Читать книгу Tüdrukute linn - Elizabeth Gilbert - Страница 4

1940. aasta suvel, kui mina olin üheksateist ja lootusetult loll, saatsid vanemad mu elama tädi Pegi juurde, kellele kuulus teater New Yorgi südalinnas.

Veidi enne seda olin saanud sule sappa Vassari erakolledžist, sest polnud eriti loengutes käinud, mistõttu põrusin kõikidel esimese aasta eksamitel. Ma polnud tegelikult nii loll, nagu võiks arvata mu edasijõudmatuse põhjal, kuid nagu selgus: tarkusest pole erilist tolku, kui sa üldse ei õpi. Sellele ajale nüüd tagasi mõeldes ei meenugi, millega ma tegelesin kogu selle aja, mis oleks pidanud kuluma teadmiste omandamisele, aga ennast tundes oskan oletada, et keskendusin eelkõige oma välimusele. (Mäletan ähmaselt, et püüdsin sel aastal omandada meisterlikkust sellise soengu seadmisel, mida kutsuti „tagurpidi koolutatud laineks”; minu jaoks oli see elutähtis oskus ja tehniliselt üpris keerukas, kuigi samas üldse mitte Vassari stiil.)

Ma ei leidnud Vassaris oma kohta, ehkki igaühe jaoks, kes vähegi tahtnuks seal oma kohta leida, jätkunuks võimalusi küll ja veel. Kolledžis leidus isiksusi ja huvikaaslaste seltsinguid igale maitsele, mind aga ei tõmmanud mitte ühegi poole, ka ei pidanud ma võimalikuks, et mõni seltskond võiks mind omaks võtta. Sel aastal kohtas Vassaris mässumeelseid poliitikahuvilisi, kes riietusid karmilt mustadesse viigipükstesse ning erutusid revolutsioonilistest hoovustest rahvusvahelises elus, millestki, mis aga mind karvavõrdki ei huvitanud. (Ja ei huvita siiani. Siiski, toona jäid mulle silma need mustad püksid, mis tundusid olevat meeliköitvalt šikid, muidugi eeldusel, et taskud poleks pungitamiseni täis topitud.) Vassari tüdrukute hulgas oli ka uljaid akadeemiliste kõrguste poole pürgijaid, kellest pidid saama arstid ja juristid, ning seda ajal, kui naine oli neis ameteis tõeline haruldus. Need tüdrukud oleksid pidanud mind paeluma, kuid seda ei juhtunud. (Ma isegi ei suutnud neid üksteisest eristada. Kõik nad kandsid ühesuguseid ilma kindla vormita villaseid seelikuid, mis olid justkui vanadest sviitritest kuidagi kokku klapitatud – see vaatepilt mõjus mulle masendavalt.)

Mitte et Vassaris poleks üldse glamuuri leidunud. Mõned sentimentaalsed hirvesilmsed keskajakursuse tudengid olid päris pilkupüüdvad, nagu ka enesekesksed pikajuukselised kunstijüngrid ja kõrgest soost seltskonnatähed, kes profiilis meenutasid Itaalia hurdakoera – aga mina ei sõbrunenud neist kellegagi. Põhjus võis peituda aimduses, et selles koolis olid kõik minust targemad. (Seda ettekujutust ei saa kirjutada üksnes noorusele omase ebakindluse arvele – arvan endiselt, et seal olidki kõik minust targemad.)

Kui aus olla, siis ei saanud ma üldse aru, mis mul kolledžisse asja oli. Teadsin, et seda teed käia oli mulle määratud saatusest, kuid keegi polnud vaevunud mulle selle mõtet lahti seletama. Päris väikesest peale oli mulle korrutatud, et kunagi lähen Vassarisse, kuid mispärast – see jäeti enda teada. Milleks see kõik hea oli? Mida see täpsemalt mulle andma pidi? Miks ma pidin elama mingis ahtas tohletanud ühikatoas ning veel koos mingi tulevase sotsiaalreformide eestvõitlejaga?

