Читать книгу Tüdrukute linn - Elizabeth Gilbert - Страница 6

Võimalus esimest korda New Yorki kolida tuleb ette vaid kord elus, Angela, ja see on päris suur asi. Võib-olla ei kätke see mõte Teie jaoks erilist romantikat, olete ju New Yorgis sündinud. Võib-olla on meie võrratu kodulinn Teie jaoks midagi endastmõistetavat. Aga võib-olla te armastate seda linna minust veel enamgi – lähedases suhtes oleva inimese kombel, mida mina ei oska isegi ette kujutada. Igatahes olete õnnega koos, et olete saanud siin üles kasvada. Ja siiski – Teil pole avanenud kunagi võimalust siia kolida, mis väärib mu meelest kaastunnet. Olete ilma jäänud ühest elu kõige hämmastavamast kogemusest.

New York 1940. aastal!

New York ei saa mitte kunagi enam selliseks, nagu ta oli siis. Ma küll ei taha teha maha kõiki neid teisi New Yorke enne ja pärast aastat 1940. Ka neil on oma tähendus. Kuid tegemist on suurlinnaga, mis sünnib iga kord uuesti selle noore inimese silmade läbi, kes satub siia esimest korda. Mistõttu just see linn, just see paik – uueks loodud vaid minu pilgule vaadata – on lakanud nüüdseks olemast. Ja siiski mu mällu talletatud, seal igavesti säilitamiseks, justnagu paberilehtede vahele pressitud orhidee. See linn jääb alati minu täiuslikuks New Yorgiks.

Teil võib ju olla enda täiuslik New York, nagu ka kõigil teistel on iseenda oma, kuid minu oma jääb aegade lõpuni minu omaks.

Grand Centrali jaamast Lily Playhouse’ini polnud kuigi pikk maa – me sõitsime põiki läbi kesklinna –, kuid taksojuht viis meid otse Manhattani südamesse, täpselt õigesse kohta, et uustulnuk saaks aimu New Yorgi jõulisest tuksest. Mul oli suurlinna saabumisest kananahk ihul, oleksin tahtnud näha kõike korraga. Siis aga meenusid mulle head kombed ning ma püüdsin mõnda aega Olive’iga vestlust arendada. Nagu selgus, ei kuulunud Olive nende hulka, kes tunnevad vajadust sisustada oma aega verbaalsete harjutustega, ning tema eriskummalised vastused tõstatasid minu jaoks ainult uusi küsimusi, mida ma siiski ei söandanud esitada, sest aimasin, et ta võib-olla ei soovi teemat edasi arendada.

„Kui kaua te olete mu tädi juures töötanud?” küsisin mina.

„Sestsaadik, kui Mooses oli veel mähkmetes.”

Seedisin mõnda aega kuuldut. „Ja millised on teatris teie kohustused?”

„Püüda õhust kinni kõik, mis on alla kukkumas – enne kui need maha prantsatades katki lähevad.”

Sõit jätkus vaikuses, kuni ma ka seda enda jaoks lahti mõtestasin.

Katsetasin uuesti: „Mis sorti tükki täna teatris mängitakse?”

„See on muusikal. Nimelt „Elu emaga”.”

„Aa! Olen sellest kuulnud.”

„Ei, ei ole. Te peate silmas „Elu isaga”. Näidendit, mis jooksis mullu Broadwayl. Meie tükk on „Elu emaga”. Pealegi on see meie oma muusikal.”

Arutlesin endamisi: on see üldse seaduslik? Kas tõesti on lubatud näpata pealkiri suurelt Broadway hitilt, muuta ära üksainus sõna ja tuua lavale oma variant? (Vastus sellele küsimusele oli – vähemalt 1940. aastal Lily Playhouse’is – aga muidugi.)

Pärisin edasi: „Mis siis, kui inimesed ostavad pileti teie etendusele eksikombel, sest loodavad näha „Elu isaga”?”

Olive, tuimalt: „Just. Oleks see vast hirmus õnnetus.”

Olin hakanud end tundma noore, rumala ja tüütuna ning otsustasin vait jääda. Võisin nüüd kogu ülejäänud aja takso aknast välja vahtida. Näha suurlinna vahelduvat pildigaleriid oligi piisavalt põnev. Igast suunast hakkas mulle silma midagi jalustrabavat. Midtown Manhattan kauni suvepäeva hilisõhtusel tunnil – seda ei ületa miski. Äsja oli sadanud. Taevas oli purpurpunane, dramaatiline. Mu pilk tabas riivamisi pilvelõhkujate peegeldavaid klaaspindu, neoonsilte ja vihmast läikivat asfalti. Inimesed tõttasid, tormasid, lonkisid ja komberdasid kõnniteedel. Kui me Times Square’ilt läbi sõitsime, täitis seda värviline tulemeri: kirev kaleidoskoop kõige kuumematest uudistest ja kärsitust reklaamist. Poodide read ja tantsusaalid, kus soovija sai endale pileti eest tantsupartneri, uhked kinod, kohvikud ja teatrid vihisesid mööda mu meeli lummates.

Pöörasime Forty-first Streetile, mis jääb Eight ja Ninth Avenue vahele. Ei olnud see mingi ilus tänav siis ega ole seda tänapäevalgi. Toona hakkasid mulle eelkõige silma tuletõrjeredelite sasipuntrad tähtsamate hoonete tagakülgedel, mis vaatasid fassaadiga Fortieth ja Forty-second Streetile. Aga seal, keset toda kõike muud kui kaunist kvartalit, seisis Lily Playhouse oma kirkas reklaamisäras, kutsudes publikut vaatama „Elu emaga”.

Veel tänagi näen ma seda vaimusilmas enda ees. Lily oli üks väga suur hoonemürakas, kujundatud stiilis, mida ma tagantjärele oskan nimetada art nouveau’ks, kuid noil päevil paistis see mulle pigem raskepärane. Ja oh sa poiss, hoone vestibüül ei lasknud sisseastujal kindlasti kahelda, et ta on saabunud ülimalt tähtsasse paika. Seal oli kõik võimas ja tume: nikerdatud puit, laepaneelid, veripunased keraamilised plaadid ja tõeliselt vanad Tiffany lambid. Seinu kaunistasid tubakasuitsust plekilised maalid palja ülakehaga nümfidest, trallitamas koos saatürite jõukudega – ja jumala eest, üks nümfidest oleks pidanud ometi ette vaatama, et mitte kogemata rasedaks jääda. Teistel freskodel maadlesid lihaselised mehed merekoletistega, sääremarjad heroiliselt pingul, mõjudes pigem erootiliselt kui vägivaldselt. (Neid vaadates tekkis tunne, et musklimees tegelikult ei taha võitjaks tulla, kui Te mõistate, mida ma silmas pean.) Ülejäänud piltidel rüselesid puuvõrades puunümfid, kikkis rinnad õieli, ja puude alt läbi voolavas jões vallatlesid jõenümfid, kes pritsisid vett üksteise paljaste tisside peale, näod nalja täis, nagu nad hakkaksid kohe-kohe Ameerika inglise keeles kahemõttelisi ülemeelikusi hüüdma. Vestibüüli sammastel looklesid kobaratest rasked viinapuuväädid, rippuba ja muidugi liiliad. Kõik kokku jättis mulje bordellist. Minu silmis oli see imeline.

