Читать книгу Kate’i ja Clara imevärki Cornwalli käsitööpood - Эли Макнамара - Страница 8

„Kellega sa siis õieti kohtama lähed?“ küsib Molly, kui ma istun meie poe kohal asuvas korteris magamistoas peeglilaua taga ja püüan harja läbi oma pikkade paksude juuste tõmmata.

„Ma ütlen veel kord, see pole kohting!“ raiun ma, suutes viimaks ometi tõmmata harja läbi jonnaka pusa, mida olen viimased paar sekundit lahti katkunud.

Vaatan end ainiti peeglist. Isegi minu kriitiline pilk märkab, et näen nüüd välja parem kui pool tundi tagasi, kui ma poes töö lõpetasin ja duši alla läksin. End lahtiste juustega näha on vahelduseks päris tore. Tavaliselt kannan ma juukseid kõrgel hobusesabas, osalt sellepärast, et poes on nii lihtsam toimetada, ja osalt tolle tugeva meretuule pärast, mis tundub St Felixis kogu aeg puhuvat. „Ma kohtun lihtsalt uue kunstitarvete poe omanikuga, kellest Noah mulle rääkis.“

„Et talle sisse sõita, jah? Sebastian rääkis mulle.“

„Ei,“ ütlen ma, mõeldes, kas peaksin end ehk pisut meikima. Ma olen täna õhtul pisut kahvatu ja väsinud silmadega. „Tahan lihtsalt välja uurida, milliseid tarbeid ta kavatseb sortimenti võtta ja kas see hakkab kuidagi meie äri mõjutama. Ma ei tea, kas ta hakkab oma poes müüma ainult kunstitarbeid või laiendab haaret …“

„On ta kompu?“ küsib Molly.

„Kes?“

„See tüüp, kellega ennist kohtusid. Mis ta nimi on?“

„Ta ei öelnud.“ Sirutan käe huuleläike järele. „Me ei jõudnud nimedeni.“

„Pimekohting!“ kiljatab Molly elevusega. „Lahe.“

„Pimekohting on vist see, kui sa tead teise inimese nime, aga ei ole teda kunagi varem näinud. Antud juhul on asi vastupidi.“

„Ma küsin siis uuesti. Kas ta on kompu?“

Pööran end peegli ees tema poole. Molly lamab kõhuli mu voodil, üks silm käes oleval telefonil, teine end valmis seadval minul.

„Mitte et see midagi muudaks, aga ei, vist mitte. Nägin teda ainult ülakorruse aknal ja tal oli müts peas.“

Molly mõtleb järele. „Milline müts?“

„Ee … vist nokkmüts. Mis siis?“

„Kas sellel oli logo peal?“

„Ma ei tea! Mis vahet sel on?“

„Sest me oskaksime tema kohta midagi rohkem arvata, kui teaksime, mis talle meeldib.“

Ma ohkan ja pööran end tagasi peegli poole. „See pole oluline, Molly. Nagu ma juba ütlesin, see ei ole kohting.“

„Aga sa meigid end. Sa ei meigi end kunagi.“

„Mõnikord meigin.“

„Ainult siis, kui tahad kellelegi muljet avaldada.“

„Ma tahan end täna lihtsalt enesekindlalt tunda, muud ei midagi. Sa ju tead, kui tähtis pood mulle on. Tahan veenduda, et mitte miski ei riku edu, mille saavutamise nimel oleme siia kolimisest saadik nii palju vaeva näinud.“

„Jah, ma tean seda lugu,“ ütleb Molly, ajades end püsti ja istudes nüüd rätsepaistes. „Et sa unistasid alati oma poest ja sellest, et saaksid enda disainitud asju müüa. Et sa pidid pärast minu sündi oma karjäärist loobuma ja oled alles nüüd jõudnud tagasi punkti, kus oled alati tahtnud olla.“

