Читать книгу Lumivalge ja roosipuna - Emily Winfield Martin - Страница 7

2. PEATÜKK
Metsasüda

Ühel suvehommikul, kui õhk oli juba soe, langetas Roosi otsuse. Lumi ei saanud igat päeva veeta vana maja vahtides. Kuigi Lumi oli kaks aastat noorem, tundis Roosi piinlikkust, sest oli hakanud oma õde peaaegu kartma. Roosi nägi ennast kui silutud lipsu, kuid Lumi oli nagu metsik sasipundar. Roosi kohendas pead kroonivaid punupatse ning kõndis mööda rada erksa päikese poole, mis metsa ääres juba nahka soojendas.

Roosi leidis Lumi mäenõlvalt kõrge heina vahelt. Mõne inimese mure väljendub hammaste kokkusurumises või pinges õlgades. Roosi muret võis aga näha tema kätes, mis rusikasse tõmbusid ja siis jälle avanesid. Ta astus lähemale ja köhatas kurgu puhtaks. „Lumi.“

Õde keeras ehmunult ringi.

Samal hetkel nägi Roosi teisel pool mäenõlva viiepealist meestekampa. Seljas tuhmides värvides kulunud jakid, mis olid ääristatud metallnööpide ridadega, nägid nad välja nagu räsitud sõdurid. Nad seisid paarsada meetrit lääne pool ja nende kujud olid heinamaa taustal tumedad. Meeste hääl kandus läbi õhu.

Lumi tõmbas Roosi pikali, sinna kus tema ja Krahv Kusti ennast heina sees peitsid. „Nii, mis on?“ küsis Lumi.

Roosi viipas peaga meeste poole. „Mida sa teed?“ sosistas Roosi, kulmud murelikult kortsus. Ta vaatas meeste poole, siis jälle oma õde ja ta silmad läksid suureks. „Kas need on …?“ küsis ta, suutmata lauset lõpetada. Lumi vaatas teda pahaendelise pilguga ja noogutas, enne kui Roosi jõudis midagi lisada. „Eikellegimaa röövlid?“

„Ma luuran nende järel,“ sõnas Lumi tasase häälega, vajudes veel sügavamale rohu sisse. „Mäletad ju küll, mida kokad rääkisid. Ja ma tahan teada saada, mida nad siin meie