„Ma viin teid nüüd etendust vaatama,” teatas Olive käekellale pilku heites, „mis hakkab just lõppema, taevale tänu.”

Ta lükkas lahti suured uksed, mis viisid teatrisaali. Pean kahetsusega märkima, et Olive Thompson sisenes oma töökohta nagu keegi, kes parema meelega seal midagi ei puudutaks, mina seevastu olin lummatud. Teatri interjöör võttis tõepoolest õhku ahmima, see meenutas tohutut kuldses valguses kümblevat, vana ja kulunud ehtekarpi. Ahmisin pilguga kõike: lohklikuks vajunud lavapõrandat, ebaõnnestunult paigutatud tooliridu parteris, rasket karmiinpunast eesriiet, kitsukest orkestriruumi, ülekullatud lage ja pahaendeliselt sätendavat kroonlühtrit, mida vaadates tuli vägisi mõte: „Mis siis, kui kogu see kupatus sealt alla sajab …?”

Kõik oli grandioosne, aga kõik oli koost lagunemas. Lily tõi mulle meelde vanaema Morrise – mitte ainult seetõttu, et vanaema oli jumaldanud just selliseid vanu toretsevaid saale, vaid ta oli ka ise olnud just samasugune: vana, liialdav ja uhke, uljalt üleslöödud oma ammu moest läinud sametis.

Jäime seisma tagaseina äärde, kuigi vabu kohti oli piisavalt. Tegelikult paistiski, et laval on peaaegu sama palju inimesi kui publikus. Mina polnud ainus, kes seda tõsiasja märkas. Olive luges vaatajad kiiresti üle, tõmbas taskust väikese märkmiku, kirjutas arvu üles ja ohkas.

Kui nüüd rääkida laval toimunust, siis see pani lausa pea ringi käima. Etendus oli ilmselgelt lõpufaasis, sest laval juhtus palju asju korraga. Taustal vihtus tantsida terve rivi neide ja noormehi, ehk oma tosina jagu, kes suud kõrvuni venitades ja hüpeldes käsi-jalgu tolmuse laealuse poole sirutasid. Oleks võinud arvata, et lava keskel palavikuliselt steppivad kena välimusega noormees ja reibas tütarlaps püüavad selle rabelemisega oma elu päästa, ise samal ajal laulda röökides, kuidas nüüdsest saab kõik olema lausa suurepärane, sest, musike, me oleme nii armunud! Vasakul võis näha show-tantsijannasid, kelle kostüümid ja liigutused jäid väga täpselt üldtunnustatud siivsuse piirile, kuid nende panus teemaarendusse – mis see ka polnud – jäi pehmelt öeldes arusaamatuks. Nende ülesanne näis olevat väljasirutatud kätega ühe koha peal aeglaselt ringikeerutamine, et vaataja saaks võimaluse imetleda amatsoonlike figuuride võlusid, kiirustamata ja iga külje pealt. Lava teises servas seisis hulgusekostüümis mees, kes žongleeris keeglikurikatega.

Isegi finaali kohta tundus stseen ülipikk. Orkester mürtsus, taustatantsijad loopisid muudkui jalga, refrään kajas üha uuesti – hingematvalt õnnelik paarike ei suutnud kohe kuidagi uskuda, kui võrratu saab nende elu sestpeale olema –, show-tantsijannad demonstreerisid oma kehavõlusid, žonglöör higistas ja tegi, mis suutis, kuni ühtäkki tõstsid lavalolijad orkestri kõigi pillide pröögatuse saatel käed üles, prožektori valgusvihk libises korraks üle voogava kätemere ja etendus oligi lõppenud!

Aplaus.

Mitte just tormiline käteplagin. Rohkem nagu kerge vihmasabin.

Olive ei plaksutanud kaasa. Mina plaksutasin viisakalt, kuigi see kõlas saali tühjas tagumises osas üpris üksildaselt. Aplaus ei kestnud kaua. Artistide lavalt lahkudes ähvardas saal juba päris vaikseks jääda, mis pole kunagi hea märk. Pealtvaatajad möödusid meist sõnakuulelikus rivis nagu töölised, kes vahetuse lõppedes koju lähevad, kusjuures seda nad olidki.

„Mis te arvate, kas neile meeldis?” küsisin Olive’i käest.

„Kellele?”

„Publikule.”

„Publikule?” Olive pilgutas silmi, nagu ta ise poleks selle peale tulnudki, et tunda huvi, mida publik etendusest arvab. Hetke küsimust kaalunud, vastas ta: „Te peaksite mõistma, Vivian, et meie publik ei tule Lilysse, aetuna rõõmsast elevusest, ega tunne lahkudes vaimustust saadud kunstielamusest.”

Järeldasin tema toonist, et Olive’it selline asjade seis rahuldab või ta vähemalt lepib olukorraga.

„Tulge,” ütles ta mulle. „Teie tädi on lava taga.”

Ja nii me läksimegi lava taha keset seda lärmakat, kaootilist rahmeldamist, mis võtab maad vahetult pärast etenduse lõppu. Kõik olid kuhugi teel, kõik hüüdsid midagi, tõmbasid suitsu, koorisid kostüüme seljast. Tantsutrupi liikmed läitsid üksteise sigarette, show-tantsijannad harutasid peakaunistusi juuste küljest lahti. Mõned tunkedes mehed nihutasid dekoratsioone, kuid ei mõelnudki ennast tööga higiseks ajada. Naerdi palju – valjusti, talitsematult –, kuid mitte kellegi nalja peale, vaid niisama, nagu meelelahutajatel kombeks, nad lihtsalt on sellised.

Ja seal seisiski tädi Peg, nii pikk ja võimas, käes märkmealus. Ta oli lasknud oma hallisegused kastanpruunid juuksed kahetsusväärselt lühikeseks lõigata, selle ebaõnnestunud soenguga meenutas ta pisut Eleanor Roosevelti, kuigi Pegil oli lõug. Seljas oli tal pikk lõhekarva, diagonaalkoega seelik, sinine pluus oli aga kahtlaselt meestesärgi moodi. Jalas olid tal sinised põlvikud ja beežid mokassiinid. Kui see kõlab nagu ajast ja arust komplekt, siis seda see oligi. Pegi riided olid juba toona vanamoodsad, oleksid vanamoodsad tänapäeval ja jäävadki vanamoodsaks, kuni päike plahvatab. Polegi olemas inimest, kes näeks kena välja lõhekarva seelikus, sinises meestesärgis, põlvikute ja mokassiinidega.

