Читать книгу Jumalik puudutus - Elizabeth Gilbert - Страница 5

Nii ei kõlkunudki Henry lõppude lõpuks Tyburnis võllas ja tema isa ei kaotanud tööd Kew’s. Whittakerid pääsesid imekombel karistusest ja Henry lihtsalt pagendati, saadeti ära merele, Sir Joseph Banks lähetas ta avastama, mida maailm temast teha võib.

Oli aasta 1776 ja kapten Cook pidi peagi asuma kolmandale ümbermaailmareisile. Banks sellele reisile minema ei pidanud. Teda lihtsalt ei olnud kutsutud. Teda polnud kutsutud juba teisele reisile ja see oli teda pahandanud. Kapten Cook oli Banksi ekstravagantsuse ja tähelepanu otsimise peale vihastanud ja Banks oli häbiväärselt välja vahetatud. Cook pidi nüüd reisile minema tagasihoidlikuma botaanikuga, kes kergemini allus – mehega, kelle nimi oli härra David Nelson ja kes oli Kew’ uje, kompetentne aednik. Aga Banks tahtis, et tal oleks seal ikka oma mees ka ja ta tahtis kõigest hingest Nelsoni botaanilistel kogumistel silma peal hoida. Seega korraldas Banks Henry Nelsoni abilisena ekspeditsioonile, andes talle juhtnöörid vaadata kõike, õppida kõike, pidada kõik meeles ja kanda hiljem kõigest temale ette. Kuidas veel oleks Henryst rohkem kasu võinud olla, kui temast informaator teha?

Pealegi oli Henry ära merele saatmine hea viis teda mõni aasta Kew’ aedadest eemal hoida ja jätta turvaline vahemaa, et jälgida, missugune inimene Henryst õieti kujuneb. Kolm aastat laeval pakuvad rikkalikult võimalusi poisi tõelise olemuse avaldumiseks. Kui nad peavad Henry viimaks varga, mõrtsuka või mässajana raa külge pooma, noh, siis on see Cooki probleem, mitte Banksi oma. Aga teisalt, poiss võib ka asjalikuks osutuda ja siis saab Banks ta hiljem enda juurde võtta – pärast seda, kui ekspeditsioon on tema metsikust vähemaks rookinud.

Banks tutvustas Henryt härra Nelsonile niimoodi: „Nelson, saage tuttavaks oma uue parema käega, härra Henry Whittakeriga Richmondi Whittakeride hulgast. Ta on kasulik väike nähvits, ja ma olen kindel, et te avastate – igatahes mis puutub taimedesse –, et ta teadis seda kõike juba varem.”

Hiljem andis Banks Henryle nelja silma all veel viimased nõuanded, enne kui poisi merele lähetas: „Iga päev, poja, mis sa pardal viibid, hoia oma tervist energilise liikumisega. Kuula härra Nelsonit – ta on küll tuim, aga teab taimedest rohkem, kui sina kunagi teada saad. Sa oled vanade meremeeste meelevallas, kuid ei tohi kunagi nende peale kaevata, muidu lähevad asjad sinu jaoks halvaks. Hooradest hoia eemale, kui sa ei taha prantsuse haigust saada. Teele asub kaks laeva, aga sina oled Resolutionil, koos Cooki endaga. Ära talle mitte kunagi ette satu. Ära temaga mitte kunagi räägi. Ja kui sa peaksid temaga rääkima, mida sa muidugi teha ei tohi, siis kindlasti ära räägi temaga sellisel moel, nagu sa oled vahel minuga rääkinud. Tema ei pea seda nii lõbusaks kui mina. Me pole sarnased, Cook ja mina. See mees on ikka tõeline draakon. Vaata, et ta sind ei näeks, ja oled palju õnnelikum. Lõpuks pean sulle ütlema, et Resolutioni pardal, nagu ka igal muul Tema Majesteedi laeval elad sa kummalises lurjuste ja härrasmeeste kambas. Ole arukas, Henry. Võta eeskuju härrasmeestest.”

Henry tahtlikult ilmetu nägu ei võimaldanud kellelgi sealt midagi välja lugeda, nii ei saanudki Banks taibata, kui rabavalt see viimane manitsus mõjus. Henry mõistis seda nii, et Banks oli just soovitanud midagi õige tavatut – võimalust, et Henryst võib kunagi härrasmees saada. Isegi rohkem kui võimalus, see võis kõlada lausa nagu käsk, ja sealjuures vägagi meeldiv käsk: mine elus edasi, Henry, ja õpi, kuidas saada härrasmeheks. Rasketel üksildastel aastatel, mis Henry pidi merel veetma, muutub see lihtne väljend Henry peas ainult tähtsamaks. Võib-olla just sellele ta ainult mõtlema hakkabki. Võib juhtuda, et Henry Whittaker, see auahne ja võitlusvaimuga poiss, kes tahab iga hinna eest edu saavutada, hakkab seda meenutama kui lubadust.

