Читать книгу Tüdrukute linn - Elizabeth Gilbert - Страница 7

Juba kaks nädalat pärast New Yorki kolimist oli mu elu põhjalikult muutunud. Läbitehtud muudatuste hulka kuulus, kuigi mitte sellega piirdudes, ka süütuse kaotamine – väga lõbus lugu, mille ma Teile peatselt ära räägin, Angela, ainult veidike kannatust.

Aga kõigepealt tahan ma selgeks teha, et Lily Playhouse erines kardinaalselt nendest maailmadest, mida ma seni tundnud olin. Sealses elus segunesid glamuur, visa vindumine, üksteisele järgnevad katastroofid ja ülevoolav lõbusus nagu mõnes liialdustega joonisfilmis – teiste sõnadega: täiskasvanud käitusid seal nagu lapsed. Polnud jälgegi korrast ega reeglitest, millele perekond ja kool olid mind seni allutada püüdnud. Lilys ei püüdnud mitte keegi (kui vapralt kannatav Olive välja arvata) normaalse elukorralduse väärikat rütmi järgida. Joomine ja pidutsemine olid pigem normiks. Söödi, millal juhtus. Magati poole päevani. Tööga ei hakatud pihta kindlal kellaajal, kuid samas paistis, et tööaeg võis venida ükskõik kui pikaks. Plaanid muutusid pidevalt; saabunud külalisi ei vaevutud kõigile tutvustama ega hiljem viisakalt ära saatma; kunagi polnud päris selge, kelle kohus on tegeleda millise ülesandega.

Taipasin õige varsti suure hämmastusega, mis pani mul lausa pea ringi käima, et enam polnud kedagi, kes oleks mu tulekutel ja minekutel silma peal hoidnud. Ma ei pidanud mitte kellelegi aru andma ning minult ei oodatud tõtt-öelda üldse midagi. Võisin soovi korral kostüümide õmblemisel abiks olla, kuid see polnud õieti tööülesanne, mida teised minult eeldanud oleksid. Mulle ei kehtestatud õhtust kojutulekuaega, keegi ei tulnud vaatama, kas ma heitsin ikka kodus magama. See oli elu ilma ühiselamu korrapidaja ja emata.

Ma olin vaba.

Teoorias oli tädi Peg muidugi minu eest vastutav. Ta oli ikkagi veresugulane, olin usaldatud tema hoolde in loco parentis. Kuid ta ei läinud hoolitsusega liiale – pehmelt öeldes. Tõepoolest, tädi Peg oli esimene vabamõtleja, keda ma oma elus kohtasin. Ta leidis, et inimene peab saama ise oma elu üle otsustada – mõelda vaid, milline senikuulmatu vaatevinkel!

Pegi eluviis oli kaootiline, kuid seletamatul kombel see ikkagi toimis. Pidevale segadusele vaatamata suutis ta anda Lilys iga päev kaks etendust: päevase (mis algas kell viis ning tõi saali eelkõige naisi ja lapsi) ja õhtuse (mis algas kell kaheksa, oli väljakutsuvam ning mõeldud pigem täiskasvanud meessoost publikule). Lisaks anti pühapäeval ja kolmapäeval veel üks matinee. Laupäeva keskpäeval said omakandi lapsed tulla vaatama mustkunstniku etteastet, mis oli neile tasuta. Enamasti õnnestus Olive’il üürida teatriruume välja kohalikele huviringidele päevaseks kasutamiseks; seda hirmu muidugi polnud, et teater võiks kuivamaa ujumistrenniga rikkaks saada.

Meie publiku moodustasid enamjaolt „kohalikud” – lähimate kvartalite elanikud, peamiselt iirlased ja itaallased, ka mõned Ida-Euroopa juurtega katoliiklased ja päris palju juudi perekondi. Lily Playhouse’i ümbritsevad kortermajad olid pungil täis värskeid immigrante, kes elasid tõeliselt kitsastes oludes, kümnete kaupa ühes korteris koos. Seda arvestades püüdis Peg jätta lavastuste keele võimalikult lihtsakoeliseks, et inglise keelega alles tutvust tegev publik ikka aru saaks. Ka meie näitlejatel, kes ei kuulunud just diplomeeritud professionaalide hulka, oli siis kergem teksti pähe õppida.

Meie lavalaudadel nähtavad koomuskid ei meelitanud kokku ei turiste, kriitikuid ega üldse neid, keda loetakse traditsiooniliseks teatripublikuks. Me pakkusime töölisklassi maitsele kohandatud meelelahutust töölisklassi kuuluvale vaatajaskonnale – ja kogu lugu. Peg ei tahtnudki, et me kujutaksime ette, justkui teeksime midagi enamat. („Parem toon lavale ühe hea jalaviskamis-show’ kui kööbaka Shakespeare’i,” kuulutas ta.) Tõepoolest, Lily tegevus ei hõlmanud paljusid teatriprotsessi osi, mis iseloomustasid tõsiseltvõetavaid Broadway truppe. Me ei katsetanud, kuidas lavastus publikule peale läheb, kõigepealt kusagil provintsis ega korraldanud glamuurseid esietenduspidusid. Me ei sulgenud augustis uksi, nagu tegid paljud teised Broadwayl. (Lily publik ei jäänud puhkusele, ka meie mitte.) Isegi esmaspäeviti ei pidanud me puhkepäeva. Olime teater, mida kunagi nimetati „katkematu kavaga majaks”, sest me pakkusime meelelahutust iga jumala päev aasta läbi. Niikaua, kui meie piletihind püsis samal tasemel ümbruskonna kinode omaga, käis meil piisavalt rahvast (heitluses kohaliku klientuuri dollarite pärast olid meie suurimateks konkurentideks peale kino ka ebaseadusliku hasartmängu korraldajad).