„Midagi sinnakanti.“ Lõpetan kerge tušikihi kandmise ripsmetele. „Aga sinu suust kõlab see nii, nagu oleks sinu sünd mulle takistuseks olnud.“

„Noh, oligi ju?“

„Võimalik, et natuke oli, tol hetkel.“ Ma vaatan peeglist tema peegelpilti. „Aga sa ju tead, et ma ei kahetse seda. Võib-olla tähendab praeguseni ootamine seda, et nüüd on kõik palju paremini, kui see oleks olnud toona. Parimad asjad juhtuvad …“

„… nendega, kes ootavad. Jah, sa oled seda ka varem öelnud. Sind ja sinu inspireerivaid tsitaate, mamps. Sa peaksid endale Instagrami konto tegema.“

„Mul on piisavalt tegemist poe omagagi, tänan pakkumast.“

„Ma olen ju öelnud – las ma tegelen sellega ise.“

„Sa pead keskenduma koolitööle.“

„Olen kindel, et suudan selle kõrvalt ka poe sotsiaalmeediakontoga tegeleda. Sa võiksid mulle palka maksta …“

Pööran end uuesti ringi ja naeratan talle nukralt. „Oleksin pidanud teadma!“

„Sa näed väga hea välja, mamps,“ ütleb Molly, vaadates mind, pea küljele kallutatud. „Väga ilus. Peaksid sagedamini pingutama.“

„Aitäh, vist.“ Tõusen püsti ja heidan pilgu magamistoa kellale. „Appike, kas kell on juba nii palju? Hakkan parem minema. Anna emale üks õnnetoov kalli.“

Molly veeretab end voodilt maha ja me embame kiirelt.

„Minu mamps läheb kohtama,“ ütleb ta, tõmbudes eemale, et mind uuesti üle vaadata. „Mis järgmiseks?“

„Viimast korda, see ei ole kohting!“

Lõbusa Merineitsi pubi ei asu poest kaugel ja ma kuulen sadama poole kõndides, kuidas kiriku kellad löövad kuus. Õhtu on imeilus ja linn on endiselt täis puhkajaid, kes naudivad õhtupäikest.

Märkan uue poe meest pubi ees puidust laua taga istumas, kann õlut käes. Tal ei ole nüüd mütsi peas, nii et näen, et tal on lühikesed lainelised pruunid juuksed. Tal on ees piloodistiilis päikeseprillid ja seljas valge särk, mis liibub ta laiale rinnale ja õlgadele. Ta viipab, kui lähenen.

„Terekest taas!“ ütleb ta mulle naeratades, kuid ei tõuse püsti. „Tahate ehk minuga liituda?“

„Aitäh,“ lausun ma ja hakkan juba istuma. „Oi, ma peaksin kõigepealt joogi võtma. Kas soovite veel ühte?“

„Oi, ei, kõik on hästi, aitäh.“ Seejärel, mingil arusaamatul põhjusel, tundub ta pisut kohmetu.

„Ma siis lähen ja võtan endale midagi, eks. Vabandust, tulen kohe tagasi.“

Jätan mehe sinnapaika – pean tõesti ta nime teada saama – ja astun pubisse. Perenaine Rita teenindab mind nobedalt.

„Mis ma saan sulle pakkuda, kullake?“ küsib ta. „Sind on harjumatu siin näha … eriti nii varakult.“

„Ma võtan lihtsalt ühe apelsinimahla jääga, Rita. Jah, ma saan siin ühe inimesega kokku.“

„Oo!“ hüüatab Rita, sirutades käe leti alla pudeli järele. „Kui põnev!“

„Ei, asi pole üldse nii. Äriasjus.“

„Aa,“ sõnab ta pettumust varjamata, tõstes jääd klaasi ja valades siis sellele mahla peale. „Kui igav. Lootsin, et asi on palju põnevam. Mulle hullult meeldivad romantilised lood.“

„Kas sa tead midagi selle poe kohta, mis endise lihunikuäri asemel avatakse?“

„Sinna tuleb kunstitarvete pood, eks?“ lausub ta, pistes käe kassaaparaati, et mulle vahetusraha anda. „Selle omanik istub praegu õues ja joob õlut, kui tahad temaga rääkida. Aa … kas neis äriasjus sa saadki siin kellegagi kokku?“

„Nii on tõesti,“ sõnan ma, võttes vastu paar münti, mille Rita mulle pihku pistab.