Masendavat üldmuljet süvendas veel asjaolu, et ta vestles parajasti kahe hingematvalt ilusa tantsijannaga. Lavagrimm andis neile kahele juurde ebamaist glamuuri ja nende juuksed olid läikivates lokkides pealaele kuhjatud. Mõlemad kandsid kostüümi peal roosast siidist hommikumantlit ning see oli kõige seksikamalt naiselik vaatepilt, mida minu silmad kunagi näinud olid. Üks neidudest oli blondiin – täpsemalt öeldes plaatinablond –, ja tema figuur oleks pannud Jean Harlow’ kadedas meeleheites hambaid kiristama. Teine oli kuum brünett, kelle erakordne ilu oli mulle kohe silma hakanud, kui ma saali tagaseina äärest laval toimuvat vaatasin. (Pole siiski vaja imestada, et ma nii kaugelt tema erakordse ilu ära nägin – ka marslane oleks seda märganud, kui ta osanuks Marsilt õigesse suunda vaadata!)

„Vivvie!” hüüdis Peg ja tema lai naeratus pani mu maailma särama. „Sa said hakkama, tirts!”

Tirts!

Mitte keegi polnud mind mitte kunagi tirtsuks kutsunud, mingil arusaamatul põhjusel tekkis mul tahtmine söösta tädi käte vahele ja nutma puhkeda. Pealegi mõjus alati julgustavalt, kui keegi ütles, et sa said hakkama – justkui oleksin saanud maha mingi vägitükiga! Kuigi tegelikult piirdusid mu saavutused sellega, et kõigepealt visati mind välja kolledžist, siis kupatati välja vanemate majast ning kõige tipuks õnnestus mul veel Grand Centralis ära kaduda. Igatahes oli tädi rõõm minu nägemise üle palsam mu hingele. Tundsin, et olen teretulnud. Ja mitte ainult teretulnud, vaid lausa oodatud.

„Sa kohtusid juba Olive’i, meie loomaaia valvuriga,” ütles Peg. „Ja see on Gladys, meie tantsutrupi juht …”

Plaatinablond naeratas, puhus närimiskummist mulli ja sõnas: „Kuidaskäsikäib?”

„… ja tema on Celia Ray, üks meie show-tansijannadest.”

Celia ulatas mulle oma haldjakäe ja lausus madala häälega: „Väga meeldiv. Rõõm kohtuda.”

Celial oli erakordne hääl. Mitte ainult New Yorgi aktsendi pärast – ta kõneles erilise kraapiva rinnahäälega. Minu ees seisis tantsijanna, kelle hääl tõi meelde Lucky Luciano.

„Oled sa söönud?” küsis Peg. „Pigem vist näljane kui hunt?”

„Ei,” vastasin. „Lausa näljane ma pole, see oleks liialdus. Kuigi korralik õhtueine on veel söömata.”

„Lähme siis välja sööma. Tellime ämbritäie häid jooke ja räägime, mis vahepeal juhtunud.”

Olive segas vahele. „Peg, Viviani pagas ei ole veel üles toodud. Tema kohvrid seisavad alles vestibüülis. Tal on pikk päev seljataga, ta tahab kindlasti end veidi värskendada. Ja üldse, me peame nüüd trupile palka maksma.”

„Las poisid toovad ta kompsud üles,” teatas Peg. „Minu meelest näeb tüdruk veel piisavalt värske välja. Ja trupp ei vaja veel raha.”

„Trupp vajab alati raha.”

„Küll me homme õiendame,” ühmas Peg ebamääraselt, mis Olive’it mitte põrmugi ei rahuldanud. „Ma ei taha just nüüd rahast rääkida. Võiksin praegu hobuse nahka panna ja mis veel hullem – olen janusse suremas. Lähme lihtsalt välja, eks ole?”

See kõlas, nagu Peg paluks Olive’ilt luba.

„Mitte täna õhtul, Peg,” tuli range vastus. „Liiga pikk päev. Tüdruk peab saama puhata ja ennast siin sisse seada. Bernadette jättis meile üles pikkpoissi. Ma võin võileibu juurde teha.”

Peg vajus norgu, kuid virgus juba hetke pärast.

„Lähme siis pealegi üles!” hüüdis ta. „Tule, Vivvie! Läki!”

Nagu ma aja möödudes aru sain, tähendas tädi hüüe „Läki!” seda, et kutsutud on kõik kuuldekaugusel viibijad. Peg liikus alati ringi suure saatjaskonnaga ega olnud seltskonna suhtes valiv.

Seetõttu tulid tol õhtul Lily Playhouse’i ülakorruse eluruumidesse lisaks mulle, tädi Pegile ja tema sekretärile Olive’ile ka need kaks showtantsijannat: Gladys ja Celia. Viimase hetke täiendusena liitus meiega hajevil olekuga noormees, kes jäi Pegi võrku teel teatri tagaukse poole. Tundsin temas ära etenduses osalenud tantsija. Lähedalt vaadates osutus ta umbes neljateistaastaseks noorukiks, kellele oleks ära kulunud üks korralik kõhutäis.

„Roland, tule koos meiega üles õhtust sööma,” käskis Peg.

Nooruk lõi kõhklema. „Ah ei, pole vaja, Peg.”

„Ära muretse, kullake, toitu on piisavalt. Bernadette tegi piraka pikkpoisi. Jätkub kõigile.”

Kui paistis, et Olive kavatseb vastu vaielda, sisistas Peg ta vaikima. „Ah, Olive, ära nüüd mängi guvernanti. Ma võin oma portsu Ronaldiga pooleks teha. Tema peaks natuke juurde võtma ja mina veidike maha võtma – nii ongi parem. Üleüldse, me püsime praegu enam-vähem vee peal, võime endale lubada paar näljast ära toita.”

Me suundusime teatrihoone tagumisse ossa, kust viis lai trepp Lily ülemistele korrustele. Üles ronides ei suutnud ma pöörata pilku kahelt show-tantsijannalt. Celialt ja Gladyselt. Ma polnud veel selliseid kaunitare näinud. Olin ka internaadipäevil näitlejahakatisi kohanud, kuid see oli hoopis midagi muud. Emma Willardi kooli näiteringi tüdrukud paistsid kuuluvat nende hulka, kes ei pese mitte kunagi juukseid, kannavad alati pakse musti võimlemistrikoosid ning viimne kui üks kujutab ette, et mängib Medeiat – kogu aeg. Neid ma kohe üldse ei talunud. Seevastu Gladys ja Celia – nemad kuulusid hoopis teise kategooriasse. Nad esindasid justkui mingit teist liiki. Olin lummatud nende glamuurist, kõneviisist, meigist, sellest, kuidas nad oma siidi rüütatud taguotsa hööritasid. Kusjuures Rolandi liigutused olid sama graatsilised. Temagi oli nõtke, kenitlev olevus. Ja kui kiire oli nende kõne! Kui peibutavalt heitsid nad õhku kuulujutukatkeid nagu värvilisi konfette.