Üleüldse oli mul selleks ajaks õppimisest kõrini. Olin New Yorgi osariigi Troy linnas Emma Willardi tütarlastegümnaasiumis niigi juba aastaid drilli saanud sealse hiilgava, ainult naisõpetajatest koosneva pedagoogilise personali käe all, kõik puha mõne Seven Sistersi kolledži lõpetanud – kas sellest siis ei piisanud? Olin veetnud suure osa oma elust – kaheteistkümnendast eluaastast peale – internaatkoolides ning võisin nüüd tunda, et olen oma aja ära istunud, võib-olla oli see põhjus, miks mul oli igasugusest õppimisest kõrini. Kui palju raamatuid peab üks inimene läbi lugema, et viimaks usutaks – ta oskab tõesti lugeda? Ma tean juba, kes oli Karl Suur, nii et jätke mind ükskord ometi rahule – vaat selline oli toona mu seisukoht.

Pealegi olin ma peaaegu kohe tolle õnnetu Vassari-aasta alguses avastanud Poughkeepsies ühe baari, kus müüdi odavat õlut ning kus võis hiliste öötundideni elavas esituses džässi kuulata. Olin leidnud viisi, kuidas kooli kodukorra keelust hoolimata tolles baaris käia: selleks tuli ülikoolilinnakust salaja välja lipsata (mu geniaalne hüppeskäimise plaan hõlmas lukustamata tualetiakent ja peidukohas ootavat jalgratast – võite ette kujutada, millist peavalu ma sellega internaadi valvurile valmistasin), muidugi oli siis järgmisel hommikul keeruline ladina keele käändeid meelde jätta, sest enamasti oli mul pea pohmelusest paks.

Oli muidki takistusi.

Näiteks tahtsid suitsetamist kõik need sigaretid.

Lühidalt öeldes: mul polnud aega.

Nii juhtuski, et 362 helge mõistusega Vassari-tüdruku edetabelis maandusin mina 361. kohale, mispeale mu isa õudusega hüüatas: „Taevas halasta, mida see viimase koha tüdruk ometi tegi?” (Haigestus lastehalvatusse, nagu hiljem selgus – vaeseke.) Niisiis saadeti mind Vassarist minema – täiesti õiglaselt – ning paluti viisakalt mitte enam tagasi tulla.

Ema ei teadnud, mida minuga peale hakata. Me polnud isegi parimatel päevadel temaga kuigi lähedased. Ta oli suur hobusehuviline, aga kuna mina polnud ei hobune ega ka hobustest vaimustuses, nappis meil ühiseid jututeemasid. Ja nüüd olin ma talle nii hirmsal kombel häbi teinud, et ta suutis mind vaevu taluda. Erinevalt minust oli minu ema Vassaris kenasti hakkama saanud, tänan küsimast. (1915. aasta lend. Ajalugu ja prantsuse keel.) Tema maine, nagu ka helded iga-aastased annetused olid taganud minu vastuvõtmise sellesse ihaldatud kolledžisse – ja mida tegin mina? Meie maja koridorides minust juhuslikult möödudes noogutas ema mulle nagu elupõline diplomaat. Viisakalt, kuid külmalt.

Ka isa ei teadnud, mida minuga peale hakata, kuid ta oli oma hematiidikaevandusega väga hõivatud ning tal polnud nagunii kombeks tütre probleemiga tõsisemalt tegeleda. Muidugi olin ma talle pettumuse valmistanud, kuid tal oli suuremaid muresid. Ta oli tööstur ja isolatsionist ehk Euroopa asjadesse sekkumise vastane, kuid just Euroopas tuure koguv sõjategevus pani teda kartma oma äri tuleviku pärast. Ilmselt seetõttu ei mahtunud talle muid mõtteid pähe.