Henry asus Inglismaalt teele 1776. aasta juulis. Cooki kolmandal ekspeditsioonil oli kaks eesmärki. Esimene oli purjetada Tahitile ja viia Sir Joseph Banksi lemmik, Omai-nimeline mees, tagasi kodumaale. Omai oli soosikuelust tüdinud ja igatses koju tagasi pöörduda. Ta oli muutunud tusaseks, paksuks ja turtsakaks ning Banks oli oma lemmikust tüdinud. Teine ülesanne oli purjetada edasi põhja mööda Vaikse ookeani Ameerika rannikut, otsides Loodeväila.

Henry raskused algasid kohe. Ta pandi elama laeva sügavusse keset kanakuute ja tünne. Kõikjal Henry ümber hädaldasid kanad ja kitsed, aga tema ei kurtnud. Sooldunud käte ja alasitaoliste randmetega täiskasvanud mehed kiusasid teda, irvitasid tema üle ja tegid talle liiga. Vanemad meremehed sõimasid teda maarotiks, kes ookeanireisi raskustest midagi ei tea. Igal ekspeditsioonil suri mõni mees ja arvati, et Henry sureb esimesena.

Nad alahindasid teda.

Henry oli kõige noorem, aga nagu peagi selgus, mitte kõige nõrgem. See elu polnud just eriti vähem mugav, kui tal alati oli olnud. Ta õppis ära kõik, mida oli tarvis õppida. Õppis, kuidas härra Nelsoni taimi kuivatada ja teaduslikuks aruandeks ette valmistada, kuidas maalida taimi vabas õhus – ajada eemale sääski, kes maandusid värvipigmentidele isegi siis, kui ta neid segas –, aga ta õppis ka laeval kasulik olema. Henry pidi Resolutionil kõik praod äädikaga üle nühkima, teda sunniti vanemate meremeeste voodiriietest parasiite korjama. Ta aitas laeva lihunikul sealiha soolata ja tünni panna ning õppis veedestilleerimismasinaga ümber käima. Ta õppis okset neelama, et mitte näidata kellegi rahuloluks merehaigust välja. Ta elas üle tormid, nii et tema hirmu ei näinud ei taevased jõud ega ükski inimene. Ta sõi haisid ja pooleldi lagunenud kalu, mis olid olnud hai maos. Vankuma ei löönud ta kunagi.

Henry maabus Madeiral, Tenerifel, Table’i lahe ääres. Kapimaal kohtas ta esimest korda Hollandi Ida-India Kompanii esindajaid, kelle mõistlikkus, asjatundlikkus ja jõukus talle muljet avaldasid. Henry nägi, kuidas meremehed mängulauas kogu teenistuse kaotasid. Ta nägi, kuidas inimesed laenasid raha hollandlastelt, kes ise üldse hasartmänge ei mänginud. Henry ei mänginud samuti. Ta nägi, kuidas üks tema laeva mees, algaja valemängija, petmisega vahele jäi ja selle kuriteo eest oimetuks piitsutati – kapten Cooki käsul. Ise ei sooritanud Henry mingeid kuritegusid. Sõites jää ja tuulega ümber Hea Lootuse neeme, lõdises ta öösiti ühe õhukese teki all, ta hambad plagisesid nii ägedalt, et üks neist murdus, aga ta ei kurtnud. Jõule pidas ta lõikavalt külmal merilõvide ja pingviinide saarel.

Henry maabus Tasmaanias ja kohtus alasti pärismaalastega – või nagu britid neid (ja kõiki vaskse nahavärviga inimesi) nimetasid, indiaanlastega. Ta nägi, kuidas kapten Cook andis neile indiaanlastele selle ajaloolise kohtumise meenutuseks George III kujutise ja ekspeditsiooni ajaga mälestusmedalid. Ta nägi, kuidas indiaanlased need medalid kohe õngekonksudeks ja odaotsteks tagusid. Ta jäi ilma veel ühest hambast. Henry oli tunnistajaks sellele, kuidas Inglise meremehed ei uskunud, et ühegi metslase elu midagi väärt oleks, kuigi Cook asjatult püüdis neile vastupidist selgeks teha. Ta nägi, kuidas meremehed võtsid vägisi naisi, keda nad ei suutnud pehmeks rääkida, rääkisid augu pähe neile, keda ei suutnud kinni maksta, ja lihtsalt ostsid endale isa käest tüdruku, kui neil oli ihu eest rauda välja panna. Henry vältis kõiki tüdrukuid.

