Читать книгу Tema, mina ise ja mina - Emma Young - Страница 4

Tõeliselt tähtis on see, kes sa oled sisemuses, mitte sinu välimus. Kui keegi sulle nii ütleb, siis sa tead, et see tähendab ühte neist kahest. Ta kas ei pea sind kuigi ilusaks. Või on mures, et sa kipud kaasa minema moeajakirjade kaanetüdrukute fantaasiamaailmaga ja hakkad uskuma, et elus on tähtis vaid see, kui peenikesed on su jalad või kui pruntis on su huuled. Minu jalad ongi tegelikult päris peenikesed. Nii palju kui ma neid näen. Aga ega ma eriti näe, arvestades asjaolu, et ma saan end kaelast allapoole vaid väga vähe liigutada ning et ma ei vaata end peeglist, vaid aknaklaasilt.

See on peegelklaasist aken, mis ulatub vinüülkattega põrandast laeni, ning see oli esimene märkimisväärne asi, mida ma siin toas nägin – toas, mis erineb tohutult minu magamistoast mu hämaras ridamajas asuvas Londoni kodus. Teine asi: telekas ei ole Briti kanaleid, kui BBC America välja arvata. Kolmas: mitte ühtegi peeglit. Vastavalt uutele tervise- ja ohutusnõuetele, nagu ütleb Jane, turske, armsa näoga õde, kes mulle siinseid ruume tutvustas.

„Lollus,” sosistasin ma üsna valjult, kuid siiski piisavalt vaikselt, et ta ei võinud olla täiesti kindel, mida ma ütlesin. Ma teadsin vägagi hästi, miks ei tahetud, et ma ennast vaataksin.

Arusaamatuks jäi vaid see, miks Jane ei võinud seda mulle otse öelda. Ma olen ju ometi veel karmimategi tõdedega harjunud.

„Ma olen sulle ise peegliks,” ütles isa. Ja ma teadsin, et ta ongi, mingil moel. Erinevalt emast ei ole isa kunagi suutnud oma tundeid hästi varjata. Iga pisimgi halvenemine minu füüsilises seisundis on peegeldunud ühe vältimatu sammuna teise järel tema kurbades pruunides silmades. Ta on erakordne metafooriline peegel. Kuigi mitte sugugi nii hea tõeline peegel.

„Ma pean teadma,” ütlesin ma doktor Leon Monzalesele, „et te räägite mulle vaid tõtt – või seda, mida ise siiralt tõeks peate.”

Too peakirurg tuli mind siia palatisse esimest korda vaatama sel pärastlõunal, kui ma Bostonisse jõudsin. Monzalesel on seebiooperiarsti hääl. See on kähe ja tal on Mehhiko aktsent. Tal on ka seebiooperiarsti nägu ja keha. Ma olen paari viimase aasta jooksul piisavalt seebikaid vaadanud, et oma hinnangus täiesti kindel olla. Laiad õlad, kandiline lõug, lainelised tumedad juuksed üle pea kammitud.

Ma olin oma häälaktiveeritavas toolis kummuti kõrval, millele ema oli pannud mõned asjad, mida ta arvas mu olemist siin kodusemaks muutvat – või vähemalt arvas, et need muudavad seda natuke vähem sarnaseks sellise viietärnihotelli toaga, kus sageli veristamisfilme üles võetakse. Kummutil oli mänguorav, kelle saba peal on kulunud Minni-Hiire kleepekas – minu esimene pehme mänguasi. Üks hõbejalas küünal minu lemmiku, tsitruse- ja puidulõhnaga. Ja pilt, mis oli varem mu voodi kõrval asetseval raamaturiiulil: minu tehtud foto emast, isast ja mu vennast Elliotist, kes seisavad kevadises päikesepaistes Whitby Abbey gooti stiilis varemete juures.

Doktor Monzales istus tavalises kaerahelbekarva polsterdatud toolis. Tema särgi varrukad olid korralikult üles kääritud, lihaselised käed lebasid süles. Tema asendi järgi otsustades oleksime võinud arutada suvevaheaja plaane või seda, kas pähklid muudavad šokolaadiküpsise paremaks või halvemaks, ja mitte minu praeguse elu varsti saabuvat lõppu.

„Miks mu toas peegleid ei ole?”

„Ah jaa,” ütles ta. „Ma saan aru küll, et see võib veidi imelik tunduda.”

„See ei tundu imelik. Te ei taha, et ma ennast vaataksin.”

