Читать книгу Kate’i ja Clara imevärki Cornwalli käsitööpood - Эли Макнамара - Страница 6

„Ma viin Barney jalutama, Anita!“ hõikan poetrepist alla. „Kas sina või Sebastian saaksite natukeseks ajaks üles tulla?“

Panen Barneyle punasest nahast rihma kaelarihma külge ja ta vaatab mulle tänulikult otsa, nii et sügan teda heledate kõrvade tagant, täpselt sealt, kust talle meeldib, ja ta nuusib mu kätt.

„Ära ülemäära elevile mine,“ ütlen talle. „Me teeme ainult kiire tiiru – pean hiljem õmblema.“

Anita ilmub ülemisele trepimademele, noorem kolleeg Sebastian tihedalt kannul.

„Te ei pidanud mõlemad üles tulema,“ ütlen neile. „Ma ei jää kauaks.“

„Teepaus!“ sõnab Sebastian, haarates teatraalselt kõrist. „Jubedalt tahaks ühte tassikest, eks, Anita?“

Anita noogutab nõusolevalt oma halli pead. „Me oleme nüüdseks suurema osa saabunud kaubast lahti pakkinud. Ainult mõned väiksemad asjad on veel jäänud: heegelnõelad, tikkimisnõelte pakid … sedasorti värk, aga sellega ei lähe kaua.“

„Te saite küll kiiresti hakkama!“ ütlen, imestades, et nad on lahti pakkinud nii suure hulga meile hommikupoolikul toodud kastidest. Saadetises olid käsitöötarbed, nii et enamik neist olid pisikesed vidinad, mille riputamine puidust pulkade külge või ladumine klaasriiulitele võttis allkorrusel ilmatuma aja.

„Me ei jokuta, kui juba hoo sisse saame, ega, Anita?“ lausub Sebastian, pannes oma noore käe Anita palju vanemate õlgade ümber. „Me oleme suurepärane meeskond!“

„Oleme jah, kui sa mõneks minutiks virisemise lõpetad,“ ütleb Anita heatahtlikult, patsutades kiindunult kätt oma õlal.

Barney sikutab pisut rihma. „Hea küll, tulen juba,“ ütlen talle. „Olen natukese aja pärast tagasi. Molly jõuab ehk enne koolist koju. Kui nii, siis öelge talle, et ta tohib poes olla kõige rohkem viisteist minutit, siis peab üles koduseid ülesandeid tegema minema. Tean küll, et sa hakkad teda omatehtud koogiga meelitama, Anita.“

Anita naeratab. „Ah, aga ta on seda väärt. Ta on tubli tüdruk.“

„Tean, aga samuti tean, et ta veedaks palju parema meelega aega siin teie kahe seltsis kui ülakorrusel koolitükke tehes.“

„Kuidas teil eile õhtul galeriis läks?“ küsib Anita. „Kuulsin, et palju rahvast oli kohal.“

„Jah, rahvast oli palju – seal sai vaevu liikuda. Hämmastav, kui ahvatlevad on paar tasuta jooki ja lehttaignakorvikesed. Näitus oli täitsa okei, kui sulle sedasorti asjad meeldivad. Maalid polnud just minu maitse. Ma oleksin ilmselt pidanud piletid sulle andma, Sebastian.“

Sebastian õpib suurema osa aastast Londonis kunstikolledžis, aga suvevaheajaks tuleb ta tagasi koju St Felixisse vanemate juurde ja aitab mind poes. Meil on suvekuudel palju rohkem tegemist, nii et saan endale lubada palgata kaht poole kohaga töötajat.