Mis puutus minu vanemasse venda Walterisse, siis tema tegi Princetonis mehetegusid ega raisanud aega minu peale mõtlemisele, ainult möödaminnes mõistis mu vastutustundetuse hukka. Walter ise ei käitunud kunagi vastutustundetult. Internaatkoolis olid kaaslased teda nii kõrgelt hinnanud, et hüüdsid teda – päriselt, ma ei luiska – Suursaadikuks. Nüüd õppis ta inseneriks, sest tahtis hakata rajama sedasorti infrastruktuuri, millest oleks kasu kogu maailma inimestel. (Minu paturegistrisse võib lisada sellegi, et erinevalt vennast ei olnud mul aimu, mida sõna „infrastruktuur” õieti tähendab.) Walteri ja minu vanusevahe oli küll väike, kõigest kaks aastat, kuid lapsepõlves me kuigi palju koos ei mänginud. Mu vend jättis lapsikused juba üheksa-aastaselt seljataha ning ilmselt kuulus sellesse kategooriasse ka väike õde. Mul polnud oma venna elus kohta ja ma teadsin seda.

Ka mu sõbrad olid oma eluga edasi läinud. Nad sõitsid ära, et pühenduda kolledžiõpingutele, asusid tööle, abiellusid, said täiskasvanuks – tegid kõiki neid asju, mis ei pakkunud mulle huvi või mida ma ei mõistnud. Nii polnudki mul kedagi, kes oleks minust hoolinud või mind lõbustanud. Ma ainult igavlesin ja olesklesin. Igavus näris mind nagu nälg. Paar esimest juunikuu nädalat veetsin tennisepalli garaaži seina vastu loopides ning samal ajal lakkamatult „Little Brown Jugi” vilistades, kuni lõpuks sai vanematel minust villand ning nad kupatasid mu linna tädi juurde elama – ja tõepoolest, miks peaks seda neile siis pahaks panema?

Nojah, nad oleksid ju võinud karta, et New York teeb minust kommunisti või narkomaani, aga ükskõik mis muu oli ometi parem kui jäädagi kuulma, kuidas tütar elu lõpuni tennisepalli vastu seina loobib.

Vaat nii, Angela, sattusin ma suurlinna, ja sealt kõik alguse saigi.

Nad saatsid mu New Yorki rongiga – oli see vast üks äge rong! Empire State Express, Uticast New Yorki. Säravate kroomitud detailidega sõiduvahend hukkaläinud tütre mujale toimetamiseks. Jätsin ema ja isaga viisakalt hüvasti ning loovutasin pagasi punase mütsiga pakikandjale, mis pani mu ennast tähtsana tundma. Istusin kogu reisi aja restoranvagunis, rüüpasin linnasepiima, sõin suhkrusiirupis pirne, tõmbasin suitsu ja lehitsesin ajakirju. Teadsin küll, et olen pagendatud, aga … vähemalt stiilselt!

Angela, noil aegadel olid rongid nii oluliselt paremad!

Luban selles kirjatöös siiski anda oma parima, et mitte tüütuseni jahvatada sellest, kuidas minu ajal oli kõik palju etem. Nooruses käis mulle endale alati närvidele, kui vanad inimesed seda tegid. (Keda see huvitab? Kellele see sinu kuldne noorus korda läheb, vana latatara?) Tahan Teile kinnitada: ma annan endale aru, et paljud asjad ei olnud neljakümnendatel paremad. Näiteks olid deodorandid ja õhukonditsioneerid lootusetult mannetud, mille tõttu inimesed haisesid jubedalt, eriti suvel, ja siis oli meil veel Hitler. Rongid olid siiski kahtlemata paremad kui praegu. Millal saite Teie viimati võimaluse rongis linnasepiima juua ja sigaretti suitsetada?

Astusin rongi peale, seljas särtsakas viskoossiidist kleidike: lõokesemuster sinisel põhjal, kollasega kanditud kaelus, tagasihoidlikult kitsas seelikuosa ja puusade kohal sügavad taskud. Mäletan toda kleiti nii selgelt, sest esiteks ei unusta ma mitte kunagi, mis kellelgi seljas on olnud – mitte iial! –, ja teiseks olin ma selle ise õmmelnud. Tulemusega võis tõesti rahule jääda. Vaid poolde säärde ulatuv seelikuosa oli flirtivalt lendlev ja pilkupüüdev. Mäletan sedagi, kuidas ma õmblesin õlgadele topeltpatšokke, meeleheitlikus lootuses, et meenutan siis Joan Crawfordi –, kuigi ma ei saa päris kindlalt väita, et saavutasin soovitud efekti. Võib arvata, et oma tagasihoidliku klošškübara ning emalt laenatud lihtsa fassongiga sinise ridiküliga (kus hoidsin kosmeetikavahendeid ja sigarette, ega seal muud vist olnudki) ei peetud mind siiski filmidiivaks, vaid ikka selleks, kes ma päriselt olin: sugulasele külla sõitev üheksateistkümneaastane neitsi.

