Читать книгу Jumalik puudutus - Elizabeth Gilbert - Страница 4

Esimesed viis eluaastat oli Alma Whittaker maailmas tõepoolest lihtsalt reisija – nagu me kõik nii varases eas – ja seega polnud tema lugu veel ei suursugune ega eriti huvitav, kui mitte arvestada tõsiasja, et selle ilutu väikelapse päevad möödusid haiguste ja õnnetusteta, teda ümbritses selline rikkus, mis oli tol ajal Ameerikas ja isegi peenes Philadelphias peaaegu tundmatu. See, kuidas tema isa nii suure rikkuse omandas, tasub siin jutustamist, kuni tüdruk suureks kasvab ja jälle meie tähelepanu pälvib. Sest see polnud aastal 1800 sugugi tavalisem kui ükskõik millisel muulgi ajal, et vaesest perest ja peaaegu kirjaoskamatu mees saab linna rikkaimaks elanikuks – seega vahendid, mis Henry jõukaks tegid, on tõepoolest huvitavad, kuigi võib-olla mitte just õilsad, nagu ka Henry ise esimesena tunnistaks.

Henry Whittaker sündis 1760. aastal Richmondi külas, mis jäi Londonist Thamesi jõge mööda ülesvoolu. Ta oli vaeste vanemate noorim poeg ja tema vanematel oli juba enne teda liiga palju lapsi. Henry kasvas kahes muldpõrandaga toas, millel polnud õiget katustki, aga peaaegu iga päev oli toit laual ja ema ei joonud ning isa ei peksnud oma peret – nii et võrreldes paljude tolle aja peredega peaaegu peentes tingimustes. Emal oli maja taga koguni lapike maad, kus ta kasvatas ilu pärast kukekannuseid ja lupiine nagu mõni daam. Aga Henry ei lasknud ennast kukekannustest ja lupiinidest lollitada. Tema magamisaset eraldas sigadest ainult üks sein ja tema elus polnud hetkegi, mil ta poleks end vaesuse pärast alandatuna tundnud.

Võib-olla oleks Henry saatuse peale vähem solvunud, kui ta poleks kunagi näinud rikkust, millega oma kehva olukorda võrrelda – kuid poiss kasvas, olles tunnistajaks mitte lihtsalt rikkusele, vaid lausa kuninglikkusele. Richmondis oli loss ja seal olid ka aiad, mida nimetati Kew’ks ja hariti printsess Augusta teadmiste järgi, kes oli Saksamaalt kaasa toonud hulga aednikke, kes olid innukalt valmis muutma ehtsad ja tagasihoidlikud Inglismaa niidud võltsiks kuninglikuks maastikuks. Augusta poeg, tulevane kuningas George III, veetis siin oma lapsepõlvesuved. Kui George kuningaks sai, võttis ta nõuks muuta Kew botaanikaaiaks, mis ei jääks alla ühelegi rivaalile mandril. Külmal, märjal ja isoleeritud saarel elavad inglased olid botaanika alal muust Euroopast kaugel maas ja George tahtis kõigest hingest järele jõuda.

Henry isa oli Kew’s viljapuuaednik, ta oli tähtsusetu mees, kellest ülemad lugu pidasid – niivõrd kui keegi üldse saab tähtsusetust aednikust lugu pidada. Härra Whittakeril oli viljapuude peale kätt ja ta austas neid. („Nad tasuvad maale selle hoole eest,” ütles ta ikka, „mitte nagu teised.”) Kord päästis ta kuninga lemmikõunapuu, pookides tõbise eksemplari oksa tugevamale alusele ja savitades kinni. Pookoks kandis kohe samal aastal vilja ja varsti andis õunu juba vakkade kaupa. Selle ime eest nimetas kuningas härra Whittakeri Õunamaagiks.