Sebastian kehitab õlgu. „Ah, sest pole midagi. Ma olen seal galeriis palju kordi käinud. Ja ma ei tea Winston Jamesist suurt midagi … olid ta tööd head?“

Ma kirtsutan nina. „Ma ei ütleks, et head … pigem lapsemeelsed?“

„Sa tahad ometi öelda, et „naiivsed“, kullake!“ lausub Sebastian kätega vehkides. „Kriitikud kasutavad alati seda sõna, kui tundub, et taiese on maalinud kolmeaastane.“

See meeldib mulle Sebastiani puhul väga – kuigi ta on kunstitudeng, ei käitu ta peaaegu kunagi sedamoodi. Ta ei ole selline „lillelaps“, nagu Anita kartnud oli, kui talle eelmisel suvel ütlesin, et võtan noormehe tööle. Sebastian nimetab asju nende õigete nimedega ja ma imetlen tema ausust. Jah, Sebastian on elavaloomuline ja mõnikord pingutab pisut üle, aga tal on hea süda, ta on töökas ja klientidele meeldib ta väga.

„Seda sõna oleks võinud küll kindlasti eile õhtul kasutada,“ lausun talle silma pilgutades. „Hea küll, Barney!“ ütlen kuldsele retriiverile, kes mu jalga nuhutab, „ma päriselt tulen nüüd.“

„Enne kui lähed, Kate,“ sõnab Anita, „ma unustasin sulle rääkida – Noah helistas ennist antiigipoest. Ütles, et tal on midagi, mis võib ehk sulle huvi pakkuda.“

„Tõesti?“ küsin ma, imestades, mida sellist võib Noah’l küll olla, mida ma endale tahaksin. „Hea küll, aitäh. Ma hüppan pärast Barneyga jalutamas käimist sealt läbi.“

Barney ja mina jätame Anita ja Sebastiani teed jooma ja kindlasti mõnusalt keelt peksma ning läheme kiiresti mööda tänavat sadama poole.

Mul on väga vedanud, et olen endale nii head töötajad appi leidnud. Alguses olin ma Anitaga kahekesi – tema oli nagu omamoodi koos majaga kaasa tulnud. Enne kui mina hakkasin seal rentnikuks, oli seal olnud vanamoodne lõngapood, mille omanikuks oli Wendy-nimeline pisike vanatädi, kes oli samuti poe kohal elanud nagu Molly ja mina nüüd.

Nii palju, kui ma kuulnud olen, oli pood Wendy ja Anita juhtimisel linna vanemate daamide jaoks omamoodi kõlakate tulipunkt ja väga populaarne koht olnud. Aga ma olen üsna kindel, et nad ei olnud juba tükk aega kasumit teeninud. Kui Wendy suri, räägiti nii palju sellest, mis Wendy lõngapoest saab, et kui mina tulin ja ütlesin, et tahan seal käsitöötarvete poodi avada, oli majaomanik mind peaaegu emmanud rõõmust ja kergendustundest, et armastatud koht sarnasel eesmärgil uuesti avatakse. Ta oli mulle isegi madalamat rendihinda pakkunud, kui nõustun Anita tööle jätma – milles ma toona väga kindel polnud. Nüüd tagasi vaadates ei tea ma, mida küll oleksin teinud tema teadmiste ja nõuanneteta selle kohta, kuidas teha oma väikest poodi ühtemoodi sobivaks nii kohalike kui ka St Felixisse kogunevate turistide jaoks.

Ma ütlen „väike pood“, aga tegelikult müüme kaupa kahel korrusel. Selleks, et pakkuda võimalikult laia valikut kunsti- ja käsitöötarbeid, renoveerisin ma keldrikorruse, et neid sinna mahutada. Esimesel korrusel hoiame minu enda disainitud tekstiilitooteid, mille enamalt jaolt olen ka valmistanud ise, saades pisut abi paarilt linna naiselt, kelle pidin appi palkama, kui müük eelmisel suvel tõelise hoo sisse sai.

Omaenda pood on mul olnud nii ammune unistus, et pean end aeg-ajalt näpistama, veendumaks, et ma ei ela lihtsalt oma „unistuste elu“, vaid teenin sellega ka korralikult raha.