Ta veetis pikki päevi laeva pardal ja aitas härra Nelsonil taimi joonistada, kirjeldada, pappalusele paigutada ja klassifitseerida. Tal polnud härra Nelsoni vastu mingeid erilisi tundeid ega kiindumust, aga ta tahtis õppida kõike, mida mees teadis.

Henry maabus Uus-Meremaal, mis oli tema meelest just samasugune kui Inglismaa, kui välja arvata tätoveeritud tüdrukud, keda sai osta mõne peotäie penniste naelte eest. Henry tüdrukuid ei ostnud. Ta nägi, kuidas tema laevakaaslased ostsid Uus-Meremaal isa käest kaks hakkajat ja tarmukat venda, üks kümne-, teine viieteistkümneaastane. Poisid tulid reisile kaasa kui abitöölised. Nad väitsid, et tahtsid ise tulla. Kuid Henry teadis, et poistel polnud aimugi, et nad peavad oma rahva maha jätma. Nende nimed olid Tibura ja Gowah. Poisid püüdsid Henryga sõbraks saada, sest Henry oli neile vanuse poolest kõige lähedasem, aga Henry ei teinud neist väljagi. Poisid olid orjad ja nad olid hukule määratud. Henry ei tahtnud hukule määratutega läbi käia. Ta nägi, kuidas need Uus-Meremaa poisid sõid toorest koeraliha ja igatsesid koju. Henry teadis, et ellu nad ei jää.

Ta seilas rohelisele ja lõhnavale Tahitile. Nägi, kuidas kapten Cook võeti Tahitil vastu kui võimas kuningas ja suur sõber. Resolutioni tuli tervitama terve parv pärismaalasi, nad ujusid laevale vastu ja hüüdsid Cooki nime. Henry nägi, kuidas tahitilast Omaid, kes oli kohtunud kuningas George III-ga, võeti kodus alguses vastu kui kangelast ja siis hakati temasse suhtuma aina rohkem ja rohkem kui põlatud võõrasse. Ta nägi, et nüüd ei kuulu Omai enam kuhugi. Henry vaatas, kuidas tahitilased tantsivad Inglise torupillide järgi meremehetantse, samal ajal kui härra Nelson, Henry väärikas botaanikaõpetaja, jõi ennast ühel õhtul purju, võttis vööni paljaks ja tantsis Tahiti trummide järgi. Henry ei tantsinud. Ta nägi, kuidas kapten Cook käskis laeva habemeajajal ühel pärismaalasel mõlemad kõrvad maha lõigata, sest mees oli Resolutioni sepikojast kaks korda rauda varastanud. Henry nägi, kuidas üks Tahiti hõimupealik püüdis inglaselt kassi varastada ja sai selle eest piitsahoobi näkku.

Henry nägi, kuidas kapten Cook korraldas pärismaalastele mulje avaldamiseks Matavai lahe kohal ilutulestiku, aga see ainult hirmutas neid. Ühel vaiksemal ööl nägi ta Tahiti kohal taevas miljoneid taevatähti. Ta jõi kookospähklipiima. Sõi koeri ja rotte. Nägi kivitempleid, mis olid täis inimeste pealuid. Ta ronis üles mööda reetlikke kaljuradu koskede kõrval ja korjas sõnajalgu härra Nelsonile, kes ise ei roninud. Ta nägi, kuidas kapten Cook üritas alluvate seas korda ja distsipliini tagada, kui valitses üldine liiderlikkus. Kõik madrused ja ohvitserid olid armunud tahiti tüdrukutesse ja igal tüdrukul oli kuulu järgi teada eriline armukunst. Mehed ei tahtnud enam saarelt ära minnagi. Henry hoidus naistest eemale. Naised oli küll ilusad, nende rinnad ja juuksed olid kaunid, nad lõhnasid erakordselt hästi ja tungisid tema unenägudesse – aga suur osa neist põdes juba prantsuse haigust. Ta pani vastu sajale lõhnavale kiusatusele. Sattus sellepärast naerualuseks. Aga sellest hoolimata pani ta vastu. Henry plaanis enda jaoks midagi suuremat. Ta keskendus botaanikale. Kogus gardeeniaid, orhideesid, jasmiine, leivapuid.

