Читать книгу Jumalik puudutus - Elizabeth Gilbert - Страница 8

VIIES PEATÜKK

Alma oli isa tütar. Seda öeldi tema kohta algusest peale. Esiteks oli Alma Whittaker täpselt Henry moodi: punakaspruunid juuksed, punetav nägu, väike suu, avar laup, kopsakas nina. See oli Alma jaoks üsna ebaõnnestunud kombinatsioon, kuigi tal läks mõni aasta aega, et seda taibata. Henry nägu sobis palju paremini täiskasvanud mehele kui väikesele tüdrukule. Henryl endal polnud küll sellise olukorra vastu midagi, Henry Whittakerile meeldis väga vaadata oma kujutist, ükskõik kus see siis talle ette sattus (peeglis, portreel, lapse näol), nii et ta nautis Alma väljanägemist alati.

„Pole kahtlustki, kes selle lapse sigitas!” uhkeldas ta ikka.

Veel enamgi, Alma oli ka tark nagu isa. Tugev samuti. Justkui väike kaamel – väsimatu ega hädaldanud. Ei jäänud kunagi haigeks. Sellest hetkest peale, kui tüdruk rääkima õppis, ta muudkui vaidles. Kui ema poleks temast järjekindlalt ninakust välja juurinud, oleks Alma võinud lausa ebaviisakaks muutuda. Aga nüüd oli ta lihtsalt jõuline. Tüdruk tahtis maailmast aru saada ja talle sai harjumuseks nuhkida informatsiooni igast võimalikust kohast, otsekui oleks iga kord kaalul inimkonna saatus. Ta tahtis tingimata teada, miks poni ei ole hobuselaps. Ta tahtis teada, miks tekkisid sädemed, kui ta tõmbas kuumal suveööl käega üle voodilinade. Ta mitte üksnes ei tahtnud teada, kas seened on taimed või loomad, vaid – kui oli selle peale vastuse saanud – uuris edasi, kuidas see nii kindel on.

Almal olid sedasorti väsimatutele küsimustele vastamiseks just õiged vanemad ja kui küsimused esitati lugupidavalt, said need ka vastuse. Nii Henry kui ka Beatrix Whittaker, kes kumbki ei talunud nürimeelsust, julgustasid tütre uurijavaimu. Isegi Alma seeneküsimus sai tõsise vastuse (Beatrixilt, kes tsiteeris lugupeetud Rootsi botaanikasüstemaatiku Karl Linné seletust, kuidas eristada mineraale taimedest ja taimi loomadest: „Kivid kasvavad. Taimed kasvavad ja elavad. Loomad kasvavad, elavad ja tunnevad.”) Beatrix ei arvanud, et nelja-aastane laps on liiga väike, et temaga Linnést rääkida. Õigupoolest oli Beatrix asunud Almale haridust andma kohe, kui laps suutis ennast püsti hoida. Kui teiste inimeste väikelastele õpetati niipea, kui nad rääkida suutsid, palveid ja katekismust, siis Beatrix uskus, et tema lapsele on igatahes võimalik õpetada absoluutselt kõike.

Selle tulemusena tundis Alma enne nelja-aastaseks saamist numbreid – nii inglise, hollandi, prantsuse kui ka ladina keeles. Ladina keele õppimisele pandi erilist rõhku, sest Beatrix uskus, et need, kes ei oska ladina keelt, ei suuda ka inglise ega prantsuse keeles korralikku lauset kirjutada. Natuke anti nuusutada ka kreeka keelt, kuid mitte nii tungivalt. (Isegi Beatrix ei uskunud, et laps suudaks enne viieseks saamist kreeka keelt omandada.) Beatrix õpetas oma arukat tütart ise ja oli sellega väga rahul. On andestamatu, kui vanem isiklikult ei õpeta last mõtlema. Beatrix uskus ka, et inimkonna intellektuaalne võimekus on järjekindlalt mandunud alates 2. sajandist anno Domini, seega nautis ta tunnet, et peab Philadelphias eraviisil Ateena lütseumi, ainult oma tütre jaoks.

