Читать книгу Kui aeg saab otsa - Elina Hirvonen - Страница 9

Aava ei vasta. Metroojaama uks avaneb, näkku puhub soojust ja nurkadesse kuivanud uriinihaisu. Minul on kõik hästi, mõtlen. Minu elus on paljud asjad peaaegu et sündsusetult hästi.

Kolm noort tüdrukut ajavad eskalaatori nii umbe, et ma ei mahu neist mööda jooksma. Tüdrukutel on õlal firmapoodide sädelevad kotid, peas kristallidega kaunistatud kõrvaklapid. Miski nende nägudel annab märku, et ei ole mõtet paluda neil kõrvale astuda. Püüan kujutleda nende kõrvadesse tulvavaid helisid, kas nad kuulavad „Booklyni tänavaid” või „Maldiivide randa” või ilusa poisi sosistatud saladust.

Tüdrukute põsed õhetavad tervisest, kehad on lihaselised ja just õigel kombel treenitud. Nad puudutavad üksteist leebelt ning nende olemusest õhkub sügavat rahulolu ja usku sellesse, et neile suunatud pilgud on tulvil heakskiitu.

Aasta eest laskis üks noor tüdruk, võib-olla nende tüdrukutega üheealine, Helsingi metroos kolm inimest maha. Erinevalt enamikust teistest tulistajatest ei jätnud tema maha mingit jälge, ei mingit teadet oma mõtetest. Juhtumit uurinud politseinike kinnitusel oli tema taustast nii vähe jälgi, et tundus, nagu ei oleks teda olemaski olnud. Ta oli kakskümmend aastat vana, gümnaasiumi pooleli jätnud, ei tööl ega töötu, vanemad olid surnud, ta elas emalt päritud korteris, ei kurameerinud ega suhelnud kusagil sotsiaalmeedias, keegi ei tunnistanud end tema sõbraks. Naabrid rääkisid, et ta käis kord nädalas oma kodu lähedal metsas orienteerumas. Suurt midagi muud temast ei teatudki.

Natuke aega olid tema pildid kõikjal. Piltidel oli sale ja pikkade ihuliikmetega naine, argises mõttes päris kena nägu, kõrged põsesarnad ja suured silmad, rahulik silmavaade ja tõsine suu. Pildid jäid kauaks ajaks meelde, mõtlesin naisele pimenevas metsas, lamp otsa ees, jooksmas läbi tiheda kuusiku, mustikavartega ääristatud radadel tulvil helisid, mida inimene ei ole töödelnud. Mõtlesin, kuidas ta otsib üles ühe märgi teise järel ja pöördub tagasi punastest tellistest majja metsaserval, koju, millest politsei sõnade järgi tundus, et seal ei ela kedagi.

See, et naine ei jätnud mingit teadet, mitte mingit seletust oma teole, lõi tummaks. Olime mingil imelikul moel tapmisega ära harjunud. Olime harjunud vägivalla äratatud kaitsetuse tundega, kurbusega, mida kõik jagada tahtsid, küünlakuhilatega tänavatel ja kooliõuedel, sotsiaalmeedias jagatud südamete ja imalate ballaadidega, soojusega, mida inimesed üritasid pärast seesuguseid sündmusi üksteisele osutada. Olime harjunud ümber käima surmaga ja argiseks muutunud kaitsetusega, aga tapja vaikimisega mitte. Ajal, mil igaühel pidi kogu aeg olema mingi sõnum, tundus käsitamatult jõhker just tapja, kes mingit sõnumit ei jätnud. Mitte sellepärast, et ta tappis, vaid sellepärast, et ta isegi ei püüdnud öelda, miks.