Читать книгу Lumivalge ja roosipuna - Emily Winfield Martin - Страница 5

Majakesse asusid nad elama siis, kui kevadest oli saamas suvi. Lumi, Roosi ja ema võtsid kaasa piisavalt asju, et elu metsas üles seada, kaasa arvatud Krahv Kusti, kes nüüd Lumi käte vahel vingerdas. Et sinna jõuda, pidi lihtsalt mööda teed kõndima. Tee algas metsa äärest, kõrge mäe otsast. Eksimisvõimalust polnud, sest läbi metsa läks vaid üksainus tee. Selle tee olid tekitanud sammud, vankrirattad ja kabjad.

Majake oli ehitatud kividest ja puidust ning seisis üksinda keset metsa. See oli kuulunud ema vanaonule, kes ehitas maja juba ammu, kui ta veel noor mees oli. Ema oli seal külas käinud siis, kui ta oli veel liiga väike, et midagi mäletada, ja kui teda Elina asemel veel Elliks kutsuti.

Lumi ja Roosi ei teadnud maja olemasolust midagi kuni hetkeni, mil sellest nende kodu sai. Selleks ajaks oli see olnud nii kaua tühi, et majaesised kivid olid kaetud samblaga ning siseruume kattis tolmutekk ja hunnik ämblikuvõrke. Olles kohale jõudnud, seisis perekond ukseavas ning ema pani käed ümber tüdrukute õlgade ja pigistas, andes märku, et üksi ta selle kõigega hakkama ei saa.

Esimest korda elus olid tüdrukud sunnitud koristama. Nad koristasid kuuri ära, tõid kaevust vett ja nühkisid majakese maast laeni puhtaks, võttes kaminast välja mahajäetud linnupesad. Nad aitasid emal madratsid kolme voodi jaoks täis toppida ja täita sahvrit toidukraamiga, mille kokad neile kaasa pakkisid: jahukottide, teravilja, kohvi ja suhkruga.

Kõik, mis eelmisest elust alles oli jäänud, mahtus vaid kolme kirstu. Kui kõik vajalikud ja igapäevased asjad – riided, potid ja tekid – olid lahti pakitud ja isa portree seinale riputatud, leidsid Lumi ja Roosi oma erilise karbi. Karp pesitses viimase kirstu põhjas ja seal olid tüdrukute aarded. Seal oli Lumi viiul, mille ta hoolsalt voodi kõrval asetsevale riiulile paigutas, teadmata, kas ta üldse veel kunagi mängida tahab. Teised aarded olid kingitused, mis isa reisidelt kaasa oli toonud: Bengali tekk, mis oli kokku õmmeldud kümne tuhande nõelapistega, juturaamat Jaapanist, väike Türgi vaip ja messingist elevant Aafrikast.

Kui majake sai koristatud ja kirstud lahti pakitud, hakkas perekond tundmatus kohas uue elurütmiga harjuma. Lumi ja Roosi jaoks oli veel üks asi võõras. Nende ema ei naeratanud enam. Ta ei maalinud ega voolinud ega teinud midagi, mida ta varem nautinud oli. Ta triivis mööda tuba, nagu kõnniks unes; tema liigutused ja vestlused olid automaatsed ja eemalolevad. Elina oli õrnem kui kunagi varem, aga kurbus hõljus ikkagi ta pea kohal. See võttis nii väikeses majas palju ruumi.

Kuna õed ei teadnud, mida teha, läksid nad õue. Lumi ja Roosi ärkasid üles, sõid hommikust ja seejärel kõndis Lumi mööda puudevahelist teerada metsa äärde ning jälgis nende vana maja all orus.

Lumi ei teinud sellest saladust, et talle uus majake üldse ei meeldinud. Talle ei meeldinud talupojahautis ega kõva sai, mida ta selle kõrvale sõi. Talle ei meeldinud kõvad voodid ega tuuleiil, mis öösiti läbi seinas olevate pragude vilistas. Lumile ei meeldinud, kui Roosi ütles: „Kõik läheb varsti paremaks.“ Kuidas see juhtuda saaks? Majake oli väike ja vilets ning viletsad asjad lihtsalt ei muutu millekski paremaks.

Kõige vähem meeldisid Lumile inimesed, kes nende vanasse majja kolisid. Nad varastasid tüdruku vana elu ja nende aiad. Nii jälgis ta terve kevade jooksul maja ja Krahv Kusti tema kõrval samuti. Nagu kaks näljast kassi, kes on valmis saaki püüdma, jälgisid nad, kuidas vallutajad kodust lahkusid ja siis mõne aja pärast jälle naasid.

Samal ajal kui Lumi vaatas vana maja ja torises, istus Roosi puu all ja luges raamatut või jalutas, kott seljas, üles-alla mööda teed. Lumi viha ja ema kurbuse juures oli Roosil raske enda pead selgena hoida, aga jalutuskäigud tulid kindlasti kasuks. Kui ta ümbritsevate sõnajalgade ja lillede kohta märkmeid tegi, kissitas ta silmi, et paremini näha, mis raja taga pimedas metsas võis oodata. Ja neil hetkedel vaigistas uudishimu kõik teised mõtted tema peas. Tee külasse oli läbitallatud ja valgusküllane. Aga pärast seda kõike, mida nad kuulnud olid ja mis oli alles juhtunud, oli Roosi väga ettevaatlik, et ta rajalt kõrvale ei kalduks.

Mõnikord otsis ta Lumi mäenõlvalt üles ja luges talle ning mõnikord punus metsikutest lilledest ahela, et Lumi viha natukenegi leevendada.

Mäenõlval, kus keegi peale Krahv Kusti midagi ei kuulnud, sosistasid tüdrukud omavahel. Nad arutasid asjade üle, mis olid kadunud, kui hobune koju naasis. Mida kadunud asjad tähendada võisid, kas need olid vihjed, kas need olid veel kuskil metsas alles? Nad mõtisklesid metsa ning selle üle, kuidas ja miks võib mets kellegi endale võtta.

Arutlemine ja uudishimu põletas mõlema tüdruku südant, aga võttis erineva kuju erinevate uskumuste tõttu. Roosi tahtis teada, miks isa neilt ära võeti ja Lumi tahtis teada, kuidas ta tagasi saada. Nende arutelud puudutasid teemasid, millest nad kunagi teada ei saa. Arutelud kohast, mis muutis nende saatuse juba ükskord ja muudab tulevikus veel.