ütlen talle uhkelt. „Käsitöötarvete pood. Kate’i Cornwalli …“

„Väga armas,“ katkestab Julian mind ega tundu sellest vähimalgi määral huvitatud olevat. „Päris enda pood.“

„Mina olen selle üle väga uhke.“

„Kindlasti. Näete,“ sõnab Julian nobedalt, pistes käe taskusse, „võtke õige minu visiitkaart. Äkki helistaksite mulle mõnikord? Võime lobiseda äriasjadest ja muust ka …“ Ta pilgutab vihjamisi silma ja ma hakkan peaaegu oksele. „Ma käin tihti Cornwallis. Mul on siin suvila ja Lõuna-Prantsusmaal luksusvilla.“ Ta jätkab oma kinnisvara loetlemist, nagu see oleks maailma kõige loomulikum asi. „Lisaks korter Londoni lõunaosas, aga te vist ei satu eriti sudulinna, ega? Siit on sinna päris pikk tee.“

„Ei,“ vastan ma temalt visiitkaarti vastu võttes. Tahan veel palju rohkem öelda, aga hammustan keelde, sest ei taha stseeni korraldada. „Ma ei satu eriti ka Lõuna-Prantsusmaale. Tauntonist kaugemale jõudes tekib mul tavaliselt juba reisiväsimus.“

„Kahju,“ jätkab Julian rõõmsalt, taipamata, mida ma ütlesin. „Vaadake, mina armastan reisimist üle kõige ... Oi … Väga vaimukas! Reisiväsimus – nüüd sain pihta.“

„Julian!“ hüüab Ophelia, kiirustades minu tohutuks kergenduseks meie poole. „Seal sa oledki. Sa kohe pead kohtuma … Oi, jälle teie,“ sõnab ta, püüdmata mind nähes põlgust hääles isegi varjata. „On teil … meeldiv õhtu?“

„On tõesti,“ sõnan rõõmsalt, märgates täiuslikku võimalust end upitada. „Olen näinud imelisi maale ja mind kutsuti just äsja Lõuna-Prantsusmaale luksusvillasse, et ärijuttu ajada …“ Koputan Juliani visiitkaarti nii muuseas vastu peopesa, et Ophelia seda selgelt näeks, heites samal ajal mehe poole loodetavasti silmipimestava naeratuse. „Ma ütleksin, et see on küll üks väga meeldiv teisipäeva õhtu, kas te ei leia?“

„Võtan ühendust,“ sõnan Julianile, kes näeb välja enesega rahulolev, ja haaran võimalusest mõlema juurest põgeneda. „Head aega, Ophelia. Aitäh täiesti ainulaadse õhtu eest.“ Ta vaatab mind rabatult, pilk tühi. Seejärel pööran end ringi ja kõnnin nende juurest minema nii kiiresti, kui saan, teades, et kui ma neid kumbagi veel üldse kunagi peaksin nägema, siis igal juhul juhtub see liiga ruttu, ja see, et ma Julianiga „ühendust võtan“, on umbes niisama tõenäoline kui see, et sel suvel ei viruta ükski kajakas turistilt korni pirukat ära.