„Tal pole peale välimuse midagi pakkuda!” teatas Gladys ilmselt mõne tantsutüdruku kohta.

„Isegi mitte seda!” täiendas Roland. „Tal on ju ainult jalad!”

„Pole just palju!” märkis Gladys.

„Üheks hooajaks võib-olla piisab,” arvas Celia. „Võib-olla.”

„See tema kallim ei tee ka asja paremaks.”

„See tainapea!”

„Kulistab ainult šampust kõrist alla.”

„Ta peaks poisi pikalt saatma!”

„Ei ütleks, et poiss on kirest nõrkemas!”

„Kui kaua jaksab üks tüdruk olla kinos kohanäitaja?”

„Ja ometi on tal sõrmes päris kobe teemant.”

„Millal ta ükskord mõistuse pähe võtab?”

„Hangiks endale parem mõne maakast dollarituulutaja.”

Kes olid need inimesed, kellest nad rääkisid? Milline oli see elu, mida siin arutati? Ja kes oli too õnnetu tüdruk, keda trepi peal taga räägiti? Kuidas võis ta loota saavutada midagi enamat kui seda on kinos kohanäitaja amet, kui ta mõistust pähe ei võtnud? Kes talle ikkagi teemandi kinkis? Ja kes maksis kinni need šampused, mida kõrist alla kulistati? Kõik see huvitas mind! Läks mulle korda! Ja kes, taeva päralt, on maakast dollarituulutaja?

Ma polnud veel kunagi nii palavalt soovinud kuulda saada, mismoodi lugu lõpeb, ehkki sellel lool polnud isegi sündmustikku, olid vaid nimeta tegelased, viited meeletutele tegudele ja aimdus ees ootavast krahhist. Mu süda puperdas põnevusest – nii nagu puperdaks Teilgi, kui oleksite tühine üheksateistaastane, kelle pähe pole veel kunagi tõsiseid mõtteid eksinud.

Jõudsime hämaralt valgustatud trepimademele, Peg keeras ukse lukust lahti ja laskis meid sisse.

„Tere tulemast koju, tirts,” soovis Peg.

Minu tädi maailmas kujutas „kodu” endast Lily Playhouse’i kolmandat ja neljandat korrust. Seal asusid eluruumid. Nagu hiljem selgus, kasutati hoone teist korrust kontorina. Esimene korrus oli muidugi teatri päralt, nagu ma juba kirjeldasin. Aga kolmas ja neljas olid kodu ning sinna me nüüd saabusime.

Nägin kohe ära, et Pegil pole sisekujunduse peale erilist annet. Tema maitse (kui seda sõna siin üldse kasutada) tüüris teda raskepärase, moest läinud antiigi ja eri komplektidest pärit toolide poole; üldmulje viitas vaid otsustusvõimetusele esemete kokkusobitamisel. Panin veel tähele, et Pegi seintel rippusid samasugused tumedad ja masendavad maalid nagu mu vanematekodus (ilmselt samade sugulaste pärandus). Puha pleekinud hobusepildid ja eakate tusase ilmega kveekerite portreed. Mulle hakkas silma vana hõbe ja vanaaegne portselan, seda oli rohkelt igal pool – küünlajalad ja teeserviisid ja muu taoline –, osa sellest võis olla päris hinnaline, aga mine sa tea. Paistis, et neid esemeid ei kasutatud ega peetud oluliseks. (Samas leidus igal horisontaalsel pinnal tuhatoose, mis ilmselgelt olid kasutuses ja omanikule olulised.)

Ma ei taha väita, nagu oleksid eluruumid olnud mingi seapesa. Toad polnud räpased, lihtsalt kõik oli kuidagi hoolimatult juhuslik. Märkasin silmanurgast söögisaali – õigemini ruumi, mida igas teises kodus oleks kasutatud söögisaalina –, siin aga sai einestamise asemel hoopis lauatennist mängida. Kõige tipuks paiknes mängulaud otse madalal rippuva kroonlühtri all, mis pidi palli põrgatamise vägagi keeruliseks tegema.

Maandusime elutoas, mis oleks võinud olla meeldivalt avar, kui sinna poleks olnud kuhjatud arutul hulgal mööblit ega toodud lisaks veel tiibklaverit, et lükata see lugupidamatult vastu seina.

„Kes vajab janu kustutamiseks midagi pudelist ja kannust?” hüüdis Peg nurgas asuva baari poole loovides. „Martiinit? On soovijaid? Teen kõigile?”

Soovijad ei jätnud kahtlust: jah! Kõigile!

Oli siiski üks erand. Olive lükkas pakkumise tagasi ning jälgis Pegi tegevust kulmu kortsutades. Võinuks arvata, et Olive arvutab peast iga martiini maksumust poolepennise täpsusega – mida ta tõenäoliselt tegigi.

Tädi ulatas mulle martiiniklaasi nii endastmõistetavalt, nagu me oleksime juba ammu temaga koos tipsutama hakanud. Olin sellest vaimustuses. Tundsin end järsku nii täiskasvanuna. Mu vanemad tarbisid alkoholi (muidugi mõista, nad olid ju valged anglosaksi protestandid), kuid mitte kunagi koos minuga. Olin alati sunnitud salaja pudelit kummutama. Paistis, et mitte enam.

Terviseks!

„Ma näitan teile nüüd teie eluruume,” ütles Olive.

Pegi sekretär juhatas mulle teed läbi jäneseurgu meenutava koridori ning lükkas lahti selle lõpus asuva ukse. Ta ütles: „See on teie onu Billy korter. Peg soovib, et te hakkaksite siin elama.”

Olin üllatunud. „Onu Billyl on siin korter?”

Olive ohkas. „Teie tädi hoiab tema jaoks neid ruume, et tal oleks koht, kus peatuda, kui ta peaks läbisõidul öömaja vajama, mis kõneleb kustumatust kiindumusest, mida Peg oma abikaasa vastu tunneb.”

Ma vist ei kujutanud ainult ette, et Olive’i suust kõlasid sõnad „kustumatu kiindumus” rohkem nagu „krooniline lööve”.