Koos tolle üheksateistkümneaastase neitsiga reisis New Yorki kaks suurt kohvrit: üks sisaldas mu garderoobi, kõik riideesemed hoolikalt siidpaberisse mähitud; teine oli pungil kangaid, kaunistusi ja õmblusvahendeid, et ma saaksin endale uusi rõivaid õmmelda. Veel oli mul kaasas toekasse kasti pakitud õmblusmasin, raske ja kobakas monstrum, mida oli ebamugav transportida. Kuid see masin oli ühtaegu mu veider ja imeline hingesugulane, ilma temata ma elada ei osanud.

Seega reisis ta koos minuga.

Sellesamuse õmblusmasina ja üldse kõige eest, mis sellega seoses mu ellu tuli, olen tänu võlgu vanaema Morrisele, nii et räägime nüüd natuke temast.

Lugedes sõna „vanaema”, võib Teie silme ette, Angela, ehk kerkida kujutluspilt kenast väikesest hallipäisest mutikesest. Selline polnud mu vanaema teps mitte. Ta oli pikka kasvu, kirgliku loomuga vananev kokott, kes oli juuksed punakaspruuniks värvinud ning liugles läbi elu parfüümi- ja klatšipilves, riides nagu tsirkuseetendus.

Ta oli kõige värvikam naine, kes kunagi on maa peal elanud – ja seda sõna „värvikas” igas mõttes. Vanaema kandis värvikirevaid sametkleite, mille toone ei nimetanud ta kunagi lihtsalt roosaks, purpurpunaseks või siniseks, nagu ütleksid tavalised, pärsitud kujutlusvõimega inimesed, vaid palju peenemalt: ashes of rose, cordovan ja della Robbia. Ta kõrvad olid augustatud, kuigi toona polnud see korralike naiste hulgas üldse levinud, ning tal oli mitu toretsevat ehtekarpi täis keesid, kõrvarõngaid ja käevõrusid, kallid ja odavad ühes sasipuntras. Pärastlõunaste väljasõitude puhuks oli tal ekstra selleks õmmeldud autosõidukostüüm ning ta kübarad olid nii suured, et teatris vajasid need eraldi istekohta. Ta armastas kassipoegi ja kataloogikosmeetikat, ahmis ajalehtedest sensatsioonilisi mõrvalugusid ning aeg-ajalt kirjutas romantilisi luuletusi. Üle kõige armastas mu vanaema siiski kõikvõimalikke etendusi. Ta vaatas ära kõik näidendid ja muud spektaaklid, mis meie linnast läbi käisid, jumaldas ka kinofilme. Mina olin siis sageli tema saatja, sest meil oli täpselt sama maitse. (Meie vanaema Morrisega armastasime sedasorti lugusid, kus kõigepealt röövib üks pahaendelist kaabut kandev ohtlik mees õhulisse kleiti rüütatud süütu neiukese ning olukord kisub järjest täbaramaks, kuid siis ilmub kusagilt ootamatult teine, jõuliselt otsusekindla lõuapartiiga vapper mees, kes loomulikult vaese tüdruku hädast välja päästab.)

Ütlematagi selge, et ma armastasin oma vanaema.

Ülejäänud pereliikmed aga suhtusid temasse sootuks teisiti. Nimelt valmistas vanaema kõigile peale minu piinlikkust. Kõige enam oma miniale (minu emale), kes ise kohe kindlasti ei olnud kerglane inimene. Ema ei suutnud ilmaski jätta vanaema Morrise peale nina kirtsutamata, ükskord nimetas teda lausa „teismeikka kinni jäänud sähmerdiseks”.

Otse loomulikult ei kirjutanud mu ema romantilisi luuletusi.

Vanaema Morris oli see, kes õpetas mu õmblema.

