Читать книгу Kui aeg saab otsa - Elina Hirvonen - Страница 5

Kui ta oli laps, siis ta vastas naeratusele naeratusega. Tal oli suus kaks alumist hammast ja vasakus põses naerulohk. Kui keegi talle naeratas, siis sulas ta nägu päikeseks ja naerulohk joonistus välja nii pehmelt ja kaunilt, et oleks tahtnud pista sellesse sõrme ja õrnalt kõdistada, kuulda kogu keha vappuma panevat naeru.

Kui ta trammis oma vankris istus, siis kummardusid tundmatud tema poole, naeratasid ja ajasid juttu, otsekui oleksid teda alati tundnud. Ta naeratas vastu ja näitas oma pontsaka sõrmega akna taga paistvaid puid, busse, tõstukeid ja tänavalampe ning ütles: „Täh!” Ja inimesed vaatasid tema sõrme osutatud suunas, naeratasid ja ütlesid: „Ilus puu. Ilus tõstuk. Ilus mootorratas. Ilus laps.”

Kui inimesed trammist maha tulid, kaitstes nägu külma tuule ja vihma eest, siis nad naeratasid nii kaua, et ei mäletanud enam, miks.