Hoolimata oma annetest oli Õunamaag lihtne mees pelgliku abikaasaga, kuid nad said kuus karmi ja vägivaldset poega (nende hulgas poiss, keda kutsuti Richmondi Hirmuks, ja veel kaks, kes leidsid otsa kõrtsikakluses). Noorim poeg Henry oli mõnes mõttes neist kõige karmim ja ilmselt pidigi olema, et vendade hulgas üldse ellu jääda. Henry oli kangekaelne ja vastupidav väike poisinaaskel, kõhn ja kiire kasvuga kavalpea, kes kannatas stoiliselt ära vendade käest saadud keretäied ja kelle kartmatust panid pidevalt proovile kõik need, kellele meeldis ässitada teda riskima. Isegi vendadest eraldi oli Henry ohtlik katsetaja, ta tekitas põlenguid, kus ei tohtinud, ronis katustel, mõnitas perenaisi ja kiusas väiksemaid lapsi, tema puhul poleks keegi imestanud kuulda saades, et ta on kirikutornist alla kukkunud või Thamesi uppunud – puhtalt õnnekombel jäid need õnnetused siiski juhtumata.

Aga erinevalt vendadest oli Henryl üks päästev omadus. Kui täpne olla, siis isegi kaks – ta oli taibukas ja teda huvitasid puud. Oleks liialdus öelda, et Henry austas puid nagu tema isa, aga puud huvitasid teda, sest puud olid väheseid asju tema vaeses maailmas, mida sai vabalt tundma õppida, ja Henry teadis juba oma kogemuste põhjal, et õppimine annab teiste ees eelise. Kes tahab edasi elada (Henry tahtis) ja lõpuks rikkaks saada (Henry tahtis), see peab ära õppima kõik, mida annab ära õppida. Ladina keel, kirjutamine, vibulaskmine, ratsutamine, tantsimine – see kõik oli Henryle kättesaamatu. Aga puud olid olemas ja Henryl oli Õunamaagist isa, kes teda kannatlikult õpetas.

Nii õppiski Henry ära kõik pookija kasutatava savi, vaha ja nugade kohta ning silmamise, pookimise, tärkamise, viljumise, istutamise ja mõistliku kärpimise kohta. Ta õppis, kuidas kevadel puid ümber istutada, kui pinnas on märg ja tihke, või kuidas teha seda sügisel, kui muld on tuhkjas ja kuiv. Ta sai teada, kuidas toestada ja katta aprikoosipuid, et neid tuule eest varjata, kuidas kasvuhoones sidruneid kasvatada, kuidas karusmarja jahukastet suitsutamisega hävitada ja viigipuude haigeid oksi ära lõigata ning millal pole mõtet vaeva nägema hakatagi. Ta õppis ära, kuidas koorida maha vana puu räbaldunud koort haletsemata ning süümepiinadeta päris maapinnalt alates, et meelitada sinna elu järgmisteks aastakümneteks.

Henry õppis isalt palju, kuigi ta häbenes teda, sest isa oli tema meelest nõrk. Kui härra Whittaker on tõepoolest Õunamaag, mõtles Henry, siis miks polnud kuninga vaimustus väljendunud rikkuses? Lollimadki mehed olid rikkad – ja selliseid oli palju. Miks siis Whittakerid elasid ikka koos sigadega, kui sealsamas lähedal asusid lossi avarad rohelised muruväljakud ja Maid of Honor Row nägusad majad, kus kuninganna teenrid magasid Prantsuse linadel? Kord peenelt viimistletud aiamüürile roninud, oli Henry salaja jälginud elevandiluukarva kostüümis daami, kes harjutas oma säravvalgel hobusel ratsutamist, samal ajal kui teener tema lõbustamiseks viiulit mängis. Vaat nii elasid inimesed, isegi siinsamas Richmondis, aga Whittakeride majal polnud põrandatki.

Aga Henry isa ei nõudnud iialgi midagi peenemat. Ta oli kõik kolmkümmend aastat teeninud ikka sama kesist palka ega olnud kordagi selle vastu sõna võtnud, samuti polnud ta iialgi kaevanud, et on nii kaua ka kõige vastikuma ilmaga pidanud väljas töötama, et see on tema tervise ära rikkunud. Henry isa oli otsustanud liikuda läbi elu kõige ettevaatlikumal moel, eriti suheldes endast kõrgematega – ja ta luges kõiki inimesi endast kõrgemaks. Härra Whittaker oli nõuks võtnud mitte kunagi patustada ega soodsaid juhuseid ära kasutada, isegi kui need lausa ootasid kasutamist. Ta rääkis pojale: „Henry, ära ole ülbe.

Veristada saab lammast ainult üks kord. Aga kui oled ettevaatlik, siis pügada saad lammast igal aastal.”