Vanaema ise oli meisterlik õmblejanna. (Tema omakorda oli saanud õpetust oma vanaemalt, kellel oli õnnestunud tõusta Walesi immigrandist toateenijast jõukaks Ameerika prouaks suuresti just tänu osavusele nõela ja niidi kasutamisel – ja selleks, mõelda vaid, oli kulunud vaid üksainus põlvkond.) Mu vanaema tahtis, et ka minust saaks õmblemises osavnäpp. Kui me just ei istunud kooreveniseid süües kinos ega lugenud teineteisele ette ajakirjast leitud lugusid orjaks müüdud valgenahalistest neidudest, pusisime temaga õmblustööd teha. Ja see oli meil tõsine harrastus. Vanaema Morris ei kartnud nõuda minult täiuslikkust. Ta tegi mulle ette kümme pistet ja mina pidin tegema järgmised kümme ning kui minu pisted polnud tema omadega samal tasemel, rebis õmbluse lahti ning käskis mul uuesti proovida. Ta õpetas mind käsitlema isegi nii võimatuid materjale nagu võrk ja pits, kuni enam ei leidunudki riidesorti, mida ma oleksin pidanud liiga suureks väljakutseks. Ja siis veel lõiked! Ja pehme vooderdus! Ja kehasse töötlemine! Juba kaheteistaastaselt oskasin ma valmis teha täiesti korraliku korseti – vaalaluust ribidega ja puha –, olgu pealegi, et pärast 1910. aastat ei kandnud neid enam keegi peale vanaema Morrise.

Ta võis ju õmblusmasina taga minuga päris karm olla, kuid tema kamandamine ei ajanud mul karva turri. Vanaema kriitika torkas, aga ei haavanud. Rõivad olid minu jaoks piisavalt põnevad, et muuta mind õpihimuliseks, ning ma mõistsin, et vanaema eesmärk oli mu oskuste lihvimine.

Ta kiitis mind harva, kuid see kiitus läks mul otse sõrmedesse. Minust saigi niimoodi osavnäpp.

Kui ma olin kolmteist, ostis vanaema Morris mulle õmblusmasina, millel oli määratud kunagi tulevikus koos minuga rongis New Yorki rännata. Sile ja läikiv must Singer 201 vuristas võimsalt nagu tank – sellega sai kas või nahka õmmelda, ma oleksin võinud näiteks Bugatti istmed ära polsterdada! Tänase päevani pole ma saanud paremat kingitust. Ma võtsin oma Singeri kaasa, kui läksin elama internaati, kus see andis mulle kõrgeima staatuse kõigi nende privilegeeritud tüdrukute seas, kes tahtsid hästi riides käia, kuid ei osanud vajaduse korral oma rõivaid ise kohendada. Kui siis Emma Willardi tütarlastekoolis levisid kuuldused, et mulle ei käi mitte ükski õmblustöö üle jõu – mis oli sulatõsi –, ilmusid kooliõed sageli alandlikult mu ukse taha ning palusid mul kleiti taljest veidi laiemaks teha või kärisenud õmbluse ära parandada, või toodi mulle vanemalt õelt saadud eelmise hooaja pidukleit, et ma teeksin selle uue omaniku jaoks täpselt parajaks. Ma veetsingi kõik need aastad Singeri kohal kummargil nagu sõdur kuulipilduja taga, ja peab ütlema – see tasus ära. Olin populaarne tüdruk, mis ongi internaatkoolis kõige olulisem. Vist üldse igal pool.

Peaksin siinkohal lisama, et teine põhjus, miks vanaema mu õmblema õpetas, oli mu ebaharilik kehaehitus. Varasest lapsepõlvest peale olin ma alati olnud liiga pikk ja liiga kõhn. Murdeiga tuli ja läks, mina aga venisin aina pikemaks. Aastaid polnud mul üldse mingit büsti, kaelast allpool oli vaid koht, kuhu rinnad võiksid kasvada. Mul olid kriipsujuku käed ja jalad. Poest polnud võimalik mulle normaalselt istuvaid rõivaid osta ning nii tunduski mõistlikum need ise endale õmmelda.