Majapidajanna Hanneke de Groot arvas, et nii palju õppimist on Alma väikese tüdruku ajule võib-olla liiast, aga Beatrix ei tahtnud sellist juttu kuuldagi, sest niisamuti oli ka Beatrixi ennast õpetatud ja üldse kõiki Devenderi lapsi, nii poisse kui tüdrukuid, juba mäletamata aegadest saadik. „Ära ole naiivne, Hanneke,” tõreles Beatrix. „Mitte kunagi veel ei ole tark tüdruk, kellel on küllalt süüa ja tugev keha, liiga paljust õppimisest hukka saanud.”

Beatrix hindas kasulikku kõrgemalt kui tühist, pidas harivat tähtsamaks kui meelelahutuslikku. Ta suhtus kahtlustavalt kõigesse, mida võiks nimetada „süütuks lõbustuseks”, ja lausa jälestas rumalat ja nurjatut. Rumala ja nurjatu hulka kuulusid kõrtsid, põsepuna kasutavad naised, valimiste päevad (siis oli alati rahvasumma oodata), jäätisesöömine, jäätisekohvikutes käimine, anglikaanid (kes tema meelest olid maskeeritud katoliiklased ja kelle religioon oli tema arust vastuolus nii moraali kui terve mõistusega), tee (tublid hollandi naised jõid ainult kohvi), inimesed, kes sõitsid talvel saaniga nii, et hobustel polnud kelli kaelas (nii ei olnud neid ju tagant tulemas kuulda!), odavad teenijad (tülikas kaup), inimesed, kes maksid teenijatele rummi, mitte rahaga (soodustades niimoodi rahva purjutamist), inimesed, kes tulid sinu juurde oma muredega, aga ei kuulanud siis sinu mõistlikku nõu, vana-aastaõhtu pidustused (uus aasta saabub niikuinii, sõltumata sellest tingeltangelist), aristokraatia (aadellikkus peaks põhinema käitumisel, mitte pärandusel) ja ülekiidetud lapsed (hea käitumine peaks olema norm, seda ei peaks tasustama).

Beatrixi moto oli: labor ipse voluptas – töö ise ongi tasu. Ta uskus, et enesessesulgunuks ja tundetuks jäämine on väärikuse lahutamatu osa, õigupoolest arvas ta, et tundetus tähendabki väärikust. Kõige rohkem uskus Beatrix Whittaker lugupeetavusse ja moraalsusse, aga kui teda oleks sunnitud nende vahel valima, oleks ta ilmselt valinud lugupeetavuse.

Seda kõike püüdis ta õpetada tütrelegi.

Mis puutus Henry Whittakeri, siis tema muidugi ei suutnud klassikaliste tarkuste õpetamise juures abiks olla, aga ta hindas kõrgelt Beatrixi pingutusi Alma harimisel. Targa, kuid harimatu taimetundjana oli Henry alati tundnud, et kreeka ja ladina keel on nagu kaks raudset sammast, mis tõkestavad tema teed teadmiste juurde, aga ta ei tahtnud, et need tema lapse teed samamoodi tõkestaksid. Õigupoolest ei tahtnud ta oma lapsele mingeid tõkkeid seada.