Mida võis Henry sellise mannetu ja kõigega rahul oleva isaga elult loota muud kui seda, mida ta oma kätega krabada suutis? Juba kõigest kolmeteistkümnesena hakkas Henry endale sisendama, et mees suudab kasu saada. Mees võib iga päev lamba veristada.

Aga kust seda lammast leida?

Siis Henry Whittaker hakkaski varastama.

1770. aastate keskpaigaks oli Kew’ aedadest saanud botaaniline Noa laev, mille kollektsioonis oli juba tuhandeid eksemplare ja iga nädal saabus uusi saadetisi – hortensiaid Kaug-Idast, magnooliaid Hiinast, sõnajalgu Lääne-Indiast. Pealegi oli Kew’s uus ja auahne juhataja Sir Joseph Banks, kes oli just saabunud edukalt ümbermaailmareisilt kapten Cooki laeval Endeavour, kus ta oli kaasas ülembotaanikuna. Ilma palgata töötav Banks (ta oli oma sõnade kohaselt huvitatud ainult Briti impeeriumi kuulsusest, ehkki teised leidsid, et veidi on ta ikka Sir Joseph Banksi enda kuulsusest ka huvitatud), kogus nüüd metsiku kirega taimi, pühendudes tõeliselt imetlusväärse rahvusliku aia loomisele.

Oh, see Sir Joseph Banks! See ilus, liiderlik, auahne ja võitlushimuline seikleja! See mees oli kõike seda, mida Henry isa ei olnud. Kahekümne kolmandaks eluaastaks oli pärandus, mis kindlustas talle kuus tuhat naela aastas, teinud Banksist ühe Inglismaa rikkaima mehe. Väidetavalt oli ta ka üks nägusamaid. Banks oleks vabalt võinud elada elu lõpuni luksuses ilma lillegi liigutamata, aga selle asemel tahtis ta saada kartmatuimaks taimede avastajaks – selle ameti võttis ta endale, kaotamata tibagi oma toredusest ja glamuurist. Banks oli suure osa kapten Cooki esimese ekspeditsiooni kuludest oma taskust kinni maksnud ja seetõttu saanud võimaluse võtta täistuubitud laevale kaasa kaks mustanahalist teenrit, kaks valget teenrit, tagavarabotaaniku, teadussekretäri, kaks kunstnikku, joonestaja ja kaks Itaalia hurta. Oma seikluse kestel võrgutas ta Tahiti kuningannasid, tantsis rannas alasti koos metslastega ja vaatas, kuidas noored paganlikud tütarlapsed lasid kuuvalgel oma kannikaid tätoveerida. Ta oli koju Inglismaale kaasa võtnud Tahiti mehe, kelle nimi oli Omai, ja pidas teda lemmiklooma eest, samuti oli ta kaasa toonud peaaegu neli tuhat eri liiki taime – umbes pooli neist polnud teadusmaailmas veel kunagi nähtudki. Sir Joseph Banks oli Inglismaa kuulsaim ja kütkestavaim mees ning Henry imetles teda ääretult.

Aga sellest hoolimata varastas ta Banksi tagant ikka.

Asi oli lihtsalt selles, et võimalus oli olemas ja see võimalus oli nii ilmne. Banks oli teadusringkondades tuntud mitte ainult kui suur botaanikakollektsionäär, vaid ka kui suur kadekops. Tol viisakal ajal botaanikaga tegelevad härrased üldiselt jagasid vabalt oma avastusi, aga Banks hoidis kõik endale. Professorid, tähtsad tegelased ja kollektsionäärid kogu maailmast tulid Kew’sse mõistliku lootusega saada seemneid ja istikuid, samuti näidiseid Banksi tohutust herbaariumist, kuid Banks saatis kõik tühjalt tagasi.

Noor Henry imetles Banksi selle eest, et too kõik endale hoidis (ta poleks ise ka oma vara jaganud, kui tal seda oleks olnud), aga peagi paistis talle nende vihaste pettunud välismaiste külastajate nägudelt kätte võimalus. Ta ootas neid Kew’ värava taga, püüdis nad kinni, kui nad aiast lahkuma hakkasid, ja kuulis vahel, kuidas nad prantsuse, saksa, hollandi või itaalia keeles Sir Joseph Banksi kirusid. Henry astus ligi, küsis, milliseid taimi nad ihaldavad, ja lubas need nädala lõpuks hankida. Henryl olid alati paber ja puusepapliiats kaasas, ning kui mees inglise keelt ei rääkinud, lasi Henry tal joonistada pildi sellest, mida vajab. Külastajad olid kõik suurepärased taimede joonistajad, nii et nende soovidest oli lihtne aru saada. Hilja õhtul hiilis Henry siis kasvuhoonesse, sööstis mööda töömeestest, kes hoidsid külmadel öödel tuld hiigelahjudes, ja varastas kasu saamise eesmärgil taimi.