Pealegi õpetas vanaema Morris, olgu ta kiidetud, mind valima selliseid tegumoode, mis mu pika kasvu heas mõttes esile tõid, selmet lasta mul paista tsirkuseartistina, kes karkudel kõndides trikke teeb.

Kui see nüüd kõlas nii, justkui ma oleksin oma välimuse suhtes kriitiline, siis jäi Teile vale mulje. See polnud muud kui mu välimuse kirjeldus: ma olin lihtsalt pikk ja peenike. Ärge kartke, mul ei ole Teile jutustada tüütut lugu inetust pardipojast, kes linna jõudnult avastab, et on hoopis kaunis luik.

Angela, ma olen alati ilus olnud.

Enamgi veel, olen seda alati ka teadnud.

Küllap oli see mu ilu, mis pani ühe mehe Empire State Expressi rongis mind ainiti vahtima, kui ma restoranvagunis oma linnasepiima jõin ja siirupipirne sõin.

Viimaks tuli ta minu juurde ja küsis, kas tohib mu suitsule tuld pakkuda. Selleks loa saanud, võttis mees istet ning hakkas minuga flirtima. Olin küll tähelepanust meelitatud, kuid ei osanud vastu flirtida. Nii ma siis vastasin mehe lähenemiskatsele sellega, et vahtisin aknast välja ja teesklesin, et olen sügavalt mõtteisse vajunud. Kortsutasin kergelt kulmu, lootuses tõsimeelset ja dramaatilist muljet jätta, kuigi tõenäoliselt paistsin pigem lühinägelik ja segaduses.

Vahejuhtum oleks võinud kujuneda isegi veel tobedamaks, kui ma mitte õige varsti poleks süvenenud rongi aknaklaasilt peegelduva iseenda pildi uurimisse, mis andis mulle mõneks ajaks mõtestatud tegevust. (Vabandust väga, Angela, aga omaenese välimusest vaimustumine kuulub olulise osana noore ja ilusa tüdruku argipäeva.) Isegi see kena välimusega võõras mees polnud minu jaoks pooltki nii huvitav kui mu enda kulmukaar. Lisaks iseenda osavuse imetlemisele – olin suutnud kulmukaared modelleerida sedavõrd ideaalseks, et tulemus mõjus mulle endalegi suisa lummavalt – sain testida just sel suvel harjutatud nippi, kuidas kergitada ainult üht kulmu korraga, nii nagu teeb Vivien Leigh filmis „Tuulest viidud”. Nagu võite arvata, nõudis nii keerulise oskuse omandamine tõsist keskendumist. Ning kui peegelpilt oli mu kord oma võimusesse võtnud, ei tajunud ma enam aja kulgu.

Kui ma viimaks uuesti ringi vaatasin, lähenes rong juba Grand Central Stationi perroonile, mis tähendas, et algamas oli minu uus elu ning kena välimusega mees sinna enam ei kuulunud.

Kuid ärge muretsege, Angela, kenasid mehi jagus minu eluteele veel küllaga.

Ahjaa! Peaksin veel mainima – kui Teid jäi ehk painama mõte, mis sai ikkagi mu vanaema Morrisest –, et vanaema oli surnud aasta enne seda, kui mina New Yorgis rongilt maha astusin. Tema elutee jõudis lõpule 1939. aasta augustis, vaid mõni nädal enne minu õpingute algust Vassari kolledžis. Vanaema surm ei tulnud kellelegi üllatusena – oli ta ju aasta-aastalt üha põduramaks jäänud –, kuid ikkagi mõjus see kaotus (oma parima sõbra, mentori ja usaldusaluse kaotus) mulle muserdavalt.

Teate mis, Angela? See ränk kaotus võis koguni olla üks põhjusi, miks ma oma esimesel ülikooliaastal täiega läbi põrusin. Võib-olla ma polnudki lootusetu puupea. Võib-olla oli see ikka veel aeg, kui mu hinge ei mahtunud midagi peale kurbuse?

Alles nüüd Teile kirjutades tuli see võimalus mulle pähe.

Heldeke.

Mõnikord kulub uskumatult palju aega, enne kui suudad milleski selgusele jõuda.