Читать книгу Jumalik puudutus - Elizabeth Gilbert - Страница 7

Kuus aastat hiljem oli Henry Whittaker rikas mees, kes sai muudkui aina rikkamaks. Tema kiinapuuistandus Hollandi koloonias Jaaval edenes hästi, puud lausa vohasid rõõmsasti sellel jahedalt niiskel ja astanguliselt mägisel Pengalengani alal – keskkonnas, mis oli, nagu Henry teadis, peaaegu samasugune kui Peruu Andides ja Himaalaja madalamates piirkondades. Henry ise elas istanduses ja hoidis oma botaanilisel aardel valvsalt silma peal. Tema Amsterdami partnerid määrasid nüüd jesuiidikoore maailmaturu hinnad ja teenisid kuuskümmend floriini iga saja naela kiinapuukoore eest, mida nad töötlesid. Nad ei suutnud küllalt kiiresti töödelda. Siin sai terve varanduse kokku ajada ja varandus teeniti tänu omapärale. Henry oli pidevalt arendanud oma istandust, see oli nüüd kaitstud kehvema kvaliteediga liikidega segunemise eest ja andis tugevama ja muutumatuma toimega koort kui isegi Peruus endas kogutud koor. Mis veelgi parem, seda sai hästi transportida ja seda peeti – kuna sellesse ei puutunud korrumpeerunud hispaanlased ega hindud – usaldusväärseks kaubaks.

Hollandi kolooniad olid nüüd maailma suurimad jesuiidikoore tootjad ja tarbijad, selle pulbri abil hoiti terves Malai saarestikus malaariapalavik sõduritest, ametnikest ja töölistest eemal. Eelis, mida see neile rivaalide – eriti inglaste – ees andis, oli üsna otseses mõttes hindamatu. Otsustava kättemaksuhimuga pingutas Henry, et hoida jesuiidikoort Briti turgudest üldse eemal või vähemalt lüüa hind üles, kui toode mingil moel Inglismaale või Briti kolooniatesse jõudis.

Kew’s üritas nüüd juba mängust väljas Sir Joseph Banks viimaks Himaalajas kiinapuud kasvatada, kuid Henry teadmisteta ei tulnud sellest katsetusest midagi välja. Britid kulutasid oma vara, jõudu ja hoolt, kasvatades valet kiinapuusorti valel kõrgusel, Henry teadis seda ja tundis külma rahuolu. 1790. aastatel suri Indias iga nädal malaariasse lugematu hulk Briti kodanikke ja alamaid, sest neil polnud võimalik saada head jesuiidikoort, aga hollandlased rühkisid priskes tervises muudkui edasi.

Henry imetles hollandlasi ja koostöö nendega sujus hästi. Ta mõistis pingutuseta neid inimesi – neid töökaid, väsimatuid, kraave kaevavaid, õlut joovaid otsese ütlemisega ihnsaid kalviniste, kes olid 16. sajandist saadik kaubitsenud ja kes magasid eluaeg igal ööl rahulikult kindla teadmisega, et jumal tahab, et nad oleksid rikkad. Pankurite, kaupmeeste ja aednike maal elavatele hollandlastele meeldis nii nagu Henrylegi, et kõik, mis nad ette võtavad, on kullaläikeline, ja seega hoidsid nad maailma kõrgete intresside lõa otsas. Nad ei halvustanud Henryt tema tahumatute kommete või agressiivse käitumise pärast. Õige kiiresti tegid Henry Whittaker ja hollandlased üksteist vastastikku lausa hämmastavalt rikkaks. Hollandis leidus inimesi, kes nimetasid Henryt Peruu printsiks.