Nad purjetasid edasi. Henry nägi, kuidas Tonga saartel raiuti kapten Cooki käsul kohalikul mehel käsi küünarnukist saadik otsast, sest mees oli Resolutionilt kirve varastanud. Tema ja härra Nelson kogusid samadel saartel taimi, kui neid ründasid kohalikud, kes kiskusid neil riided seljast ja – mis veel hullem – võtsid neilt ära taimed ja märkmikud. Päikesest kõrbenutena, alasti ja vapustatult pöördusid nad tagasi laevale, aga Henry ei kurtnud ka siis.

Tähelepanelikult jälgis Henry laeval olevaid härrasmehi ja hindas nende käitumist. Ta püüdis rääkida nagu nemad. Harjutas nende hääldusviisi. Parandas oma kombeid. Ta kuulis, kuidas üks ohvitser ütles teisele: „Mida aristokraadid ka välja pole mõelnud, alati kannavad nad selle üle ka harimatutele ja mittemõtlevatele massidele.” Ta vaatas, kuidas ohvitserid austasid kohalikke, kes sarnanesid ülikutega (või vähemalt inglase ettekujutusega ülikust). Igal saarel, kus nad käisid, tõstsid Resolutioni ohvitserid esile pruuninahalise mehe, kellel oli uhkem peaehe kui teistel või rohkem tätoveeringuid, kellel oli suurem oda, rohkem naisi või keda teised kandetoolis kandsid – või kui eelmainitud toredusi ei olnud, siis kellegi, kes oli lihtsalt pikem kui teised. Selle mehega pidasid nad siis läbirääkimisi, talle andsid kingitusi, tema kuulutasid nad vahel kuningaks. Henry järeldas, et ükskõik, millisesse maailma nurka inglise härrasmees ka läks, kõikjalt otsis ta kuningat.

Henry püüdis merikilpkonni ja sõi delfiine. Teda salvasid mustad sipelgad. Ta nägi tillukesi indiaanlasi, kellel olid kõrvas tohutu suured teokarbid. Ta nägi, kuidas troopikatormis muutus taevas haiglaselt roheliseks – see oli ainus asi, mis vanematele meremeestele silmanähtavalt hirmu peale ajas. Ta nägi põlevaid mägesid, mida nimetati vulkaanideks. Purjetati kaugemale põhja poole. Jälle muutus ilm külmaks. Henry sõi taas rotte. Maabuti Põhja-Ameerika mandri läänerannikul. Henri sõi põhjapõtru. Ta nägi inimesi, kes riietusid karusnahkadesse ja kasutasid rahana kopranahku. Ta nägi, kuidas üks madrus takerdus jalgapidi ankruketi külge ja kukkus üle parda surema.

Sõideti ikka kaugemale põhja. Henry nägi vaala küljeluudest maju. Ostis hundinaha. Koos härra Nelsoniga kogus ta priimulaid, kannikesi, sõstraid ja kadakaid. Henry nägi indiaanlasi, kes elasid maa sees koobastes ja peitsid oma naisi inglaste eest. Ta sõi ussitama läinud soolatud sealiha. Kaotas veel ühe hamba. Jõudis Beringi väina ja kuulis metsloomade kisa Arktika öös. Kõik kuivad asjad, mis tal veel olid, said läbimärjaks ja läksid siis jäässe. Henry nägi, kuidas talle habe ette kasvas. Olgugi et see oli hõre, tekkisid sinna ikkagi jääpurikad. Toit läks taldrikul jäässe, enne kui ta selle ära jõudis süüa. Henry ei kurtnud. Ta ei tahtnud, et Sir Joseph Banksile ette kantaks, et ta on millegi üle kurtnud. Ta vahetas oma hundinaha paari lueräätsade vastu. Nägi, kuidas laevaarst härra Anderson suri ja maeti merre süngeimal moel, mida üldse võib ette kujutada – lõputu öö jäises maailmas. Ta nägi, kuidas madrused andsid suurtükkidest kogupauke kaldal peesitavate merilõvide pihta, lihtsalt lõbu pärast, kuni rannal polnud enam ühtegi elavat looma.