Igatahes olgu tädi Peg tänatud, sest Billy korter oli taevalik. Need ruumid ei olnud eelmiste kombel asju täis topitud, kaugeltki mitte. Oh ei, siin oli stiili. Väikeses elutoas olid kamin ja peen must lakitud kirjutuslaud, millel seisis kirjutusmasin. Magamistoa aknad avanesid Forty-first Streetile, kena kaheinimesevoodi tumedat puitu kaunistas kroom. Põrandat kattis täiuslik valge vaip. Ma polnud veel kunagi seisnud valge vaiba peal. Magamistoast pääses avarasse riietustuppa, mille üht seina kattis kroomitud raamis peegel; kiiskavvalge kapikomplekt ei sisaldanud ainsatki riideeset. Riietusruumi nurka oli paigutatud väike kraanikauss. Kõik säras puhtusest.

„Teil pole siin kahjuks oma vanni,” märkis Olive samal ajal, kui tunkedes mehed mu kohvrid ja õmblusmasina riietusruumi tassisid. „Üle koridori asub ühine vannituba. Jagate seda Celiaga, kes elab ajutiselt Lilys. Teises tiivas on härra Herbert ja Benjamin. Neil on kahe peale omaette vannituba.”

Mul polnud aimugi, kes on härra Herbert ja Benjamin, kuid oletasin, et saan selle peatselt teada.

„Olive, kas Billy siis ei vaja ise oma korterit?”

„Vaevalt küll.”

„Olete päris kindel? Kui tal ikkagi peaks neid tube vaja minema, siis ma loomulikult lähen kuhugi mujale. Tahtsin öelda, et ma ei pea ju elama nii uhketes ruumides nagu need siin …”

Ma valetasin. Vajasin ja himustasin seda väikest korterit kogu südamest, olin mõttes selle juba enda omaks kuulutanud. Otsustasin, et see ongi koht, kus minust saab üks märkimisväärne tegelane.

„Vivian, teie onu pole juba üle nelja aasta New Yorgis käinud,” teatas Olive ning vaatas mind oma erilise pilguga, mis jättis mulje, justkui ta loeks mu mõtteid, nii nagu uudistelugeja loeb tekstimasinast sõnu. „Ütleksin, et te võite siin päris julgelt oma laagri üles lüüa.”

Oo, milline õnn!

Pakkisin lahti mõned hädavajalikud asjad, pesin silmnäo puhtaks, puuderdasin nina ja tõmbasin kammiga läbi juuste. Ja siis ruttu tagasi suurde, tuubil täis elutuppa, kogu selle kola ja lärmi keskele. Tagasi Pegi maailma, mis oli nii uudne ja lärmakas.

Olive läks kööki ja naasis alamõõdulise pikkpoisiga, mis lebas armetutel salatilehtedel. Nagu ta oli hoiatanud, ei jätkunud sellest kogu seltskonnale. Kuid Olive käis veel korra ära, et tuua lisaks külmi lihalõike ja leiba. Ta oli leidnud ka pooliku kana, millel oli luude küljes liha kaunis kasinalt, taldrikutäie marineeritud aedvilju ja paar karbitäit külma Hiina tänavatoitu. Panin tähele, et keegi oli avanud akna ja lülitanud sisse väikese ventilaatori, mis teps mitte ei suutnud lämbet suvekuuma välja tuulutada.

„Lapsukesed, hakake sööma,” käskis Peg. „Võtke nii palju, kui tahate.”

Gladys ja Roland kargasid pikkpoisi kallale nagu päev otsa põldu kündnud sulased. Mina maitsesin pisut chop suey’d. Celia ei puudutanud toitu, ainult käsitses oma martiiniklaasi ja sigaretti liigutustega, mis suurelise elegantsi poolest ületasid kõik seninähtu.

„Kuidas etenduse algus õnnestus?” tahtis Olive teada. „Ma jõudsin alles finaali ajaks.”

„Nojah, mitte päris „Kuningas Leari” tasemel,” vastas Peg. „Kuigi puudu jäi vaid küünevõrra.”

Olive’i nägu tõmbus veelgi enam pilve. „Kuidas nii? Mis juhtus?”

„Otseselt mitte midagi,” jätkas Peg. „See on ju üldse üks mannetu tükk, mis ei vääri taganutmist. On olnud mannetu algusest peale. Vähemalt ei saanud publiku seas keegi jäävat traumat. Kõik lahkusid ilma kõrvalise abita, omal kahel jalal. Ja üldse, järgmisest nädalast toome välja uue tüki, milleks enam olnu pärast muretseda.”

„Ja kui palju kassat tuli? Päevase etenduse eest, ma mõtlen?”

„Mida vähem me neist asjadest räägime, seda parem,” kuulutas Peg.

„Kui palju ikkagi kassasse raha laekus, Peg?”

„Olive, ära esita mulle küsimusi, mille vastust sa kuulda ei taha.”

„Ma siiski pean seda teadma. Me ei saa lubada endale nii kesist saalitäit nagu täna.”

„Oo, kuidas mulle meeldib kuulda sind kõnelemas saalitäitest! Kui täpsem olla, siis päevasel etendusel oli hõivatud 47 istekohta.”

„Peg! Sellest ei piisa!”

„Ära kurvasta, Olive. Ei maksa unustada, et suvel käib meil ikka vähem rahvast. Publikuga on lood nagu nad on. Kui me tahaksime meelitada kokku terveid horde, ei lavastaks me näidendeid, vaid korraldaksime pesapalliturniire. Või investeeriksime õhujahutussüsteemi. Keskendame nüüd parem tähelepanu oma Lõunamere-lavastusele, et see oleks järgmisel nädalal lavaküps. Tantsijad võiksid homme hommikul harjutama hakata, siis on nad teisipäevaks vormis.”

„Homme hommikul ei saa,” teatas Olive. „Üürisin lava välja laste tantsustuudiole.”

„Tubli oled. Majanduslikult mõtlev, nagu alati, vana semu. Olgu siis homme pärastlõunal.”

„Mitte ka homme pärastlõunal. Siis on lava ujumiskooli käsutuses.”

See pani Pegi õhku ahmima. „Ujumiskooli? Kas ma kuulsin valesti?”

„Linnavalitsuse rahastatud ettevõtmine. Nad tahavad selle piirkonna lapsed ujuma õpetada.”

„Ujuma? Olive, kas nad kavatsevad meie lava üle ujutada?”

„Muidugi mitte. Seda nimetatakse kuivamaatreeninguks. Selleks pole vett vajagi.”

„Tahad vist öelda, et nad õpetavad ujumise teooriat?”

„Enam-vähem. Ujumise aluseid. Kasutavad selleks toole. Ja linn maksab kinni.”

