Читать книгу Kate’i ja Clara imevärki Cornwalli käsitööpood - Эли Макнамара - Страница 7

Ma lahkun Noah’ juurest, tänades teda veel kord ja lubades, et tulen pärast õmblusmasinale järele. Seejärel jalutan koos Barneyga tagasi Harbour Streetile, pea endiselt mõtetest kihamas.

Noah’l on loomulikult õigus – ma ei saa mitte kedagi füüsilises mõttes takistada kunstitarvete poodi avamast, aga pole kahtlustki, et uue poe avamine mõjutab siis ka meie kasumit. Meie tugev külg on käsitöötarvete valik. Me isegi ei püüa pakkuda nii palju kunstitarbeid kui sellele spetsialiseeruv pood, sest meil lihtsalt pole piisavalt ruumi, aga oleme St Felixis ainuke koht, kust üldse midagi saab; nii et kui mõnel neist paljudest amatöörkunstnikest, keda igal aastal hordide viisi linna koguneb, saab otsa ultramariinsinine, koobaltsinine või mõni teine sinine või roheline värvitoon – nagu nii sageli tundub juhtuvat –, saavad nad praegu vaid meie poole pöörduda.

„Ma hüppan veel korraks välja,“ ütlen Anitale, lastes uksest sisse Barney, kes suundub otsekohe leti taha oma veekausi poole. „Mul ei lähe kaua. Te saate Sebastianiga ju veel natuke aega hakkama, eks?“

„Muidugi, kullake,“ ütleb Anita, lappides lapitekikangast korralikult kolmnurkadeks. „Lähed kuhugi toredasse kohta?“

„Mitte päris,“ sõnan kiiresti, tahtmata praegu asja lähemalt selgitada. „Mul ei lähe kaua. Kas Molly tuli juba?“

„Jah. Ajasin ta ülakorrusele, et ta hakkaks koduseid ülesandeid tegema, täpselt nagu käskisid.“

„Sa oled parim, Anita!“

„Võib-olla ta võttis väikese koogitüki kaasa, et olemist mõnusamaks teha,“ ütleb Anita, naeratades rahulikult ja jätkates kanga lappimist.

Lahkun poest ja kõnnin kiiresti mööda Harbour Streeti. Viipan möödudes meie kohalikele pagaritele Antile ja Decile Sinise Kanaarilinnu pagarikojas. Nende vaateaken on nii hilisel pärastlõunal üsna tühi, nagu ikka, ja pood praegu palju vaiksem, võrreldes sellega, kui oleksin sealt mööda kõndinud varem – mil järjekord ulatub tavaliselt välja munakivitänavale ja inimesed kannatlikult oma maitsvaid kooke, võileibu ja loomulikult traditsioonilisi pirukaid ootavad.

Vana lihunikuäri, mida Noah mainis, ei asu Harbour Streetil. See on kohe selle juures, väikesel ristteel, kus leidub peatänavatele omasemaid poode – ning muuhulgas ka apteek, pank ja ajalehekiosk.

Olin märganud, et majas tehakse remonti, kui sealt paari viimase nädala jooksul mööda kõndisin, aga kuna akende ees olid luugid, ei olnud ma pikemalt mõelnud, mis äri seal avatakse.

Nüüd mõtlen ma sellele väga pikalt.

„Tere,“ ütlen paarile kohalikule, kes mööduvad minust kõnniteel, kui ma parajasti vaatan üles maja poole, kus kunagi oli tegutsenud lihunik. „Kena päev, kas pole?“

Üks ülakorruse akendest on lahti, nii et kuulen raadiot mängimas. Keegi on kohe kindlasti majas.

„Halloo!“ hüüan avatud akna poole. „Kas keegi on kodus?“ Kes tahes seal on, mind ta muusika taustal nähtavasti ei kuule. Ma lähen lähemale ja lõgistan ust, seejärel astun jälle kaugemale.

Ei midagi.

Taon uksele veel valjemini, seekord agressiivsemalt.

„Ou!“ kuulen kedagi aknast hüüdmas. „Kas saan kuidagi aidata? Me ei ole veel avatud.“

„Jah, ma näen seda!“ hüüan vastu, astudes uuesti sammu tagasi, et näha, kellega ma räägin. „Mõtlesin, et äkki ma saaksin omanikuga rääkida, kui ta on kohal.“

„See olen mina.“ Nokkmütsis mees vaatab aknast alla. Ta naeratab. „Mida ma saan teie heaks teha?“

„Ee, kas te ei võiks alla tulla ja ukse lahti teha?“ küsin ma. „Mul on pisut tülikas läbi lahtise akna teie poole hüüda.“

„Mitte nii tülikas, kui mul teile ust avada.“

„Miks?“

Mees vaatab korraks eemale ja ohkab siis. „Uskuge mind, lihtsalt on. Mida te tahate?“ küsib ta pisut pahasena. „Mul on praegu natuke kiire.“

Võluv. „Tahtsin teiega teie poest rääkida.“

„Miks? Kas tahate tööd? Ma ei otsi veel tegelikult töötajaid.“

„Ei, kindlasti mitte. Tegelikult mul on juba oma pood.“

„Palju õnne!“ ütleb ta laialt naeratades. „Siis on meid kaks. On meil alles vedanud!“

Ma ei saa aru, kas ta on sarkastiline või ei, aga ta naeratab minu poole edasi ja tema tumepruunid silmad pilguvad süütult, kui mees mu vastust ootab.

„Kuulge, ma ei ole valmis seda vestlust niimoodi avalikult pidama,“ ütlen talle. „On … asju, mida tahaksin teiega arutada.“

„Tõesti?“ Näen, kuidas ta kulmud mütsinoka all kerkivad. „Kõlab põnevalt. Ma saan siin asjad tehtud …“ Ta vaatab kella. „Umbes tunni ajaga. Kas tahaksite minuga ehk sadamas pubis kokku saada, ütleme kell … kuus? Võime siis arutada kõike, mida tahate, kui mul on kann õlut käes.“

„Oletan, et peate silmas Lõbusat Merineitsit?“

Ta noogutab.

Ma ohkan. „Noh, kui te ei ole valmis praegu alla tulema ja minuga rääkima …“ Ootan lootusrikkalt, juhuks kui ta meelt muudab.

„Ei ole.“

„Sel juhul jah, ju ma pean siis teiega kell kuus kokku saama.“

„Suurepärane.“ Mehe pea kaob aknalt. „Kui see on kõik,“ lisab ta, ilmudes paari sekundi pärast uuesti nähtavale, „siis mõnel poeomanikul on vaja tööd teha.“ Tema pea kaob taas ja aken tõmmatakse kinni.

Ma pööritan silmi ja raputan pahaselt pead. Seejärel pööran ma targalt ringi ja kõnnin mööda tänavat tagasi.

Grrr, milline ärritav mees, aga kui ma tahan tema poe kohta rohkem teada saada, pean tegema nii, nagu ta palus, ja temaga hiljem pubis kokku saama.

Peale Molly ja Barney ei ole minu jaoks midagi olulisemat kui mu väike pood ja selle töötajad. Olen kohutavalt vaeva näinud, et jõuda sinna, kuhu nüüdseks oleme jõudnud, ja kavatsen kindlalt välja uurida, kas see St Felixi uustulnuk seab meie edu ohtu.