Henry oli selle ülesande jaoks just õige poiss. Ta tundis taimi hästi, oli osav pistikuid elus hoidma, oli aias piisavalt tuttav nägu, et mitte kahtlusi äratada, ja oskas meisterlikult jälgi segada. Mis veel kõige parem – tundus, et Henry ei pea üldse magama. Ta töötas päevad läbi koos isaga kasvuhoonetes ja varastas ööd läbi – haruldasi taimi, kallihinnalisi taimi, kuldkingi, troopilisi orhideesid, Uue Maailma lihasööjaid imetaimi. Ta hoidis alles ka kõik taimejoonistused, mida suursugused härrad talle teinud olid, ning uuris neid, kuni tundis ihaldatud taimede igat tolmukat ja kroonlehte.

Nagu kõik head vargad, hoolitses Henry erilise hoolega oma julgeoleku eest. Oma saladust ei usaldanud ta kellelegi ning teenistuse mattis Kew’ aedades mitmesse peidikusse. Mitte iialgi ei kulutanud ta sellest pennigi. Ta lasi hõbedal mullas koguneda, kuni see sealt lõpuks tohutu summana välja purskab ja annab Henryle õiguse rikkaks meheks saada.

Aastaga tekkis Henryl mitu pidevat klienti. Üks neist, vana orhideekasvataja Pariisi botaanikaaiast, tegi poisile ilmselt tema elu esimese komplimendi: „Sa oled üks kasulik väike nähvits.” Kahe aastaga käis Henryl juba aktiivne äritegevus, ta müüs mitte ainult tõsistele botaanikutele, vaid ka mitmele Londoni jõukale aristokraadile, kes ihaldasid oma kogudesse eksootilisi taimi. Kolme aastaga smugeldas ta taimi juba Prantsusmaale ja Itaaliasse, ta pakkis pistikud osavalt sambla ja vaha sisse, et need ikka kindlasti teekonna üle elaksid.

Lõppude lõpuks, pärast seda, kui Henry Whittaker oli kolm aastat seda kuritegelikku äri ajanud, jäi ta vahele – ja omaenda isale.

Härra Whittaker, kes tavaliselt magas sügavalt, märkas ühel ööl, kuidas poeg pärast südaööd majast välja hiilib, isalikud instinktiivsed kahtlused panid tal südame valutama, ta läks Henry kannul kasvuhooneni ja nägi, kuidas poiss valis, varastas ja osavalt pakkis. Ta tundis kohe röövli seadusevastase hoolikuse ära.

Henry isa polnud mees, kes oleks oma poegi peksnud, isegi kui nad keretäie ära olid teeninud (ja nad tõepoolest teenisid selle sageli ära), ning selgi õhtul ta Henryle kere peale ei andnud. Ta ei nõudnud poisilt ka silmast silma aru. Henry isegi ei teadnud, et ta vahele jäi. Ei, härra Whittaker tegi midagi hoopis hullemat. Kohe järgmisel hommikul palus ta Sir Joseph Banksil ennast nelja silma all vastu võtta. Polnud just tavaline asi, et selline vaene vennike nagu Whittaker paluks ennast jutule võtta sellisel härrasmehel nagu Banks, aga Henry isa oli Kew’s kolmekümne aasta väsimatu tööga just nii palju austust ära teeninud, et sissetungi õigustada, kas või see ainus kord. Ta oli tõepoolest vana ja vaene mees, kuid ta oli ka Õunamaag, kuninga lemmikpuu päästja, ja see tiitel avas talle ukse.

Härra Whittaker tuli Banksi ette peaaegu põlvili, pea langetatud, kahetsev justkui pühak. Ta pihtis poja häbiväärset tegu ja avaldas kahtlust, et Henry on ilmselt juba aastaid varastanud. Ta pakkus, et lahkub karistuseks Kew’st, kui poiss ainult vahistamisest või muust halvast pääseb. Õunamaag lubas terve perega Richmondist ära kolida ja hoolitseda, et Whittakerid enam mitte kunagi Kew’ ega Banksi nime ei määri.