„Heakene küll, Olive. Teeme siis nii, et sa annad Gladysele teada aja, milleks sa pole meie lava laste tantsustuudiole või ujumise kuivale trennile välja üürinud, et Gladys teaks, millal ta võib lõpuks hakata Lõunamere tantse seadma!”

„Esmaspäeva pärastlõunal,” vastas Olive.

„Esmaspäeva pärastlõunal!” hõikas Peg show-tantsijannale. „Kas kuulsid? Sa ju saad kõik esmaspäeva pärastlõunaks kokku aetud?”

„Mulle nagunii ei meeldi päris hommikul trenni teha,” teatas Gladys, mis minu meelest ei kõlanud nagu kinnitus.

„See ei tohiks olla kuigi keeruline, Gladdy,” jätkas Peg. „Revüü tuleb selline õhuline. Nuputa midagi välja, sa ju oskad.”

„Mina tahan ka Lõunamere-lavastuses kaasa teha!” palus Roland.

„Kõik tahavad Lõunameres kaasa teha,” nentis Peg. „Vaata, Viv-vie, lapsukesed armastavad neid eksootilisi rahvusvahelisi teemasid. Nad on võlutud kostüümidest. Juba ainuüksi sel aastal on meil olnud indiaaniteema, Hiina neitsi lugu ja siis veel Hispaania tantsijannaga tükk. Mineval aastal katsetasime eskimo armuromaaniga, kuid see kukkus läbi. Kostüümid ei toiminud, et mitte öelda enamat. Karusnahad, mõistad isegi. Rasked. Ja laulud polnud ka meie parim toodang. Kasutasime nii mitmes kohas „jää” ja „hää” riimi, et endalgi hakkas süda läikima.”

„Roland, sa võiksid Lõunamere-loos olla üks hula-hula-tüdrukutest,” ütles Gladys ja puhkes naerma.

„No ma olen selleks igatahes piisavalt ilus!” hüüdis poiss kelmikalt poseerides.

„Seda kindlasti,” kiitis Gladys. „Ja lisaks oled sa veel nii haprake, et ühel päeval viib tuul su minema. Ma pean alati hoolega vaatama, et ei sätiks sind laval enda kõrvale seisma. Sest sinu kõrval paistan mina vist heas toitumuses lehmana.”

„Võib-olla sellepärast, Gladys, et sa oled viimasel ajal juurde võtnud,” märkis Olive. „Peaksid jälgima, mida suhu paned, muidu sa ei mahu varsti enam oma kostüümide sisse.”

„Sellel, mida inimene sööb, pole tema figuuriga üldse mingit pistmist!” vaidles Gladys vastu ja küünitas pikkpoisist veel üht tükki võtma. „Ma ajakirjast lugesin. Loeb hoopis see, kui palju sa kohvi jood.”

„Sina jood natuke liiga palju kanget kraami,” hõikas Roland. „See hakkab sulle kohe pähe!”

„Muidugi see hakkab mulle pähe!” möönis Gladys. „Seda teavad minu kohta kõik. Aga tead mis: mu armuelu oleks palju vaesem, kui ma nii kergesti jokki ei jääks!”

„Viska mulle korraks huulepulka, Celia,” ütles Gladys teisele showtantsijannale, kes võttis selle vaikides oma siidrüü taskust ja ulatas küsijale. Gladys värvis huuled kõige räigemat punast tooni, mida minu silmad kunagi näinud olid, ja suudles Rolandit mõlemale põsele, kuhu jäi maha suur, kiiskav musijälg.

„Vaat nii, Roland. Nüüd sa oledki kõige ilusam tüdruk selles toas!”

Rolandit ei paistnud teiste aasimine häirivat. Tal oli portselannuku nägu ning minu asjatundlik pilk tabas ära, et ta tõenäoliselt kitkub kulme. Mind vapustas, et poiss isegi ei püüa rohkem mehe moodi olla. Rääkides vehkis ta kätega nagu neiuke oma esimesel ballil. Ta ei pühkinud punaseid huulejälgi oma põskedelt maha! Võinuks suisa arvata, et poiss tahabki näha välja nagu tüdruk! (Loodan, et Te nüüd valesti aru ei saanud, Angela: selleks ajaks polnud ma omasooiharate inimestega eriti kokku puutunud. Vähemalt mitte geidega. Samas kui lesbisid olin ma siiski kohanud – neid küll. Veetsin ju ikkagi terve aasta Vassaris. Isegi mina polnud nooruses nii taipamatu.)

Peg pööras oma tähelepanu nüüd minule. „Aga kuule! Vivian Louise Morris! Millega sina kavatsed tegelema hakata, nüüd kui oled siia meie juurde New Yorki maandunud?”

Ah et millega ma kavatsesin tegeleda? Eks ikka sellega siin! Tahtsin koos show-tüdrukutega martiinit juua, püüda kinni teaberaasukesi Broadway artistide elust ning kuulata hoomamatult pealt tühja juttu poistest, kes näevad välja nagu tüdrukud! Tahtsin kikitada kõrvu, kui minu kuuldes räägiti kellegi armuelust!

Muidugi ei võinud ma seda välja ütelda. Teatasin hoopis kirka pilguga: „Ma soovin kõigepealt veidi ringi vaadata! Siin nii-öelda sisse elada!”

Nad kõik jäid mulle otsa vaatama. Justkui ootaksid veel midagi. Huvitav, mida?

„Ma ei oska ju suurlinnas ringigi liikuda. Oht ära eksida on esialgu mu suurim mure,” lisasin, kuigi tundsin, et teen ennast narriks.

Vastuseks mu mannetule ettekäändele laiselda haaras tädi Peg laualt pabersalvrätiku, kuhu ta kritseldas kiiruga Manhattani kaardi. Kuidas ma kahetsen, Angela, et ma seda kaarti alles ei hoidnud. See oli kõige liigutavam skeem, mida võib üldse ette kujutada: saar nagu suur kõver porgand, keskel tume nelinurk, mis pidi kujutama Central Parki; Hudsoni ja East Riveri ebamäärased lainelised jooned; saare allääres dollarimärk tähistamas Wall Streeti asukohta; Harlemi kohal saare tipus noodivõti ja kõige keskel särav täht seal, kus asusime meie – päris Times Square’i lähedal. Maailma keskpunktis! Bingo!

„Vaat nii,” leidis Peg, „nüüd sa oskad siin ringi liikuda küll. Ära eksida on võimatu, tirts. Vaatad tänavasilte. Kõik on ju nummerdatud, pole midagi lihtsamat. Ainult pea meeles: Manhattan asub saarel. Inimesed kipuvad seda unustama. Kui kõnnid ühes suunas liiga pikalt, tuleb vesi lõpuks vastu. Kui sulle jõgi vastu tuleb, keerad aga otsa ringi ja võtad uue suuna. Küll sa ära õpid. Isegi sinust rumalamad on meie linna lõpuks selgeks saanud.”