Nüüdseks oli Henry kolmekümne ühe aastane rikas mees ja oli käes aeg edaspidine elu ära korraldada. Alustuseks oli tal võimalus alustada omaenda äri, täiesti eraldi hollandlastest partneritest, ja ta uuris võimalusi väga hoolikalt. Henry polnud sugugi lummatud kalliskividest, sest ta ei teadnud neist midagi. Samuti oli lugu laevaehituse, kirjastamise ja tekstiiliga. Järelikult peab see olema botaanika. Aga mis täpsemalt? Henryl polnud mingit tahtmist alustada vürtsikaubandusega, kuigi sellega sai väga hästi suurt kasumit teenida. Vürtsidega tegeles juba liiga palju rahvaid, ja summad, mis tuli välja käia, et oma kaupa piraatide või võistlejate laevastike eest kaitsta, lõid tulud üle, nii palju kui Henry asjast aru sai. Henry ei hinnanud kuigi kõrgelt ka suhkru- ega puuvillakaubandust, mis tema meelest olid salakavalalt ohtlikud ja kallid, pealegi lahutamatult seotud orjandusega. Henry ei tahtnud orjandusega mingit tegemist teha – mitte sellepärast, et see oli tema meelest moraalselt jälk, vaid ta arvas, et see on majanduslikult ebaefektiivne, räpane ja kulukas ning seda valitsesid mõned maailma kõige vastikumad vahemehed. Tõeliselt huvitasid Henryt ravimtaimed – see oli turg, mida veel mitte keegi polnud täielikult ära kasutanud.

Seega tuleb tegelema hakata ravimtaimede ja farmaatsiaga.

Järgmiseks pidi Henry otsustama, kus ta elama hakkab. Tal oli suurepärane saja teenijaga mõis Jaaval, kuid sealne kliima oli aastate jooksul talle halvasti mõjunud, ta oli külge saanud troopilisi haigusi, mis elu lõpuni tema tervist perioodiliselt rüüstasid. Ta vajas mõõdukama kliimaga kodu. Aga pigem oleks ta endal käe maha raiunud, kui veel kunagi Inglismaale elama asunud. Mandrile teda ka ei tõmmanud, Prantsusmaa oli täis ärritavaid inimesi, Hispaania korrumpeerunud ja ebastabiilne, Venemaa lihtsalt võimatu, Itaalia absurdne, Saksamaa jäik, Portugal allakäiguteel, Holland, kuigi Henry vastu soodsalt meelestatud, oli tuim.

Henry otsustas, et üks võimalus oleks Ameerika Ühendriigid. Ta polnud seal küll kunagi käinud, aga oli kuulnud lootustandvaid asju. Eriti lootustandvaid asju oli ta kuulnud Philadelphia, selle noore rahva erksa suurlinna kohta. Räägiti, et seal on päris hea sadam, peamine idarannikul, kus elavad pragmaatilised kveekerid, apteekrid, töökad talupojad. Oli kuulda, et see on koht, kus polevat upsakaid aristokraate (erinevalt Bostonist), rõõmupelglikke puritaane (erinevalt Connecticutist) ega tülikaid isehakanud feodaalprintse (erinevalt Virginiast). Linna oli heal maastikul mõistlikele ususallivuse ja vaba ajakirjanduse põhimõtetele rajanud William Penn, mees, kes kasvatas vannis puuvõrseid ja kujutles, et tema metropolist saab suurepärane häll nii taimedele kui ideedele. Philadelphias võeti avasüli vastu kõik, absoluutselt kõik – juudid muidugi välja arvatud. Neid asju kuulnud, kahtlustas Henry, et Philadelphia on tohutu kasutamata võimaluste maa, ja võttis eesmärgi see omaenda kasu teenistusse rakendada.

Aga enne, kui kuhugi paigale jääda, tahtis Henry naise hankida ja – sest ta polnud ju loll – ta tahtis hollandi naist. Tahtis tarka ja korralikku naist vähimagi kalduvuseta kergemeelsusele ja sellist võis leida just Hollandist. Aastaid oli Henry rahuldanud end prostituutidega, ta oli isegi oma Pengalengani mõisas noort Jaava tüdrukut pidanud, aga nüüd oli aeg õige naine võtta, ja ta meenutas elutarga Portugali meremehe aastate eest antud nõuannet: „Elus edukas ja õnnelik olla, Henry, on lihtne. Vali naine, vali hästi ja alistu.”