Henry nägi venelaste maad, mida nimetati Alaskaks. Ta aitas pruulida männiõlut, mida madrused jälestasid, aga midagi muud neil juua ei olnud. Ta nägi indiaanlasi, kes elasid koobastes, mis polnud mitte tibagi mugavamad kui urud, milles elasid loomad, keda nad küttisid ja sõid, ning kohtus venelastega vaalapüügijaamas. Henry kuulis kapten Cooki lauset tähtsaima vene ohvitseri kohta (kes oli pikk ja nägus blond mees): „Ta on ilmselgelt heast perekonnast härrasmees.” Näis, et kõikjal, isegi sünges tundras, oli tähtis olla heast perekonnast härrasmees. Augustis andis kapten Cook alla. Ta ei leidnud Loodeväila ja Resolution oli juba ümbritsetud kõrgete jäämägedega. Nad muutsid kurssi ja suundusid lõunasse.

Enne Hawaiile jõudmist laev peaaegu ei peatunudki kusagil. Hawaiile poleks nad tohtinud üldse minnagi. Keset jääd nälgides oleks neil ka turvalisem olnud. Hawaii kuningad olid tigedad, kohalikud olid pikkade näppudega ja agressiivsed. Hawaii elanikud polnud tahitilased, nad polnud vagusad ja sõbralikud, ja mis veel hullem, neid oli tuhandeid. Aga kapten Cookil oli tarvis magevett ja laev pidi jääma sadamasse, kuni trümmid olid jälle täis. Pärismaalased röövisid palju ja inglased karistasid palju. Tulistati püssidest, indiaanlased said haavata, pealikud tundsid õudust, vastastikku pilluti ähvardusi. Mõned mehed arvasid, et Cook on liimist lahti, muutub iga varguse puhul aina jõhkramaks, teda tabavad aina teatraalsemad raevuhood ja ägedam meelepaha. Indiaanlased varastasid siiski ikka edasi. Seda ei saanud lubada. Nad kangutasid lausa laevast naelu välja. Varastati paate ja relvi. Tulistati veel rohkem ja veel rohkem indiaanlasi sai surma. Henry ei maganud päevade kaupa. Mitte keegi ei maganud.

Kapten Cook läks kaldale, soovides kohtuda pealikutega, et neid maha rahustada, aga teda võtsid vastu sajad maruvihased hawaiilased. Hetkega hakkas rahvahulk märatsema. Henry nägi, kuidas kapten Cook tapeti, pärismaalase oda torkas ta rinna läbi ja teda taoti vastu pead, kapteni veri segunes merelainetega. Silmapilgu jooksul lakkas suur meresõitja olemast. Kohalikud tirisid tema surnukeha minema. Õhtul hiljem visati indiaanlaste kanuu pealt viimase solvanguna Resolutioni pardale kapten Cooki reis.

Henry nägi, kuidas Inglise meremehed terve asunduse kättemaksuks maha põletasid. Madruseid suudeti vaevu tagasi hoida, et nad ei notiks saarel maha viimset kui indiaanlasest meest, naist ja last. Kahe kohaliku pead löödi maha ja pandi piigi otsa, ja madrused lubasid, et selliseid päid tuleb rohkemgi, kui ei anta välja Cooki keha, et saaks ta sündsalt maha matta. Järgmisel päeval toodi Cooki keha Resolutionile, puudu olid selgroolülid ja jalalabad, mida ei leitudki. Henry nägi, kuidas tema kapteni keha merre maeti. Kapten Cook polnud Henryga kunagi sõnagi rääkinud ja Henry ise polnud Banksi nõuannet järgides kordagi Cooki silma alla sattunud. Aga nüüd oli Henry Whittaker elus, aga kapten Cook ei olnud.

Henry arvas, et pärast seda katastroofi pöörduvad nad ehk Inglismaale tagasi, aga ei pöördunud. Kapteniks sai mees, kelle nimi oli härra Clerke. Neil oli siiski ülesanne täita – katsuda uuesti õnne Loodeväilaga. Kui suvi taas kätte jõudis, seilasid nad jälle põhja, sinna kohutava külma kätte. Henryle sadas kaela vulkaanilist tuhka ja pimssi. Juba ammu oli ära söödud viimnegi värske köögivili ja laeval joodi soolakat vett. Laevale järgnesid haid, et einestada üle parda heidetud käimlasisuga. Henry ja härra Nelson tähendasid üles üksteist uut pardiliiki ja üheksat neist ka sõid. Henry nägi, kuidas laevast ujus laisalt ähvardavana mööda hiiglaslik valge karu. Ta nägi, kuidas kohalikud sidusid end väikestesse kanuudesse kinni ja liikusid vee peal otsekui oleksid paadiga üks olend. Ta nägi, kuidas metslased jooksid koerte veetuna mööda jääd. Ta nägi ka, kuidas kapten Cooki järeltulija kapten Clerke suri kolmekümne kaheksa aastasena ja maeti merre.