„Mul – meil – mul ei ole selle kohta konkreetset tava. Meie psühholoogide meeskond arvas, et see võiks aidata sul kohaneda.”

„Õde – Jane – ütles mulle, et see tuleneb uutest tervise- ja ohutusnõuetest.”

Monzales suutis esile manada ilme, milles kajastusid nii üllatus kui ka kindel nõustumine. „Meil tuleb mõelda enamale kui vaid füüsilisele tervisele ja heaolule, Rosa.”

„Mu vaimne seisund on korras.”

„Ma tean,” vastas ta.

„Te võite selle minu hooleks jätta.”

Ta tõstis käed alistumise märgiks üles. „Rosa. Kas sa tahad oma tuppa peegleid?”

Ma olin juba peaaegu jah ütlemas – saades ise väga hästi aru, et see tulenes suuresti sellest, et olin õe peale ärritunud. Aga kas ma seda tõepoolest tahan? Kodus ma väldin peegleid. Vahel, kui ma silmad sulen, võin end siiani peaaegu endisena mäletada.

„Tervenemine, nii psühholoogilises kui ka füüsilises mõttes – ehk sujuvad need niimoodi lihtsamalt,” ütles Monzales.

„Kas ma saan tõesti terveks?” küsisin ma temalt.

Ta küünitas ettepoole, peopesad välja sirutatud, nagu õnnistust jagaval pühakul mõnel maalil. „Muidugi, selle poole oleme kõik nii visalt püüelnud.”

Kas see on aga võimalik? Katkine luu võib terveks saada. Haav võib terveks saada. Aga mina? Kas tema plaanitav operatsioon on midagi, mida võiks tõepoolest kirjeldada kui terveks saamise katset? Mitte päris. Püüa täpne olla, Rosa. (Kui ma endaga räägin, on sageli kuulda ka ema häält.)

Igatahes, see oli kõrvalepõige, aga seletab vähemalt mingil määral, miks ma istun kolm nädalat pärast toda peegleid ja tervekssaamist puudutanud vestlust võimalikult lähedal sellele tohutusuurele aknale, mis eraldab mu kirkalt valgustatud haiglapalatit pimenenud taevast.

Kolm nädalat.

Täna on 15. märts. Kell on 17.48.

16. märtsil kell 4.30 sõidutatakse mind saama operatsioonieelseid ravimeid, ja siis kõike unustusse matvat anesteesiat.

Mul on veel vähem kui üksteist tundi aega.

Keskendu.

Ma piidlen akna poole ja näen ...

Oma jalgu. Need on mustade puuvillaste pükste all kõhnunud. Oma vormitut taljet.

Oma vastuvõetavat rinda. Kuigi mis mul sellest kasu on.

Minu nägu? See on kale. Ja mitte seepärast, et ma aknasse vaatan.

Ma pean seda sammhaaval tegema.

Minu palati all on kitsas pargiriba, mis ulatub kogu haiglatiiva pikkusesse ja eraldab seda Bostoni sadamast. Väljas on mõned sulejopedes lapsed, kes lõpetavad veidi vildaka lumememme ehitamist, sobitades sellele ninaks midagi, mis näikse olevat süstla plastist tupp.

Seda vaatab pealt üks mees. Tema kõrval on naine, kelle pikad tumedad juuksed voogavad lahtiselt õlgadele. Isegi siit, kolm korrust kõrgemalt, näen ma, et too naine ei vaata lapsi, vaid umbes minuvanust poissi, kes istub ühel Paani kuju lähedal paiknevaist pinkidest. Ma ei tea, kas neil pinkidel on pühendused surnud patsientidele, kes armastasid seda vaadet või kes end selles pargis rahulikult tundsid, aga küllap nii on. Ma olen nüüdseks piisavalt paljudes haiglates olnud.

Poisil on seljas paks mantel, aga tema kõhn keha on külmast – või millestki muust – kössis, igatahes, tema käed on kõvasti vastu külgi surutud ja pilk maas. Tema hingeõhk aurab. See sulandub kokku sadama poolt triiviva uduga. Ta tõstab pea. Mind on märgatud. Mu süda tardub. Ta vaatab mulle otse silma. Siis hüppab ta pingilt püsti ja kõnnib minema.

Pargist kaugemal vilguvad sadamas olevate turismilaevade ja linna pilvelõhkujate tuled. Näen Logani rahvusvahelisest lennujaamast õhkutõusvate lennukite sähvatusi, lennukid sööstavad üles ja lendavad otse üle mu vaatevälja. Püüan võidelda hetkelise sooviga, et oleksin neist ühe pardal.