Banks, kellele avaldas muljet aedniku kõrgenenud autunne, lükkas lahkumispalve tagasi ja saatis noore Henry järele. Kui juba see oli imelik, et Sir Joseph Banks oma kabinetis kirjaoskamatu aedniku vastu võtab, siis oli lausa äärmiselt haruldane, et ta kohtub kirjaoskamatu aedniku vargast pojaga. Arvatavasti oleks ta pidanud poisi lihtsalt arreteerida laskma. Aga vargus oli poomisega karistatav kuritegu ja hoopis nooremadki lapsed kui Henry olid köie kaela saanud – ning hoopis väiksemate üleastumiste eest. Kuigi Banksi vihastas tema kollektsiooni rüüstamine, tundis ta poisi isale siiski nii palju kaasa, et uurida asja ise, enne kui kohtuametnik kutsuda.

Sir Joseph Banksi kabinetti kõndiv pahategija osutus olevat vibalik punakate juuste, kitsaste huulte, loiu pilgu, laiade õlgade ja sisselangenud rinnaga poisike, kelle kahvatu nahk oli juba liigsest tuulest, vihmast ja päikesest karedaks muutunud. Poiss oli alatoidetud, kuid pikka kasvu, tema kämblad olid vägevad ja Banks mõistis, et Henry kasvab veel suureks meheks, kui korralikult süüa saab.

Henry ei teadnud täpselt, miks ta Banksi kabinetti oli kutsutud, aga tal oli küllalt oidu, et kahtlustada kõige hullemat, ja ta oli vägagi ärevil. Üksnes puhta kangekaelsuse toel astus ta kabinetti ilma silmanähtavalt värisemata.

Aga jumal hoidku, kui ilus kabinet see oli! Ja kui uhkesti oli Joseph Banks riides, sile parukas peas ja särav sametülikond seljas, kingapandlad läikima löödud ja valged sukad jalas. Henry oli vaevalt uksest sisse saanud, kui ta oli juba mõttes ära hinnanud peene mahagonist kirjutuslaua ja riiulitele kadedustäratavalt vaatamiseks välja pandud uhked karbid, ning vaadanud imetledes seinal rippuvat nägusat kapten Cooki portreed. Sa pühade vahe, juba ainult selle portree raam maksab oma üheksakümmend naela kindlasti!

Erinevalt isast Henry ei kummardanud Banksile, vaid seisis selle tähtsa mehe ees ja vaatas talle otse silma. Banks, kes ise istus, lasi Henryl vaikides seista, võib-olla oodates ülestunnistust või õigustusi. Aga Henry ei tunnistanud üles ega hakanud keerutama, ta ei langetanud ka häbistatult pead, ja kui Banks arvas, et poiss on nii loll, et hakkab sellises teravas olukorras esimesena rääkima, siis ta küll Henry Whittakeri ei tundnud.

Pärast pikka vaikust käskis Banks: „No ütle mulle siis, miks ma ei peaks laskma sind Tyburnis oksa tõmmata?”

Nii et ongi kogu lugu, mõtles Henry. Vahele jäin.

Sellest hoolimata haaras ta plaani järele. Tal oli vaja peent taktikat ja see tuli leida üheainsa lühikese hetke jooksul. Mitte ilmaaegu polnud ta eluaeg lasknud vanematel vendadel end oimetuks kolkida, ta oli võitlemise kohta üht-teist kõrva taha pannud. Kui suurem ja tugevam vastane on andnud esimese hoobi, ei ole sul muud võimalust kui tagasi põigata, enne kui sind sodiks klobitakse, ja sul oleks hea millegi ootamatuga välja tulla.

„Sest ma olen üks kasulik väike nähvits,” ütles Henry.

Banks, kellele meeldisid ebatavalised olukorrad, pahvatas üllatunult naerma. „Pean tunnistama, et mina ei näe, mis kasu sinust võiks olla, noormees. Mulle pole sa muud teinud, kui röövinud minu raskelt kätte tulnud varandust.”

See polnud küsimus, aga Henry vastas sellest hoolimata.