Suvel mõõnaajal lubatakse koeri suurele sadama rannale, mis moodustub laiast liivaribast, mille lained endast maha jätavad. Kui me Barneyga kohale jõuame kalapaatide vahelt, mille taandunud vesi on märjale liivale risti-rästi laiali pillutanud, lasen ta rihma otsast lahti ja ta tuiskab üle ranna, kuni leiab esimese huvipakkuva lõhna; seejärel, kui ta on seda pisut liiga kauaks nuuskima jäänud, vilistan talle ja ta jookseb mulle järele. Kui oleme jalutanud piisavalt kaugele, et näha laineid liivale loksumas, vaatab Barney mulle lootusrikkalt otsa.

„Oi ei, praegu sa küll ujuma ei lähe!“ ütlen talle, enne kui ta jõuab vette tormata. „Mul pole täna pärastlõunal aega märga ja liivast koera pesta ja kuivatada. Kui hea poiss oled, saad homme ujuma.“ Võtan ta tähelepanu hajutamiseks taskust palli ja viskan selle ahvatlevast merest eemale.

Kui oleme umbes veerand tundi koos liival olnud, mina palli visates ja tema seda taga ajades, vältides samal ajal pahaaimamatuid puhkajaid, kes on ajutisele rannale õnnetul kombel uitama tulnud, kutsun Barney enda juurde ja me jalutame tagasi sadama poole. Meri on meie taga juba tõusma hakanud ja ma tean liigagi hästi, kui kiiresti lained edasi liiguvad, et taas sügava ja ohtliku mere moodustada.

Paljud pahaaimamatud külalised on keset sadamat mõne kõrgema liivakünka otsa lõksu jäänud, kui lained on nende ümber kokku löönud. See, et vähemalt kord nädalas tuleb kedagi päästa, on St Felixi traditsioon.

„Läki,“ ütlen rihma Barneyle taas kaelarihma külge pannes. „Lähme pikemat teed pidi tagasi, siis saame Noah’ juurest läbi hüpata.“

Barney, kellel pole midagi selle vastu, et me pikemat teed pidi tagasi poodi jalutame, asub minu ees rõõmsalt teele ja me lähme mööda käänulisi munakivitänavaid, kuni jõuame Noah’ laeva nimelise võluva väikese antiigipoe juurde, mis on olnud osa St Felixist palju kauem kui meie.

Lükkan ukse pisut lahti, nii et mu pea kohal heliseb kelluke, ja näen, et Noah pistab pea tagaruumist välja.

„Oi, sina, Kate,“ ütleb ta päriselt poeruumi tulles. „Ma lootsingi, et astud läbi.“

„Mul on Barney kaasas. Ta on pisut liivane, nii et ei tahtnud teda sisse kaasa võtta.“

„Mul on mereäärne antiigipood, Kate. Olen vist nüüdseks natukese liivaga harjunud.“ Ta naeratab mulle laialt. „Too Barney sisse. Clarice’il on kindlasti väga hea meel teda näha.“

Clarice on tema väike koer. Umbes samamoodi, nagu mina sain Anita, sai Noah endale kaasa koera siis, kui ta oma tädilt poe päris.

Kutsun Barney sisse ning kaks koera nuusutavad teineteist rõõmsalt meie jalge ees.

„Anita ütles, et tahtsid minuga millestki rääkida?“ küsin kõhklevalt, teadmata endiselt, mida Noah küll tahta võiks. Tema elukaaslast Anat tunnen ma hästi. Too on linnas kurikuulus oma väikese punase matkabussi poolest, mida ta üritusteks välja rendib. Tundub, et Ana võtab oma Daisy-Rose’iga, nagu ta bussi kutsub, osa kõigest, pulmadest kuni kooliballideni, sõites ringi ja tuues naeratuse näole igaühele, kes neid koos näeb.