„Isegi Gladys oskab siin ringi liikuda,” lisas Roland.

„Vaata ette, päiksekiir,” hoiatas Gladys. „Ma olen siin sündinud.”

„Aitäh!” tänasin ja torkasin salvräti taskusse. „Ja kui teatris on vaja midagi teha, siis mina võin ju aidata.”

„Sa oled valmis abistama?” Pegi paistis see üllatavat. Ilmselt polnud tal minu suhtes kuigi suuri ootusi. Taevake, mida olid mu vanemad talle rääkinud? „Sa võid siis teha midagi Olive’i juures kontoris, kui sind sellised asjad tõmbavad. Mingit kontoritööd või nii.”

Olive võpatas seda ettepanekut kuuldes ja kardan, et mina tegin sama. Tahtsin temaga koos kontoris toimetada just samapalju, kui tema soovis mind endale abiliseks.

„Või istud piletikassas,” jätkas Peg. „Müüd etendustele pileteid. Sa pole ju üldse musikaalne, ega ju? See hämmastaks mind väga, kui oleksid. Meie suguvõsas pole keegi musikaalne.”

„Ma oskan õmmelda,” märkisin.

Laususin need sõnad vist väga vaikselt, sest keegi poleks neid justkui kuulnudki.

Olive’il oli ettepanek: „Peg, sa võiksid panna Viviani Katharine Gibbsi kooli masinakirja õppima.”

Peg, Gladys ja Celia oietasid kooris.

„Olive muud ei teegi, kui püüab sokutada meid kõiki Katharine Gibbsi kooli masinakirja õppima,” selgitas Gladys. Ta väristas dramaatiliselt õlgu – võinuks arvata, et masinakirja õppimine on umbes sama hirmus katsumus kui rahnude purustamine sõjavangide laagris.

„Katharine Gibbsi koolist saab noor neiu oskused, mis tagavad talle ameti,” kuulutas Olive. „Noor neiu peaks ometi suutma endale leiba teenida.”

„Mina ei oska masinakirja ja ometi on mul amet!” hüüdis Gladys. „Ei noh, ma juba teenin endale leiba! Siin, teie juures!”

Olive tõttas parandama: „Show-tantsijanna ei ole päriselt ametis, Gladys. Ta saab vaid aeg-ajalt tööd. Need on kaks eri asja. See sinu amet pole kuigi kindel. Seevastu sekretär leiab alati töökoha.”

„Ma pole ainult show-tantsijanna,” vaidles Gladys haavatud uhkusega vastu. „Ma olen tantsujuht. Ja tantsujuht saab iga kell tööd. Üleüldse, kui näpud põhjas, võib ju mehele minna.”

„Ära sina, tirts, mitte kunagi masinakirja selgeks õpi,” hoiatas Peg.

„Aga kui ikkagi õpid, siis ära seda vähemalt avalikult tunnista, sest muidu jääd elu lõpuni masinal tippima. Kiirkirjast hoia samuti eemale. See oleks sinu lõpp. Kui naisele on kord kiirkirjalehed pihku pistetud, ei saa ta neist enam kunagi lahti.”

Ootamatult avas suu ingellikult ilus olevus toa kaugemas nurgas, tegi seda esimest korda pärast trepist üles tulekut. „Sa vist ütlesid, et oskad õmmelda?” küsis Celia.

Jälle jahmatas mind tema madal kare hääl. Pealegi oli ta oma pilgu nüüd mulle suunanud, mis tekitas pisut kõhedust. Ei tahaks küll sõnaga „kõrvetav” üle pingutada, kuid Celiast rääkides ei saa sellest üle ega ümber: tema pilk tõepoolest kõrvetas, isegi kui tal polnud kavatsust kedagi kõrvetada. Minul hakkas Celia pilgu all nii ebamugavalt palav, et pidasin paremaks põgusalt noogutada ning suunata vastuse ohutuse mõttes Pegile. „Jah. Ma oskan õmmelda. Vanaema Morris õpetas.”

„Mis sorti asju sa õmbled?” tahtis Celia teada.

„No näiteks õmblesin ise selle kleidi.”

Gladys karjatas: „Sa õmblesid ise selle kleidi?”

Gladys ja Roland sööstsid paigalt – nii nagu seda olid varemgi teinud kõik need tüdrukud, kes avastasid, et ma kannan enda õmmeldud kleiti. Järgmisel hetkel näppisid nad kangast nagu kaks kaunist pärdikut.

„See on sinu tehtud?” uuris Gladys.

„Isegi kaunistused?” päris Roland.

Oleksin tahtnud vastata: „See pole veel midagi!” Sest tõesti, minu oskusi arvestades polnud see väike kleidike, olgu pealegi üpris pilkupüüdev, tegelikult mitte midagi erilist. Aga ma ei tahtnud uhkeldada. Piirdusin tõdemusega: „Ma kannangi ainult enda tehtud asju.”

Toa teisest otsast kostis jälle Celia hääl: „Kas sa kostüüme oskad teha?”

„Küllap vist. Oleneb kostüümist, aga usun, et saaksin hakkama.”

Tantsutüdruk tõusis püsti ja küsis: „Kas midagi taolist suudad järele teha?” Ta laskis siidrüül õlgadelt maha libiseda, mis paljastas kostüümi selle all.

(Ma tean – „laskis õlgadelt maha libiseda” kõlab suureliselt, kuid Celia kuulus nende naiste hulka, kes ei võta lihtsalt riidest lahti nagu lihtsurelikud. Ei, nemad lasevad rõivaesemetel maha libiseda.)

Celia figuur oli ahhetamapanev, samas kui kostüüm polnud midagi erilist: napp kaheosaline metalliläikeline kehakate, natuke ujumiskostüümi moodi. Mõeldud imetlemiseks pigem kaugelt kui lähedalt. Tihedalt ihule liibuvaid kõrge värvliga lühikesi pükse katsid kirevad litrid; rinnahoidjale oli maitsetult kokku kuhjatud mitut sorti pärleid ja sulgi. Tema seljas nägi kostüüm efektne välja, kuid kahjuks vaid seetõttu, et Celia oleks ka haiglakitlis lausa võrratu paistnud. Kui aus olla, siis kogu see komplekt oleks võinud talle pisut paremini istuda. Näiteks õlapaelad olid valede vahedega.

„Suudan,” vastasin. „Pärlitele kulub aega, aga see on kättevõtmise asi. Muu pole üldse keeruline.” Mu peas lõi järsku särama idee, nagu tähelend öötaevas. „Kuulge, kui teil on kostüümikunstnik, siis ma võiksin ju töötada tema juures. Võiksin hakata tema assistendiks!”