Nüüd oli Henry üle elanud kaks Inglise laevakaptenit.

Taas loobusid nad Loodeväilast. Laev võttis kursi Macaule. Henry nägi Hiina džonkide laevastikku ja puutus taas kokku Hollandi Ida-India Kompanii esindajatega, tundus, et neid lihtsas mustas riides tagasihoidlike puukingadega mehi on kõikjal. Henryle näis, et igal pool maailmas võlgneb keegi hollandlasele raha. Hiinas sai Henry teada sõjast Prantsusmaaga ja revolutsioonist Ameerikas. Varem polnud ta sellest kuulnudki. Manilas nägi Henry Hispaania galeooni, mis oli, nagu talle öeldi, lastitud kaks miljonit naela väärt hõbeaardega. Ta vahetas oma lumeräätsad Hispaania mereväe vormikuue vastu. Henry sai kõhulahtisuse – nad kõik said –, aga paranes. Ta saabus Sumatrale, seejärel Jaava saarele, kus nägi jälle, kuidas hollandlased raha teevad. Ta pani selle endale kõrva taha.

Veel viimast korda seilasid nad ümber Hea Lootuse neeme ja suundusid tagasi Inglismaale. 6. oktoobril 1780 jõuti turvaliselt Deptfordi. Henry oli ära olnud neli aastat, kolm kuud ja kaks päeva. Ta oli nüüd kahekümneaastane noormees. Reisi kestel oli ta hakanud käituma härrasmehelikul moel. Ta lootis ja ootas, et seda tema kohta ka öeldakse. Henry oli olnud ka innukas vaatleja ja taimekoguja, nagu teda oli instrueeritud, ja oli nüüd valmis Sir Joseph Banksile aruande esitama.

Henry lahkus laevalt, sai kätte palga, leidis küüdi Londonisse. Linn oli räpane jubedus. 1780. aasta oli Suurbritannias kohutav olnud – märatsevad jõugud, vägivald, fanaatiline paavstivastasus, lord Mans-fieldi maja põletati maani maha, Yorki peapiiskopil kisti otse tänaval rüü varrukad küljest ja visati talle näkku, vanglad murti lahti, valitses sõjaseadus – aga Henry ei teadnud sellest kõigest midagi ega hoolinud ka. Ta kõndis jala Soho Square’ile majja number 32, Banksi koju. Ta koputas uksele, teatas oma nime ja jäi tasu ootama.

Banks saatis Henry Peruusse.

See pidigi olema tema tasu.

Banks oli lausa keeletu, kui nägi oma lävel Henry Whittakeri. Viimaste aastate jooksul oli ta poisi peaaegu unustanud, kuigi oli liiga arukas ja liiga viisakas, et seda välja näidata. Banksil oli peas hämmastav hulk infot ja parasjagu vastutustunnet. Ta mitte ainult ei juhendanud Kew’ aedade laiendamist, vaid korraldas ja rahastas ka lugematuid botaanilisi ekspeditsioone üle kogu maailma. Londonisse sattus 1780. aastatel haruharva laeva, mis ei toonud Sir Joseph Banksile mõnda taime, seemet, sibulat või pistikut. Peale selle liikus ta peenes seltskonnas ja hoidis pilku peal igal Euroopas tehtud teaduslikul uuendusel, alates keemiast ja astronoomiast kuni lambakasvatuseni välja. Lühidalt öeldes oli Sir Joseph Banks äärmiselt hõivatud härrasmees, kes lihtsalt polnud viimase nelja aasta jooksul Henry Whittakeri peale mõelnud ligilähedaseltki nii palju, kui palju oli Henry Whittaker mõelnud tema peale.

Sellegipoolest lubas ta, kui aedniku poeg talle meelde tulema hakkas, Henryl oma erakabinetti astuda ja pakkus talle klaasi portveini, millest Henry keeldus. Banks lasi noormehel reisist jutustada. Loomulikult teadis ta, et Resolution on turvaliselt Inglismaale jõudnud, ja ta oli reisi kestel saanud kirju härra Nelsonilt, aga Henry oli esimene laevalt tulnud inimene, kellega Banks isiklikult kokku sai, ja nii tervitas ta poissi, kui talle meelde tuli, kes too on, terava uudishimuga. Henry rääkis peaaegu kaks tundi, kõigi botaaniliste ja isiklike üksikasjadega. Peab ütlema, et ta rääkis pigem julgelt kui delikaatselt ja see tegigi tema aruande väärtuslikuks. Kui Henry jutu lõpetas, oli Banks suurepäraselt informeeritud. Banksile ei meeldinud miski rohkem kui see, et ta teab asju, mille kohta teistel pole aimugi, et ta neid teab, ja nüüd teadis ta hoopis varem, mis Cooki kolmanda ekspeditsiooni ajal tegelikult juhtus, kui ametlikud ja poliitiliselt silutud logiraamatud Resolutionilt temani jõuavad.