„Jah, tahtsin. Sain ükspäev ühe maja tühjenduselt palju kraami,“ selgitab Noah, juhatades mind tagaruumi poole. „Maja eelmine omanik oli üks eakas daam ja ilmselt oli ta üsna kunstilembene, sest ta pööningul oli igasuguseid asju: maale, kunstivahendeid, käsitöötarbeid ja see,“ ütleb ta, osutades vanale puidust kastile.

„See tundub olevat õmblusmasin,“ sõnan ma, samal ajal kui ta kaks messingist klõpsu lahti teeb ja kaane üles tõstab. „Oi, see ongi õmblusmasin! Ja veel päris vana ka.“

„Mulle meeldib kasutada sõna vintage,“ ütleb Noah mulle silma pilgutades. „See on vist pärit kahekümnenda sajandi algusest või isegi varasemast ajast.“

„Võimalik,“ ütlen seda vaadates. „Aga ma kahtlen, kas see töötab.“

„Ei, see vanapiiga õmbles oma viimase pihiku vist palju aastaid tagasi! Aga ma ei arvanudki, et tahad sellega õmmelda. Mõtlesin, et äkki saad seda oma poes väljapanekus kasutada. See masin tõstaks su tooted tõesti hästi esile.“

„See näeks vist vaateaknal küll päris lahe välja, kui ma selle pisut puhtamaks teeksin. Kui palju sa selle eest tahad?“

Noah raputab pead. „Mitte midagi. Ausalt öeldes teeksid sa mulle teene, kui selle mul kaelast ära võtaksid. Nende masinate eest ei saa eriti raha, eriti sellises seisukorras, ja sa ju tegid eelmisel aastal Anale Daisy-Rose’i sisustamisega teene. Me oleme sulle võlgu.“

„Mis sa nüüd! Ma tegin teile need padjad hea meelega.“

Vaatan uuesti õmblusmasinat. „Sellest saaks vist tõesti vaateaknale täitsa kena eseme … aga ma pean sulle selle eest midagi vastu andma, Noah.“

„Ei, päriselt, Kate, ma olen juba piisavalt teeninud nende vanade kunstikaupade müümisega, mis ma õmblusmasinaga kaasa sain. Üks mees tuli eile poodi ja haaras kõik kohe endale. Ta avab kunstitarvete poe ja ütles, et need sobiksid sinna jube hästi. Siis ma tulingi selle peale, et õmblusmasin sulle anda.“

„Täiuslik ajastus! Kus ta siis poe avab – kusagil siinkandis?“

„Jah, sinust mõni tänav edasi, vanas lihunikuäris.“

„Misasja?“ hüüatan ma. „Siin, St Felixis? Kui sa ütlesid, et siinkandis, siis ma mõtlesin, et Penzance’is või Newlynis …“

„Ei, ta alles seab end sisse. Loodab vist järgmise nädala-paari pärast uksed avada. Tore mees. Sain aru, et kolis äsja siia.“

„Aga meie müüme ju kunstitarbeid,“ ütlen ma, nägu pilve tõmbumas. „Poe keldrikorrusel.“

„Oi, müüte jah,“ lausub Noah, taibates ühtäkki, miks ma nii pahane olen. „Selle peale ma ei tulnudki. Aga see ei muuda ju ometi teie jaoks eriti midagi? Vaata kui palju korni pirukate müüjaid siin on – kõik paistavad kasumit teenivat.“

„Pirukatele on palju suurem nõudlus kui kunstitarvetele – see on spetsiifilisem kaup. Vaata asja niipidi: kui keegi avaks St Felixis vanaaegsete autode rendiäri, kust saab üritustele retroautosid ja muid sõidukeid rentida, kas sina ja Ana oleksite mures?“

„Ikka,“ ütleb Noah asjalikult noogutades. „Ma mõistan, miks sa nii tunned, Kate, aga sa ei saa sinna eriti midagi parata, kui ta juba varsti oma poe avab.“

„Ah et ei saa või?“ küsin käsi rinnale risti pannes. „Seda me veel vaatame …“