„Tore mees. Ei saa öelda, et mina tema asemel poodi pidada tahaksin.“

„Mis mõttes?“ Äkitselt astub pubisse suur seltskond ja Rita on sunnitud meie vestluse katkestama, et omaenda ärihuvide eest hoolt kanda.

Päike on taevas madalal, kui koos joogiga tagasi õue lähen, nii et pean silmi selle ereduse eest kaitsma. Võtan uuesti mehe vastas istet.

Pistan käe kotti päikeseprillide järele.

„Nii on parem,“ lausun ma. „Ma ei näinud enne midagi – õhtuti on päike sadamas nii ere.“

Mu kaaslane naeratab. „Tuleb imeilus päikeseloojang. Palun öelge, et ilm on siin kogu aeg selline.“

„Oleks see vaid nii. St Felixi ilma oskan ma kirjeldada vaid sõnaga „muutlik“ – siin on nagu omaenda mikrokliima. Mõne kilomeetri kaugusel rannikul võib kallata nagu pangest, aga siin on päikeseline, või vastupidi.“

„Nii ma arvasingi. Nojah, sel juhul peame seda ilusat õhtut veel rohkem hindama. Elada tuleb hetkes, eks ole?“

„Jah, vist küll. Ma ei ole end veel korralikult tutvustanud – mina olen Kate.“

„Jack,“ sõnab mees kätt välja sirutades. „Meeldiv tutvuda, Kate. Niisiis, ma vihkan ärijuttude ajamist, aga sa paistsid ennist millegi pärast üsna mures olevat, kui mu poe juures käisid. Mida ma saan sinu heaks teha?“

„Ma tahtsin lihtsalt teada, millist laadi poe sa kavatsed avada,“ lausun ma, rüübates apelsinimahla ja püüdes samal ajal rahulik näida. „Kuulsin, et sellest tuleb kunstitarvete pood?“

„Nii see on, jah.“

„Ja sa hakkad seal müüma ainult kunstitarbeid?“

„Enamalt jaolt küll. Märkasin, et siinsel turul on see koht täitmata, ja arvestades, kui palju inimesi siin igal aastal maalimas käib, tundub olevat patt seda auku mitte täita.“

„Minu poes müüakse kunstitarbeid,“ ütlen talle, püüdes endiselt muretut hääletooni säilitada. „Meil läheb sellega päris hästi. Üllatav, kui paljudel inimestel saavad merd maalides erinevad sinised toonid otsa.“

„Täpselt seda ma tahangi öelda!“ lausub Jack. „See linn kisendab korraliku kunstitarvetega varustaja järele. Mis pood sulle kuulubki?“

Ma kiristan hambaid. Kas ta ei saa ise arugi, et ta on ebaviisakas? Ah et korralik kunstitarvete pood, mis?

„Mulle kuulub Kate’i Cornwalli käsitööpood Harbour Streetil,“ ütlen kindlalt.