Henry purjetas tagasi Hollandisse naist valima. Ta valis kiiresti ja arvestavalt, noppis naise auväärsest vanast perekonnast, van Devenderide hulgast, kes olid mitu põlve olnud Amsterdami Hortuse botaanikaaia järelevaatajad. Hortus oli üks tähtsamaid uurimisaedu Euroopas – üks vanimaid ühenduslülisid botaanika, uurimistöö ja kauplemise vahel – ja van Devenderid olid seda alati auväärselt juhatanud. Nad polnud mingil juhul aristokraadid, kindlasti mitte rikkad, aga Henryl polnud vaja rikast naist. Van Devenderid olid aga ometi Euroopa juhtivaid perekondi õpetatuse ja teaduse vallas ning seda Henry imetles.

Õnnetuseks polnud imetlus vastastikune. Jacob van Devender, perekonna ja Hortuse valitsev patriarh (ning meisterlik ehisaaloede kasvataja), oli Henryst kuulnud, ja see, mida ta kuulnud oli, ei meeldinud talle. Ta teadis, et see noor mees oli kunagi varastanud ning et ta oli omakasu nimel kodumaa reetnud. Sedasorti käitumist Jacob van Devender heaks ei kiitnud. Jacob oli hollandlane, seda küll, ja talle meeldis tema raha, kuid ta polnud pankur ega spekulant. Tema ei hinnanud inimeste väärtust nende kullahunnikute järgi.

Siiski oli Jacob van Devenderil paljulubav tütar või vähemalt niimoodi Henry arvas. Tütre nimi oli Beatrix, ta polnud ei inetu ega ilus, mis tundus naise puhul just õige olevat. Beatrix oli tüse ja lameda rinnaga, täiuslik tünnikujuline naisterahvas ja hakkas juba vanatüdrukulõhna külge võtma, kui Henry temaga tuttavaks sai. Suurema osa võimalike kosilaste meelest oli Beatrix van Devender heidutavalt üleharitud. Ta oskas kõnelda viit elavat ja kahte surnud keelt ja tema teadmised botaanikas olid võrdsed ükskõik millise mehe omadega. Ilmselgelt polnud Beatrix mingi kokett. Ühelegi külalistoale ta ehteks poleks olnud. Ta riietus värvigammas, mis seostub koduvarblasega. Beatrix suhtus äärmiselt kahtlustavalt kirge, liialdustesse ja ilusse, usaldades ainult seda, mis oli kindel ja usaldusväärne, ning pidas omandatud tarkust alati kõrgemaks impulsiivsest instinktist. Henry meelest oli ta lihtsalt elus ballast, seega täpselt see, mida ta ihkas.

Mida arvas Beatrix Henryst? Siin satume müsteeriumile. Henry polnud nägus. Kindlasti polnud tal peeni kombeid. Kui päris aus olla, siis meenutasid tema punetav nägu, suured kämblad ja jämedad kombed külaseppa. Suurema osa inimeste meelest polnud Henry küll ei kindel ega usaldusväärne. Henry Whittaker oli impulsiivne, lärmakas ja sõjakas mees, kellel oli vaenlasi kogu maailmas. Pealegi oli temast aastate jooksul trimpaja saanud. Milline lugupeetud noor naine valiks vabatahtlikult sellise mehe endale abikaasaks?

„Sel mehel pole mingeid põhimõtteid,” vaidles Jacob van Devender tütrele vastu.

„Oh, isa, sa eksid väga rängalt,” parandas Beatrix teda kuivalt. „Härra Whittakeril on palju põhimõtteid. Need pole lihtsalt kõige paremad.”

Tõsi, Henry oli rikas, niisiis oletasid mõningad vaatlejad, et võib-olla hindab Beatrix jõukust kõrgemalt, kui välja näitab. Pealegi kavatses Henry värske abikaasa Ameerikasse viia ja võib-olla – nii lobisesid kohalikud jutupaunikud – on Beatrixil mingi häbiväärne salajane põhjus Hollandist igaveseks lahkuda.

