Читать книгу Tüdrukute linn - Elizabeth Gilbert - Страница 3

Hiljaaegu sain ma kirja tema tütrelt.

Angelalt.

Olin aastate jooksul sageli Angelale mõelnud, kuid see oli alles kolmas kord, kui me mingilgi kombel kokku puutusime.

Esimest korda kohtusime 1971. aastal, kui ma õmblesin talle pulmakleiti.

Teisel korral ta kirjutas mulle, kui teatas oma isa surmast. See oli 1977. aastal.

Nüüd seisis kirjas värske uudis ta ema siitilmast lahkumise kohta. Ma ei oska arvata, kuidas pidanuksin Angela meelest sellele teatele reageerima. Ehk ootas ta, et see lööb mu rööpast välja? Aga ei, ma ei kahtlusta teda pahatahtlikkuses. Angela ei ole selline. Ta on hea inimene. Ja mis veel tähtsam – ta on paeluv isiksus.

Kummastavalt üllatas mind hoopis seik, et Angela emal oli õnnestunud nii kaua vastu pidada. Miskipärast olin oletanud, et ta on juba aastaid surnud olnud. Paratamatult on ju suurem osa tema eakaaslasi meie keskelt lahkunud. (Kuigi miks peaks teiste pikaealisus mind hämmastama, kui ma ise ripun elu küljes sama kangekaelselt nagu ripuvad vetikad paadipõhja all? Ning pole ma sugugi see muldvana mutike, kes tempokas New Yorgis ringi tuterdades näib elule jalgu jäävat – veel ei oleks ma mingi hinna eest nõus loobuma ei oma senisest elustiilist ega ka mitte kinnisvarast.)

Aga kõige tugevamalt raputas mind Angela kirja viimane lause.

„Vivian,” kirjutas Angela, „mul tekkis üks mõte. Kas võiksite nüüd, kui mu ema on surnud, rääkida mulle pisut põhjalikumalt, kes te tegelikult minu isa jaoks olite?”

Et niimoodi siis.

Kes ma olin tema isa jaoks?

Ainult mees ise oleks saanud sellele vastata. Aga kuna tema polnud pidanud vajalikuks oma tütrele minust rääkida, ei saanud ka mina võtta endale õigust Angelale öelda, kes ma tema isa jaoks olin.

Kuid ma võisin talle selgitada, kes oli see mees olnud minu jaoks.