„Ah jaa, olen seda vist näinud. Te müüte isetehtud nipet-näpet asju, eks – teekannusoojendajaid, kotte ja sedasorti asju.“

„Need on midagi enamat kui nipet-näpet asjad. Ma disainin ja valmistan kõik isiklikult – noh, mõned linna väga andekad daamid aitavad mind –, nii et pakume ainult käsitööna valminud ja ainulaadseid asju. Masintikkimist teen ma ise.“

Jack vaatab mulle lõbustatud ilmel otsa. „Rahu! Ma ei rünnanud sind. See kõlab väga lahedalt. Ja teil läheb päris kenasti?“

„Tegelikult lausa väga hästi.“

„Mul on hea meel. Aga sa ütlesid, et müüd ka kunstitarbeid? Kus?“

„Meie poel on keldrikorrus. Müüme seal laias valikus kunsti- ja käsitöötarbeid.“

„Aa, mõistan … keldrikorrus. Mõni ime, et ma seda siis ei märganud.“

„See on väga hästi tähistatud, kui poodi sisse astuda, ja meil on akendel sildid, kui oleksid vaevunud vaatama.“

„Kuule,“ sõnab Jack käsi üles tõstes. „Miks sa nii agressiivne oled? Ma ei tulnud siia su poodi maha tegema. Kaugel sellest. Mulle jäi mulje, et siin linnas toetavad poeomanikud üksteist.“

„Toetavadki.“

„Milles siis probleem?“

„Sa tungid minu territooriumile.“

Jacki näole tekib hämmeldunud ilme ja ta võtab päikeseprillid eest. „Vabandust … kuidas palun?“

„Sa tungid minu territooriumile,“ kordan ma. „Kui sa müüd kunstitarbeid, võtad sa endale osa meie tulust.“

„Aa, mõistan.“ Jack noogutab teadvalt. „Anna andeks, aga ma olen teisel arvamusel. Minu poes hakatakse müüma profitooteid, mitte lihtsaid vesivärvipalette ja laste värviraamatuid.“

Mul vajub suu üllatusest lahti.

„Me ei müü laste värviraamatuid,“ ütlen ma solvangust toibudes.

„Aga neid vesivärvipalette müüte, eks?“ lausub mees laialt naeratades. „Noh, tahad öelda, et ei müü või?“

Nüüd ma surun suu kokku.

„Nii ma arvasingi,“ lisab ta vastu tooli seljatuge nõjatades.

„Kuidas sa julged siin istuda ning minu poodi ja mind solvata?“ ütlen nii rahulikult, kui suudan. „Kas sa saad üldse aru, kui ebaviisakas sa oled?“

„Ah, Kate, ma norin niisama,“ sõnab Jack häbeliku näoga. „Anna andeks, kui sind solvasin. See tuleb mu taustast. Olen lõõpimisega harjunud ja oletan, et kõik teised on ka. Peaksin end ilmselt pisut tagasi hoidma, kui uute inimestega tuttavaks saan.“

„Jah, ilmselt küll,“ vastan ma endiselt ärritunult, kuid siiski pisut rahulikumana.

„Kuule, ma ei taha kellelegi varvastele astuda. Kuigi loota ju võib,“ ütleb ta silmi pööritades. Heidan talle pilgu, imestades, mida ta silmas peab. „Olen kindel, et minu poes ei hakata müüma midagi, mis sinu äri segama hakkab. Ma luban. Sealt ei leia mitte ühtegi kudumisvarrast!“ Ta tõstab käe pea juurde ja lööb kulpi. „Skaudi ausõna.“

Tunnen, et rahunen veidi, ja naeratan talle kergelt. „Loodetavasti.“

„Nii on palju parem,“ lausub Jack. „Nüüd saame jälle sõbrad olla. Äkki tahad veel ühte klaasikest?“

„Peaksin ilmselt varsti minema hakkama,“ ütlen pilku käekellale heites. „Ja mul on veel piisavalt juua, aitäh pakkumast.“ Tõstan klaasi üles.

„Oi, kahju. Aga tohib, ma toon endale uue?“

„Muidugi.“

Äkitselt, kui ta valmistub laua tagant lahkuma, näen seda esimest korda, ning kui ta hakkab osavalt pubi ukse poole liikuma, imestan, kuidas ma polnud seda enne märganud.

Jack on ratastoolis.