Tõde oli hoopis lihtsam: Beatrix van Devender abiellus Henry Whittakeriga sellepärast, et talle meeldis see, mida ta Henrys nägi. Talle meeldis Henry tugevus, tema osavus, jõud, paljutõotavus. Mees oli tahumatu, seda küll, aga ega Beatrix ise polnud ka mingi õrn õieke. Ta austas Henry järsku otsekohesust, nii nagu Henry hindas tema oma. Beatrix mõistis, mida Henry temast tahab, ja tundis kindlalt, et võib mehega koos töötada – ja ehk teda isegi pisut kamandada. Niisiis vormistasid Henry ja Beatrix kiiresti ja veendunult oma liidu. Ainus õige sõna nende ühenduse kohta oli hollandikeelne äritermin partenrederij – partnerlus, mis tugineb ausale vahetusele ja otsekohesusele, kus homne kasu on tänaste lubaduste tagajärg ning kus mõlemad pooled panustavad heaolusse võrdselt.

Beatrixi vanemad ütlesid temast lahti. Või oleks ehk täpsem väita, et Beatrix ütles nendest lahti. Nad olid jäärapäine perekond, viimane kui üks neist. Nad olid Beatrixi abielu suhtes eriarvamusel ja van Devenderide lahkarvamused kippusid olema igavesed. Kui Beatrix oli valinud Henry ja lahkunud Ameerika Ühendriikidesse, lõikas ta läbi kõik sidemed Amsterdamiga. Viimasena oma perest nägi Beatrix väikest kümneaastast venda Deesi, kes nuttis õe lahkumise pärast ja klammerdus tema seelikusabasse, kisades: „Nad võtavad ta minult ära! Nad võtavad ta minult ära!” Beatrix keeras venna sõrmed seelikusabast lahti, keelas tal veel kunagi end teiste ees nutmisega häbistada ja kõndis minema.

Beatrix tõi Ameerikasse kaasa isikliku toatüdruku, äärmiselt kompetentse ja puhtust armastava noore naise, kelle nimi oli Hanneke de Groot. Isa raamatukogust sai ta suure vaevaga kätte Robert Hooke’i „Micrographia” 1665. aasta väljaande ja Leonhart Fuchsi väga väärtusliku bioloogiliste illustratsioonide kogu. Ta õmbles oma reisikleidile tosinaid taskuid ja pani need kõik täis Hortuse kõige haruldasemate tulpide sibulaid, kõik hoolega samblasse mässitud. Veel võttis Beatrix kaasa mitu tosinat tühja arveraamatut.

Beatrix kavandas juba oma raamatukogu, oma aeda ja – tuleb seegi – oma varandust.

Beatrix ja Henry Whittaker saabusid Philadelphiasse 1793. aasta alguses. Müüride või muude kindlustustega kaitsmata linn koosnes tol ajal laevarohkest sadamast, mõnest kaubanduslikuks ja poliitiliseks tegevuseks mõeldud hoonete kvartalist, põllunduslikest majapidamistest ja mõnest peenest uuest piirkonnast. Seal oli tohutult arenemisvõimalusi – tõeline pinnas võimalikule kasvule. Ühendriikide esimene pank oli avatud siinsamas just aasta tagasi. Terve Pennsylvania oli sõjas metsadega, selle kirveste, härgade ja auahnusega relvastatud asukad olid võitjad. Henry ostis Schuylkilli jõe läänekaldal 350 aakrit kallakuid karjamaid ja puutumatut metsa, kavatsedes maavaldust laiendada niipea, kui võimalus avaneb.

Henry oli algselt plaanitsenud saada rikkaks neljakümnendaks sünnipäevaks, aga ta oli hobuseid liigagi kõvasti tagant kihutanud, nii et jõudis sihile varem. Ta oli ainult kolmekümne kahe aastane ja juba kogunud raha naeltes, floriinides, ginides, koguni Vene kopikates. Henry eesmärk oli saada veel rikkamaks. Aga nüüd Philadelphiasse saabudes oli aeg tootma hakata.