Tuba täitis vali naerulagin.

„Kostüümikunstnik!” hüüdis Gladys. „Mis sa arvad, mis meil siin on – Paramount Pictures? Ega sa ometi arva, et meie keldris elutseb Edith Head?”

„Tüdrukud hoolitsevad ise oma kostüümide eest,” selgitas Peg. „Kui meie kostüümilaos ei leidu midagi sobivat – ja enamasti ei leidu –, peab igaüks endale ise kostüümi hankima. See maksab, aga nii meil need asjad käivad. Kust sina enda oma said, Celia?”

„Ostsin teise tüdruku käest. Mäletate El Moroccost üht Evelyni? Ta abiellus ja kolis Texasesse. Jättis mulle terve kastitäie kostüüme. Mul vedas.”

„Igatahes vedas.” Roland tõmbas ninaga. „Vedas, et sa tripperit ei saanud.”

„Ah, mis sa õelutsed, Roland,” noomis Gladys. „Evelyn oli täitsa tore tüdruk. Sa oled lihtsalt armukade, sest ta napsas endale kauboi.”

„Vivian, me kõik oleksime lõpmata tänulikud, kui sa tüdrukuid kostüümide asjus abistaksid,” ütles Peg.

„Kas sa teeksid mulle Lõunamere-kostüümi?” palus Gladys. „Nagu need Hawaii hula-hula-tantsijatarid kannavad?”

Sama hästi võiks keegi küsida meisterkokalt, kas ta oskab putru keeta.

„Ikka,” lubasin. „Kas või homme teen ära.”

„Teeksid ehk mulle ka ühe sellise?” küsis Roland.

„Eelarves pole uute kostüümide jaoks vabu vahendeid,” hoiatas Olive. „See ei tulnud isegi jutuks.”

„Ah, Olive,” ohkas Peg. „Sa räägid nagu pastoriproua. Lase lapsukestel ometi lõbutseda.”

Olin jätkuvalt teadlik Celia pilgust, mis püsis minu peal sestsaadik, kui õmblemisest juttu tuli. Tema jälgitav olla tundus ühtaegu hirmutav ja erutav.

„Tead, mis?” sõnas ta viimaks, kui oli mind piisavalt uurinud. „Sa oled päris kenake.”

Ei saa jätta mainimata, et selle tõsiasja märkamisele kulub harilikult vähem aega. Samas Celia, selle näo ja selle figuuriga naise puhul ei tasunud imestada, et ta mind alles mingi aja möödudes üldse tähele pani.

„Kui aus olla,” jätkas ta ja naeratas tol õhtul esimest korda, „siis sa justkui meenutaksid mind ennast.”

Selguse mõttes, Angela: ega ikka ei meenutanud küll.

Celia Ray oli jumalanna. Mina seevastu olin teismeline. Siiski, hästi väga üldises plaanis võis tema tähelepanekus ka mingi iva olla: me mõlemad olime pikka kasvu brünetid, elevandiluukarva naha ja laiali asetsevate pruunide silmadega. Meid oleks võinud pidada nõbudeks kui mitte õdedeks, kuigi kindlasti mitte kaksikuteks. Minu figuuri ei andnud tema omaga isegi võrrelda. Tema oli virsik, mina oksaraag. Ja ometi olin ma meelitatud. Igatahes olen ma tänase päevani veendunud, et ainus põhjus, miks Celia Ray mind oma tähelepanu vääriliseks pidas, oli tõsiasi, et ma õige pisut temaga sarnanesin, ja see hakkas talle silma. Sest kui Celia, edev nagu ta oli, mind vaatas, oli see, nagu ta imetleks iseennast (väga udusest, väga kaugel asetsevast) peeglist – ja Celia teele polnud veel sattunud peeglit, mis poleks talle meeldinud.

„Me võiksime sinuga ükskord ennast ühtmoodi riidesse panna ja linna peale minna,” ütles Celia oma madala Bronxi kähinaga, mis kõlas nagu kume nurrumine. „Kujutan ette, millistesse sekeldustesse me siis satuksime.”

Ma ei osanud selle peale mitte midagi kosta. Lihtsalt istusin ja maigutasin suud nagu mõni Emma Willardi kooli õpilane, kes ma alles hiljuti olin olnud.

Mis puutub tädi Pegi, ärgem unustagem, et nüüdsest minu ametlikku hooldajasse, siis ütles tema seda kahtlaselt kombelõtvusele viitava kõlaga kutset kuuldes vaid: „Ohoh, tüdrukud, oleks see vast nali.”

Peg seisis juba baarileti ääres, et segada kokku veel ühed martiinid, kuid Olive tegi loole lühikese lõpu. Lily Playhouse’i kuri sekretär tõusis püsti, plaksutas käsi ja hõikas: „Aitab küll! Kui Peg õigel ajal magama ei lähe, pole temast homme hommikul millekski tolku!”

„Pagana pihta, Olive, ma veel näitan sulle!” ähvardas Peg.

„Mine voodisse, Peg,” käskis kõigutamatu Olive, sõnadele suurema mõju andmiseks vööd kohendades. „Kohe praegu.”

Seltskond pudenes laiali. Kõik soovisid üksteisele head ööd.

Mina läksin oma korterisse (oma korterisse!) ning pakkisin veel veidi kohvreid lahti. Kuid ma ei suutnud õieti keskenduda. Mind oli vallanud rõõmus, närviline erutus.

Peg tuli mind üle vaatama, kui ma parajasti kleite kappi riputasin.

„Sul on siin mugav olla?” küsis ta Billy laitmatus korteris ringi vaadates.

„Mulle meeldib siin väga. Korter on imearmas.”

„Just. Billy ei lepikski vähemaga.”

„Kas tohib sinult midagi küsida, Peg?”

„Muidugi.”

„Mis lugu oli selle tulekahjuga?”

„Mis tulekahjuga, tirts?”

„Olive ütles, et teatris oli täna väike tulekahju. Mõtlesin küsida, kas kõik on ikka korras?”

„Ah see! Ainult mingid vanad kulissid võtsid maja taga kogemata tuld. Mul on tuletõrjujate hulgas sõpru, nii et kõik sai korda. Heldene aeg, oli see täna? Vaat kus lops, jõudsin juba unustada.” Peg hõõrus silmi. „Tead mis, tirts. Sulle saab varsti selgeks, et elu Lily Playhouse’is väikestest tulekahjudest koosnebki. Aga nüüd marss magama või Olive saadab sulle ametivõimud kaela.”

Nii ma heitsingi magama, esimest korda New Yorgi linnas ja esimest (kuid kindlasti mitte viimast) korda ühe meesterahva voodis.

Mitte ei meenu, kes koristas ära õhtusöögist jäänud segaduse.

Tõenäoliselt Olive.