Читать книгу Lumivalge ja roosipuna - Emily Winfield Martin - Страница 4

Aga see polnud tegelikult loo lõpp.

Juhtus ka palju muud, aga see pole lugu, mida igaüks jutustada tahab. Veelgi enam – mida igaüks enda omaks julgeb kutsuda, sest see jutt oli täis pisaraid, ja hobuseid, kes ei oska rääkida, ja isasid, kes kunagi koju ei naasnud, ja küsimusi, millele ei ole vastuseid.

Kõige lihtsam versioon juhtunust oli selline: tüdrukute isa läks ühel ilusal päeval metsa ja tagasi enam ei tulnud. Ta hobune, ainuke, kes teadis, mis oli juhtunud, jõudis üksi koju. Kui ema avas koti, mis hobusel seljas oli, ja laotas kõik esemed põrandale laiali, oli aru saada, et keegi polnud isa asju puutunud. Arveraamat, piip ja tubakas ning isegi pakk paberraha oli veel alles. Ainult kolm asja paistsid olevat kadunud: kell, tekk ja nuga.

Kahjuks ei andnud kadunud asjad ühtegi vihjet isa asukoha kohta. Tüdrukud lootsid, et isa on siiski kuskil, ükskõik kus. Ta võib veel naasta, lüüa uksed hooga lahti ja rääkida pöörasest seiklusest. Ta võib.

Aga hobuse naasmisele järgnenud päeval kuulsid õed pealt kokkade sosistamist. Lumi ja Roosi seisid nurga taga ja hoidsid hinge kinni, kui kokad arutlesid: „On palju asju, mis temaga juhtuda võis: hirmsad koletised … igivanad needused … Metsade Hirm … või eikellegimaa röövlid … ja väiksed vaesed preilid ei saa kunagi teada, mis päriselt juhtus!“

Iga sosin, mis õhku täitis, oli samasugune: kuna metsas on palju metsikuid olendeid, siis midagi metsikut oli temalt ka elu võtnud.

Sellegipoolest olid tüdrukud päevast päeva lootusrikkad. Roosi ja Lumi uitasid mööda maja koridore, lootes, et järsku kõnnib isa neile vastu või kuulevad kuskil tema häält. Oli raske uskuda, et inimene võis ühel hetkel olemas olla ja järgmisel mitte. Tüdrukud ootasid ja jälgisid. Aga mida rohkem päevi mööda läks, seda rohkem karm tõsiasi selgeks sai.

See oli aeg, kui ema lukustas ennast tuppa. See oli aeg, kui Roosi tõmbus raamatukogus kerra ja nuttis end magama tugitoolis, kus isa oli temaga koos lugenud. Ta uinus, lootes, et tõde oleks teistsugune. Aga iga kord kui ta üles ärkas, oli valus tõde ikka veel seal.

Aga Lumi ei nutnud, isegi siis mitte. Ta ei nutnud, sest tõde, mida kõik teised sisimas tundsid, ei olnud tema tõde. Ta ei suutnud uskuda, et isa enam ei olnud. Ja polnud vahet, kui palju aega möödus, ta oli ikka kindel, et isa naaseb. Roosi ei suutnud talle kuidagi selgeks teha, et mõnikord tähendab inimese kaotamine seda, et ta ei loe sulle enam kunagi ega soovi head ööd ega kallista sind.

Teenrid värvisid mõned tüdrukute kleidid mustaks ja päevast päeva kandsid nad ainult neid. Paar päeva pärast seda kui tüdrukud musti kleite kandma hakkasid, ilmus välja kõhna näoga mees. Tüdrukud vaatasid, kuidas mees emale ütles, et nad ei saa enam elada Lumeaia ja Roosiaiaga ümbritsetud majas. Ta ütles emale, et aiad, maja, kleidid, raamatukogu, teenrid ja kõik muu kuulusid nüüd aadlisuguvõsade nõukogule.

Lumi lõi kõhna näoga mehele kõvasti vastu säärt, aga see ei muutnud midagi.

Perekond lahkus ja asus elama majakesse keset metsa. Keset metsa, mis oli varastanud isa ja abikaasa. Metsa, mis väidetavalt oli täis kummalisi ja metsikuid olendeid. Nad läksid metsa, sest neil ei olnud kuhugi mujale minna.

Ja selle loo lõpp on praeguse loo algus.

Lumi ja Roosi ei teadnud, et nad elasid muinasjutus – keegi ei tea seda kunagi.