Henry Whittaker nimetas valduse oma perekonnanimest tuletatud White Acre’iks, korraldades kohe Andrea Palladio stiilis isandlike mõõtmetega häärberi ehitamise, mis pidi tulema palju ilusam kui ükski eramaja, mida linnas seni nähtud oli. Sellest pidi saama kivimaja, tohutu suur ja hästi tasakaalus, kaunistatud elegantse ida- ja läänepaviljoniga, sammasportikusega lõunaküljel ja avara terrassiga põhjas. Ta ehitas ka uhke tõllahoone, suure sepikoja ja kummalise väravamaja, samuti mitu botaanilist rajatist – muu hulgas esimese nendest, millest pidi viimaks saama mitu eraldi seisvat kasvuhoonet, Kew’ kuulsa kasvuhoone eeskujul ehitatud ulatusliku klaasmaja. Schuylkilli jõe mudasele kaldale, kus indiaanlased veel viiekümne aasta eest metssibulaid korjasid, ehitas ta isikliku praamidoki, just samasuguse kui uhketel vanadel mõisatel Thamesi ääres.

Philadelphia linn elas tol ajal enamasti kokkuhoidlikult, aga Henry kavandas White Acre’i kui jultunud solvangu juba lihtsalt kokkuhoiu mõttelegi. Ta tahtis, et see koht pakataks ekstravagantsusest. Kadetsemist ta ei kartnud. Õigupoolest oli neetult tore olla see, keda kadetsetakse, see oli kasulik ka, sest kadedus tõmbab inimesi ligi. Tema maja oli kavandatud nii, et see polnud mitte ainult eemalt vaadates suursugune – jõelt kergesti märgatav, asudes uhkesti kõrgel neemel, ükskõikne teisel kaldal paikneva linna suhtes –, vaid rikkus paistis selle igast väiksemastki detailist. Kõik ukselingid tehakse messingist ja see messing peab särama. Mööbel tuli otse Londonist Seddoni juurest, seinad kaeti Belgia tapeediga, portselan pärines Hiinast Kantonist, kelder oli täis Jamaica rummi ja Prantsuse punast veini, lambid olid Veneetsia klaasipuhujate käsitöö, maavaldust ümbritsevad sirelid olid algselt õitsenud Osmanite impeeriumis.

Henry lasi juttudel oma rikkusest vabalt levida. Nii rikas kui ta oligi, ei teinud ju midagi halba, kui inimesed peavad teda veel rikkamaks. Kui naabrid hakkasid sosistama, et Henry Whittakeri hobuste rauad on hõbedast, lasi ta neil seda edasi uskuda. Tegelikult tema hobuste rauad muidugi hõbedast ei olnud, need olid rauast nagu kõigi teistegi hobustel, ja pealegi oli Henry nad ise rautanud (selle oskuse oli ta omandanud Peruus, harjutades kehvade tööriistadega viletsate muulade peal). Aga miks pidanuks keegi seda teadma, kui kuulujutud olid palju meeldivamad ja muljetavaldavamad?

Henry ei mõistnud mitte ainult raha veetlust, vaid ka hoopis salapärasemat võimu ahvatlust. Ta teadis, et tema mõis ei pea mitte ainult rabama, vaid ka heidutama. Louis XIV viis külalisi oma aedadesse jalutama mitte selleks, et neil toredasti meelt lahutada, vaid see oli jõudemonstratsioon: iga õitsev eksootiline puu ja sillerdav purskkaev, kõik need hindamatud Kreeka skulptuurid olid lihtsalt vahendid, millega edastati maailmale üksainus ja üheselt mõistetav teade: Ei ole mõistlik minu vastu sõda alustada! Henry soovis, et White Acre väljendaks sedasama.

Henry ehitas ka suure laohoone ja vabriku Philadelphia sadama juurde, et võtta vastu kõikjalt üle maailma saabuvaid ravimtaimi: oksejuurt, paradiisipuud, rabarbrit, guajakipuu koort, hiina smiilaksit ja sarsaparilli. Ta alustas koostööd usaldusväärse kveekerist farmatseudiga, kelle nimi oli James Garrick, ja kahekesi hakkasid nad kohe valmistama tablette, pulbreid, salve ja toonikuid.