Mida rohkem Banks Henry juttu kuulas, seda sügavama mulje see talle jättis. Ta mõistis, et Henry polnud viimastel aastatel mitte niivõrd õppinud, kui lausa vallutanud bioloogiat, ja nüüd oli tal väljavaateid saada esmaklassiliseks taimetargaks. Banks taipas, et peab selle poisi endale jätma, enne kui mõni teine ta ära näppab. Banks ise oli lausa sarinäppaja. Sageli kasutas ta oma raha ja tunnustust, et teiste asutuste või ekspeditsioonide lootustandvaid noormehi endale saada ja nad Kew’sse tööle tuua. Loomulikult oli ta aastate jooksul mõnest noormehest ka ilma jäänud – kui need rikaste mõisate turvalistele ja tulusatele aednikukohtadele olid peibutatud. Banks otsustas, et sellest poisist ta ilma ei jää.

Henry võis ju olla halvasti kasvatatud, aga Banksil polnud halva kasvatusega mehe vastu midagi, kui too ainult asjatundja oli. Suurbritannias ilmus loodusteadlasi nagu seeni pärast vihma, kuid enamasti olid need puupead või diletandid. Samal ajal ihaldas Banks kõigest hingest uusi taimi. Ta oleks meelasti ise ekspeditsioonile läinud, kuid lähenes juba viiekümnele ja kannatas kohutavalt podagra all. Ta oli paistes ja valudes, suurema osa päevast oma laua taga lõksus. Seega tuli tal enda asemel taimekogujaid välja saata. Neid polnudki nii lihtne leida, kui võiks arvata. Polnud üldsegi nii palju kõlblikke noormehi – noormehi, kes tahtsid teenida närust palka ja surra malaariasse Madagaskaril või minna laevaga põhja Assooridel, langeda bandiidirünnaku ohvriks Indias, sattuda vangi Grenadas või lihtsalt kaduda jäljetult Tseilonil.

Nõks oli selles, et Henry pidi hakkama tundma, et on juba igaveseks määratud Banksi juures töötama, ja poisile ei tohtinud anda aega asjade üle järele mõelda, lasta kellelgi teda eemale peletada, anda talle võimalust armuda mingisse väljakutsuvalt ja kohatult riietatud tüdrukusse või teha tulevikuplaane. Banks pidi Henryt veenma, et tema tulevik on juba korraldatud ja alatiseks seotud Kew’ga. Henry oli enesekindel noor mees, kuid Banks teadis, et tema enda jõukus, võim ja kuulsus andsid talle eelise – nii et vahel tundus õigupoolest, et ta on lausa jumaliku ettehoolduse täideviija maa peal. Seda tuli kõhklematult ja otsekohe ära kasutada.

„Tubli töö,” sõnas Banks, kui Henry oli jutu lõpetanud. „Sa oled hästi hakkama saanud. Järgmisel nädalal saadan su Andidesse.”

Henry pidi hetke mõtlema: mis need Andid õieti on? Saared? Mäed? Mingi riik? Nagu Madalmaad?

Aga Banks rääkis muudkui edasi, nagu oleks kõik juba otsustatud. „Ma rahastan botaanilist ekspeditsiooni Peruusse ja see asub teele järgmisel kolmapäeval. Sind juhatab härra Ross Niven. Ta on vintske vana šotlane, kui nüüd ausalt öelda, siis võib-olla liigagi vana, aga vastupidavuse poolest ei jää ta kellelegi alla. Tunneb puid, ja julgeksin öelda, et ta tunneb Lõuna-Ameerikat. Kas tead, sellise töö peale eelistan ma šotlast inglasele. Nad on külmaverelisemad ja kindlamad, valmis järelejätmatu kirega eesmärgi poole püüdlema, ja seda sa ju välismaale saadetud mehe puhul tahadki. Sinu teenistus, Henry, on nelikümmend naela aastas, ja kuigi see pole niisugune teenistus, mille peal noor mees rasva võib minna, on sul auväärne positsioon, millega käib kaasas Briti impeeriumi tänu. Kuna sa oled alles poissmees, olen ma kindel, et ajad sellega läbi. Mida vähenõudlikumalt sa praegu elad, Henry, seda rikkam mees sinust ükskord saab.”