„No natuke ehk pügasin,” ütles ta.

„Sa ei salgagi seda?”

„No seda ei muudaks ka kogu maailma kisa.”

Jälle hakkas Banks naerma. Ta võis ju arvata, et Henry eputas võltsvaprusega, aga Henry vaprus oli tõeline. Nii nagu tema hirmgi. Ja kahetsuse puudumine. Henry oli terve elu arvanud, et patukahetsus on nõrkus.

Banks muutis taktikat. „Peab ütlema, noormees, et sa oled isale küll üks tõeline kirstunael.”

„Ja tema mulle ka, härra,” andis Henry vastu.

Taas puhkes Banks üllatunult naerma. „Ongi nii? Mida halba see tubli mees sulle ometi teinud on?”

„Ta on mind vaeseks teinud, härra,” ütles Henry. Siis sai Henryle korraga kõik selgeks ja ta lisas: „See oli tema, eks? Kes teile minu peale keelt kandis?”

„Oli tõesti. Sinu isa on auväärne hing.”

Henry kehitas õlgu. „No minu suhtes igatahes mitte.”

Banks mõtles järele ja noogutas, nõustudes suuremeelselt Henry seisukohaga. Siis küsis ta: „Kellele sa minu taimi oled müünud?”

Henry hakkas näppude peal nimesid üles lugema: „Mancini, Flood,

Willink, LeFavour, Miles, Sather, Evashevski, Feuerle, lord Lessig, lord Garner…”

Banks katkestas teda käeviipega. Ta vaatas poissi avaliku hämmastusega. Kummalisel kombel olnuks Banks tagasihoidlikuma nimekirja puhul ilmselt vihasem. Aga need olid tol ajal botaanikamaailmas kõige lugupeetumad nimed. Mõnda neist pidas Banks oma sõbraks. Kuidas Henry nad leidnud oli? Mõni mees polnud juba aastaid Inglismaal käinud. Poiss oli pidanud eksportima. Mis äri see tegelane küll otse tema nina all oli ajanud?

„Kust sa üldse teadsid, kuidas taimedega ringi käia?” küsis Banks.

„Ma olen kogu aeg taimesi tund, terve elu. Nagu oleks seda juba ette tiadnud.”

„Ja need mehed, kas nad maksid sulle?”

„Muidu nad ju oma taimesi ei saa, eks ole?” ütles Henry.

„Sa teenisid ilmselt hästi. Tõepoolest, nende aastatega oled sa küll paraja hunniku raha kokku ajanud.”

Henry oli liiga kaval, et selle peale midagi kosta.

„Mida sa selle rahaga oled teinud, mis sa teenisid, noormees?” käis Banks peale. „Ei saa öelda, et sa oma riietuse peale oleksid kulutanud. Kahtlemata kuulub sinu teenistus Kew’le. Nii et kus see siis on?”

„Läinud, härra.”

„Kuhu läinud?”

„Täringud, härra. Minu nõrkus on hasartmängud.”

See võib olla tõsi ja võib ka mitte olla, mõtles Banks. Aga poisil oli kindlasti rohkem närvi kui ükskõik millisel kahejalgsel olevusel, kellega Banks kunagi kokku oli puutunud. Banksi see huvitas. Lõppude lõpuks oli ta ju mees, kellel oli paganlik metsmees kodus lemmiklooma eest ja kes, kui aus olla, nautis, et tedagi pooleldi paganaks peeti. Tema seisund nõudis, et ta vähemalt teeskleks, et imetleb peeni kombeid, aga salamisi eelistas ta pisut metsikust. Ja oli see Henry Whittaker alles väike metsik kukeke! Banksil oli aina vähem tahtmist seda omapärast eksemplari politsei hoole alla anda.

Henry pilgu eest ei jäänud midagi varjule ja ta nägi, et Banksi näol toimus muutus – ilme pehmenes, uudishimu kasvas, ilmus lootusekiir, et Henry võib eluga pääseda. Kannustatuna enesesäilitustungist, haaras poiss sellest lootuseraasust veel viimast korda kinni.

„Ärge laske mind üles puua, härra,” ütles Henry. „Te kahetsete, kui seda teete.”

„Mis sa siis soovitad mul endaga teha?”

„Kasutage mind ära.”

„Miks ma peaksin?” küsis Banks.

„Sest teist sellist ei ole.”