Читать книгу Kui aeg saab otsa - Elina Hirvonen - Страница 7

Puistan ahjuvormi meresoola, küürin kaalika harjaga puhtaks ja panen selle soolakuhila keskele, ümmargune kaalikakuu. Sellest saab hea õhtu, mõtlen. Olen õppinud positiivselt mõtlema. Minu mees Eerik naeraks, kui teaks. Kõik, kes mind tunnevad, tõenäoliselt naeraksid selle üle. Olen pidanud kõike niisugust tobedaks ja oma arvamuse välja öelnud. Aga nüüd olen otsustanud täita oma hinge positiivsete mõtetega, naeratada nii, et aju hakkab naudingut tundma ja armastada iseennast nii palju, et ka teistel on kerge mind armastada. Muidu ei jaksa. Olen 58-aastane ja igapidi terve, teen hommikuti joogat ja õhtuti tõstan pomme. Mul on väga tõenäoliselt veel kümneid aastaid elada ja olen otsustanud, et õpin neid nautima.

Hakkan minema ülikooli rääkima kliimakatastroofist. Pärast seda lähen lennuväljale Eerikule vastu. Õhtul tuleb meie poeg Aslak meile sööma.

Katan laua eri komplektist nõudega ja pistan veinipudelisse pika punase küünla. See ajab natuke naerma, ligi neljakümne ühise aasta jooksul ei ole mina ja Eerik muretsenud korralikke lillevaase, küünlajalgu või terveid nõudeserviise. Iga kord, kui panen lille või küünla tühja pudelisse, meenub mulle, mismoodi oli elu siis, kui raha oli vähe ja aega palju, kuidas oli jõuda lõpuks tundmatute inimeste peole, ärgata raugetel laupäevahommikutel koos sõpradega, tellida pitsa ja vaadata filme, mille repliike kõik peast teadsid.

Teen Aslaki lemmiktoitu, pehmeks hautatud kaalikat, mis on seejärel küpsetatud rabedaks nagu karamell. Aslak on olnud eluaeg taimetoitlane, välja arvatud lühike aeg nooruses, ja mina olen selle üle ülimalt rõõmus. Lapsena hakkas ta nutma, kui sattus ajalehes nägema marineeritud broileriribasid või õhukeste singiviilude reklaame.

„Kuidas võib keegi elada maailmas, kus elavatest olenditest tehakse ribasid ja viile!” ütles ta ja tema põskedelt veeresid ajalehele pisarad. Lappasin lehe põrandalt kokku, silitasin Aslakil pead ja ütlesin:

„Kullake, maailm muutub kogu aeg, sina saad selle paremaks tegemisel kaasa aidata.”

Panen kaalika ahju, sean taimeri kahe tunni peale ja tõmban selga riided, mida kannan peaaegu alati noortele loenguid pidades: lihtsa kleidi, paksud sukkpüksid, pika säärega saapad. Heidan pilgu peeglisse. Mul on lühikesed juuksed, mille raudhallid triibud säravad olenevalt päevast kas julgelt või nukralt, ja silmanurkades kurrud, millega ma pole ära harjunud. Ma ei kasuta peaaegu üldse kosmeetikat, aga ikkagi jään vahetevahel apteegis või lennujaama tax-free poes mõne uue toote tutvustust lugema ja märkan, et loodan, et kreem oleks lahendus. Et see viiks mu tagasi aega, kus kõik pidi olema võimalik.

Varsti istume oma tugeva, puusepa tehtud köögilaua ääres. Kui mina ja Eerik siia korterisse kolisime, siis tahtsime pikka lauda, mille taha mahuks ära suur hulk sõpru. Aastate kuludes plaanitsesin sageli õhtusööke, mida korraldaksime siis, kui oleks mahti, kui argipäev natuke hõlpu annaks, kui Aslakil oleksid paremad ajad. Kavandasin keerulisi roogi ja mõtlesin, kuidas kutsun külla sõpru, kes üksteist varem ei tundnud, me sööksime kaua ja avaksime muudkui uue pudeli veini, lapsed käiksid magamisriietes kõigile head ööd soovimas, õhtu jätkuks kuni ööni välja ja me ajaksime juttu ja naeraksime ja ärkaksime hommikul, olles liiga vähe maganud, aga rõõmsa õhtu järel hakkamist täis. Neid õhtusööke ei tulnud kunagi. Ja meie neli istusime suure laua taga üksteisest kaugel.

Selle laua taga sõid Aava ja Aslak lastetoolides istudes oma esimest tahket toitu, pool teelusikatäit püreestatud bataati. Selle laua taga mulistasid nad oma piimaklaasidesse ja kilkasid, kui neid keelasid. Aastate kuludes istusid nad oma toolidel vaikides, mina kõnelesin liiga palju, et vestlust üleval pidada, lastele lisaks näris Eerik oma toitu sünge näoga ja ma olin kindel, et mõttes näris ta hammastega mind.

Kujutasin ette meie vestlust.

„Aslak, sa ei saa niimoodi edasi elada.”

Ütlen selle välja. Sõnad prantsatavad tuppa, kus pole kedagi peale minu, nad viivad endaga kaasa mu sisemusse laotunud rõhutuse, mis on muutnud hingamise vaevaliseks ja sammud raskeks.

„Me ei hülga sind. Me tahame aidata sind kuhugi, kus selgitatakse, mis sind vaevab. Oled noor, tundlik ja arukas, sul on palju anda. Loodame, et elad hea elu ja võid teha asju, mis on sulle olulised. Sina tahad ju sedasama?”

Kujutlen Eeriku tuttavast tuttavamat rühti, aastatega kübeke kumarasse vajunud, otsekui kannaks ta liiga rasket taaka. Talvetaeva karva silmi ja pilku, kus on ka kõige õnnelikumatel hetkedel pisut muret. Suunurkadesse sööbinud peeni kurde, halli habemetüükaga kaetud lõuga, mida ta alati hõõrub, kui kuuleb midagi, mis talle ei meeldi. Ma kujutlen Aslaki õlgade vahele vajunud pead, raskete silmalaugude taha peitunud pilku, alahuult purevaid hambaid. Kujutlen, kuidas kõik temas tõmbub veel rohkem iseenesesse kui varemalt, kuidas kogu keha otsib kaitseks kilpi, mille alla peitu pugeda.