Henryl oli selline nägu peas, justkui tahaks ta midagi küsida, aga Banks ei lasknud tal suudki lahti teha. „Ega sa vist hispaania keelt ei räägi?” küsis ta laitvalt.

Henry raputas pead.

Banks ohkas liialdatud pettumusega. „Noh, ma arvan, et küll sa ära õpid. Lasen sul sellest hoolimata sinna ekspeditsioonile minna. Niven räägib hispaania keelt, kuigi koomiliselt põristades. Sa pead seal kuidagi Hispaania valitsusega asju ajama. Nende käes on Peruus ülemvõim, kas tead, ja nad on parajad tüütused, aga nende oma see on. Taevas teab, et ma tahaksin seal iga džungli läbi tuhnida, kui mul võimalus oleks. Ma tõesti jälestan hispaanlasi, Henry. Ma vihkan Hispaania seaduste minevikutaaka, mis takistab ja rikub kõike, millega kokku puutub. Ja nende kirik on jube. Kujutad sa ette, jesuiidid usuvad siiamaani, et Andide neli jõge on needsamad neli paradiisijõge, mida mainitakse esimeses Moosese raamatus? Mõtle selle peale, Henry! Ajada Orinoco segi Tigrisega!”

Henryl polnud aimugi, millest Banks räägib, aga ta vaikis. Ta oli viimase nelja aastaga õppinud rääkima ainult siis, kui teab, millest jutt käib. Enamgi veel, ta oli aru saanud, et vaikimine võib vahel panna kuulaja arvama, et ta on ehk tark. Pealegi ei pannud Henry väga hästi tähele, tema peas kajasid endiselt sõnad: Seda rikkam mees sinust ükskord saab…

Banks helistas kella ja tuppa astus kahvatu ilmetu näoga teenija, istus kirjutuslaua taha ja võttis kirjapaberi ette. Ütlemata poisile rohkem sõnagi, dikteeris Banks:

„Sir Joseph Banks, olles suurima heameelega soovitanud teid Tema Majesteedi Kew’ botaanikaaia lordkantsleritele ja nii edasi ja nii edasi… Nende lordlikud kõrgused on teinud mulle ülesandeks teile teatavaks teha, et neil on hea meel nimetada teid, Henry Whittakeri, Tema Majesteedi aia taimekogujaks ja nii edasi ja nii edasi, tasuks ja hüvitiseks ning teie elamis- ja reisikulude katteks ning palgaks määratakse teile nelikümmend naela aastas ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi…”

Hiljem mõtles Henry, et neljakümne naela kohta aastas oli neid ja nii edaseid ikka hirmus palju, aga mis muud tulevikku tal oli? Oli kõvasti sulgedega kribamist, siis lehvitas Banks kirja laisalt õhus, et see kuivaks, ja ütles: „Sinu ülesanne, Henry, on kiinapuu. Sa tunned seda võib-olla palavikupuuna. Kiinapuult saadakse jesuiidikoort. Uuri selle kohta välja kõik mis võimalik. Kiinapuu on kütkestav puu ja ma tahaksin, et seda põhjalikumalt uuritaks. Ära kogu endale vaenlasi. Hoidu varaste, lollpeade ja uskmatute eest. Tee hulgaliselt märkmeid ja vaata, et sa annad mulle teada, millises pinnases su näidised kasvavad – liivases, savises, soises –, nii et me võiksime proovida neid kasvatada siin Kew’s. Ole rahaga kokkuhoidlik. Mõtle nagu šotlane, poiss! Mida vähem sa ennast praegu hellitad, seda rohkem võid hellitada tulevikus, kui oled rikkuse kokku ajanud. Väldi purjutamist, laiskust, naisi ja melanhooliat, sellele kõigele võid pühenduda hilisemas elus, kui oled kasutu vanamees nagu mina. Ole tähelepanelik. Parem, kui keegi ei saa teada, et sa oled botaanik. Kaitse oma taimi kitsede, koerte, tuvide, kanade, putukate, hallituse, meremeeste, soolase vee eest…”

Henry kuulas ainult poole kõrvaga.

Ta läheb Peruusse.

Järgmisel kolmapäeval.

Ta on botaanik ja täidab Inglismaa kuninga ülesannet.