Ta ei alustanud ühist äri Garrickuga sugugi liiga vara. 1793. aasta suveks piinas Philadelphiat kollapalavikuepideemia. Tänavaid ummistasid laibad, orvud klammerdusid rentslis oma surnud emade külge. Inimesed surid paarikaupa, perekondade ja tosinate kaupa – ajades surres suust ja soolestikust välja vastikut musta löga. Kohalikud arstid leidsid, et ainus võimalik ravi on patsiente veel rohkem tühjendada, korduvalt oksendama ajades ja lahtistit andes, ning parimat lahtistit maailmas saadi jalap-lehtertapust, mida Henry juba Mehhikost suurel hulgal sisse vedas.

Henry ise kahtlustas küll, et jalapiravi on mõjutu, ega lubanud kellelgi oma majakondsetest seda sisse võtta. Ta teadis, et kreooli arstid Kariibi mere saartel – nad tundsid kollapalavikku palju paremini kui nende põhjapoolsemates maades elavad ametivennad – ravisid patsiente vähem barbaarsete ettekirjutustega, soovitades tarvitada kosutavaid vedelikke ja puhata. Vedelike ja puhkusega muidugi raha kokku ajada ei saanud, jalapiga aga andis kõvasti teenida. Nii siis juhtuski, et 1793. aasta lõpuks oli kolmandik Philadelphia elanikest surnud kollapalavikku ja Henry Whittakeri rikkus oli kahekordistunud.

Henry võttis oma teenistuse ja ehitas veel kaks klaaskasvuhoonet. Beatrixi soovitusel hakkas ta kasvatama Ameerika lilli, puid ja põõsaid, et neid Euroopasse välja vedada. See oli väärt mõte, Ameerika aasad ja metsad olid täis liike, mis tundusid eurooplasele eksootilised ja mida oli lihtne Euroopas maha müüa. Henry oli tüdinud sellest, et pidi Philadelphia sadamast laevad tühjade trümmidega välja saatma, nüüd sai ta mõlemal suunal raha teha. Ta teenis endiselt kõvasti sellega, et töötles koos Hollandist pärit partneritega jesuiidikoort, aga koha peal võis ka varanduse kokku ajada. 1796. aastaks saatis Henry juba kogujaid Pennsylvania mägedesse, et Hiinasse eksportimiseks ženšennijuurt korjata. Paljude järgmiste aastate jooksul oli ta õigupoolest ainus mees Ameerikas, kes mõtles välja, kuidas hiinlastele midagi müüa saaks.

1798. aasta lõpuks täitis Henry oma Ameerika kasvuhooneid ka sisse veetud troopiliste taimedega, et neid Ameerika uusrikastele müüa. Ameerika Ühendriikide majandus oli hakanud kiiresti ja järsult tõusma. George Washingtonil ja Thomas Jeffersonil olid mõlemal külluslikud maamõisad, seega tahtsid kõik endale külluslikku maamõisat. Noor rahvus oli korraga hakanud katsetama ekstravagantsusi. Mõned kodanikud said rikkaks, teised langesid viletsusse. Henry tõusis aina kõrgemale. Kõigi Henry Whittakeri kaalutluste eelduseks oli: „Ma võidan,” ja ta võitiski alati, nii importides, eksportides, tootes, iga hinna eest kasu saada püüdes. Raha näis Henryt lausa armastavat. 1800. aastaks oli Henry juba rikkaim mees Philadelphias ja kuulus läänepoolkera kolme rikkama hulka.

Nii et kui sel aastal sündis Henry tütar Alma – just kolm nädalat pärast George Washingtoni surma –, tundus, et ta sündis täiesti uut moodi isikule, sellisele, keda maailm veel näinud ei olnud: vägevale ja vast loodud Ameerika sultanile.

Dicranacae (kaksikhambalised)

Dicranum (kaksikhammas)