Aga mida siis Henry Almale õpetas? No tegelikult ei õpetanud ta Almale midagi. See tähendab, et otseselt ta midagi ei õpetanud. Tal polnud kannatust anda formaalset õpetust ja talle ei meeldinud, kui lapsed jalus sagisid. Aga seda, mida Alma isalt siiski õppis, oli terve pikk nimekiri. Kõigepealt õppis ta isa mitte ärritama. Niipea, kui ta isale närvidele hakkas käima, saadeti ta toast välja, seega õppis ta juba titaeast peale Henryt mitte ärritama ega provotseerima. Almale oli see ränk katsumus, sest nõudis kõigi loomulike instinktide (see tähendas just ärritamise ja provotseerimise) karmi allasurumist. Alma sai siiski teada, et isal pole õieti midagi selle vastu, kui tütar esitab talle tõsise, huvitava, selgesti väljendatud küsimuse – kui ta ei katkesta muidugi isa juttu või (ja see oli keerulisem) tema mõtteid. Mõnikord Alma küsimused isegi lõbustasid isa, kuigi Alma ei saanud alati aru, miks – näiteks siis, kui ta küsis, miks kuldil võttis emise selga ronime nii kaua aega, kui pullil läks lehmadega alati nii ruttu. See küsimus oli Henry naerma ajanud. Almale ei meeldinud, kui tema üle naerdi. Ta õppis selliseid küsimusi mitte uuesti esitama.

Almale sai selgeks, et isa oli kannatamatu töötajate, külaliste, abikaasa, iseenda, isegi hobustega – kuid taimedega ei läinud tal kunagi kops üle maksa. Taimedega oli ta alati heatahtlik ja andestav. See pani Alma vahel igatsema taim olla. Sellest igatsusest ei rääkinud ta siiski kunagi, sest siis oleks ta lollina mõjunud, ja Henrylt oli ta õppinud, et kunagi ei tohi lolli muljet jätta. „Maailm on loll ja ootab, et teda tüssatakse,” ütles Henry sageli, ta oli tütrele pähe tagunud, et lollide ja tarkade vahel on suur lõhe ning ikka peab olema tarkade poolel. Ilmutada näiteks igatsust millegi järele, mida sul pole, ei ole tark suhtumine.

Alma sai isalt teada, et maailmas on kaugeid kohti, kuhu mõned mehed lähevad ega tule kunagi tagasi, aga et isa oli seal ära käinud ja tagasi tulnud. (Almale meeldis kujutleda, et ta oli tagasi tulnud Alma pärast, tulnud selleks, et olla tema papa, kuigi Henry polnud kunagi poole sõnagi midagi sellist vihjanud.) Alma sai teada, et Henry oli maailma välja kannatanud, sest ta oli vapper. Ta sai teada, et isa tahab, et temagi oleks vapper, isegi väga suurt ärevust tekitavates olukordades – äikese ajal, kui haned taga ajavad, kui Schuylkilli jõel on üleujutus, kui katlapaikajaga koos rändab ringi keti otsas ahv. Henry ei lubanud Almal midagi sellist karta. Juba enne, kui Alma õieti aru sai, mis on surm, keelati tal ka seda karta.

„Inimesi sureb iga päev,” ütles Henry Almale. „Aga sul on kaheksa tuhat võimalust, et sina pole nende hulgas.”

Alma sai teada, et oli nädalaid, eriti vihmaseid nädalaid, mil isal olid sellised valud, mida ühelgi ristiinimesel ei tohiks olla. Ta talus pidevat piina jalas, mille murdunud luu oli kehvasti kokku pandud, ja kannatas korduvate palavike käes, mis ta oli saanud neist maailma kaugetest ja ohtlikest paikadest. Oli aegu, mil Henry ei tulnud paar nädalat voodistki välja. Siis ei tohtinud teda mingil juhul häirida. Isegi see, kes talle kirju tõi, pidi tegutsema vaikselt. Need tõved olidki põhjuseks, miks Henry enam kuhugi ei reisinud ja kutsus hoopis maailma enda juurde. Sellepärast oligi White Acre’is alati nii palju külalisi ja sellepärast aetigi nii palju äriasju korda külalistoas ja söögitoa laua taga. Ja just sellepärast oli Henry teenistuses Dick Yancey nimeline mees – see hirmuäratav, vaikne ja kiilaspäine jäise pilguga yorkshire’lane, kes reisis Henry eest ja kes kutsus maailma korrale Whittakeri kompanii nimel. Alma õppis mitte kunagi rääkima Dick Yanceyga.