Lõpuks saan oma pilgu uuesti fookusesse. Ja näen ennast.

Mu pulss teeb äkilise sööstu. Hüppab. Jõnksatab nagu katkine fail, mida alla laetakse. Peegeldus on täiuslikkusest kaugel. Mu terav nina ja väike lõug paistavad üsna selgelt, aga hallikasvalge nahk sulandub minu selja taga oleva liivakarva seinaga ühte. Mu pruunid silmad näivad mustad ning mu tumeblondid juuksed haihtuvad hägusesse olematusse. Selles aknapeegelduses paistan ma – ma ei oska seda muudmoodi kirjeldada – viirastuslik. Küllap see on kohane. Ma – mina –, ainus mina, keda ma olen eales tundnud – näen juba välja sama ebamateriaalne nagu vaim.

Mu rinnas vallandub täielik paanika. Langetan pilgu oma neile kehaosadele, mille tõelisust saan ise kinnitada. Oma kasututele põlvedele. Kuhtunud reitele. Mõttetutele rindadele. Kohmakatele kätele. Näo järel on käsi see kehaosa, millega siirdamispatsiendil on järgmiseks kõige raskem elama harjuda.

Mul on kobakad sõrmenukid ja lamedad küüned. Mu parema käe keskmise sõrme nukil on kitsas valge arm, mille jättis keevast karamellist lennanud piisk, kui ma kaheksa-aastaselt emaga halloween’iks täidisega ahjuõunu küpsetasin. Vasak käsi lebab mu süles, peopesa ülespoole. Näen pöidla ja nimetissõrme allosas tuttavat veresoonte harkluumustrit ja pulssi randme siseküljel. Nahk on siin õhuke. Lausa nii õhuke, et tundub haihtuvat, justkui see kuidagi teaks, mis varsti juhtub. Homme seda enam pole. Ka armi mitte. Ka minu pulssi mitte.

Mu rinda raputab järgmine paanikalahvatus.

Ja siis veel üks.

Ma ei suuda ennast enam vaadata. „Kustuta tuled!” annan toale käskluse.

Lambipirnid tuhmuvad ja mu peegeldus mõraneb.

Mu põgenev süda võtab tempot maha, õige veidi.

Hinga, ütlen ma endale. Loenda seitsmeni, sisse. Üheteistkümneni, välja. Seitsmeni, sisse …

Palatiuks läheb klõpsatades lahti.

„Rosa?”

See on ema. Ma ei vasta. Ma pole kindel, et suudaksin seda teha.

„Kallike?”

Ma olen ikka veel tardunud. Aga ma ei taha, et ema praegusest veel rohkem muretsema hakkaks. Sestap sunnin oma parema käe lülitinuppe nügima ja mu tool pöörab ringi.

Emal on seljas valge arstikittel. Mõned mustad krässus juuksesalgud on krunnist valla pääsenud ning langevad vabalt tema näo ümber. Ta naeratab tuppa tulles. Talle tuleb selle katse eest au anda. Kuidagi õnnestub tal isegi oma silmadega naeratada. Aga ma näen, et tema naeratuse taga on peidus suur hirm. See on täiesti arusaadav. Mul endalgi on suur hirm. Ma tahaksin talle öelda, et pole midagi, et ta ei pea naeratama. Aga ma pole kunagi suutnud temaga niimoodi rääkida. Talle oma tõeliseid tundeid näidata.

„Miks tuled kustus on? Kas sa magasid?” küsib ta. Magasin? Kas ta teeb nalja?

Enne, kui jõuan kinnitada, et ei, ma ei maganud – et magamine pole iialgi tundunud nii kauge võimalusena kui praegu –, tuleb tema kannul jalgu lohistades sisse isa, tema hallid juuksed on sassis, habe ajamata, talle nii omane V-kaelusega villane kampsun kortsus. „Rosa? Kas sinuga on kõik hästi?” küsib isa. „Miks tuled kustus on?”

„Ma mõtlesin, et on parem, kui ma silmadele puhkust annan,” vastan ma talle.

Nad küsisid sama küsimuse, aga isa ei püüagi naeratada, ning on lihtsam rääkida kellegagi, kes pole otsustanud, et tema tütre elu on tema kätes. Võib-olla küll ülimalt osavates kätes, ning pealegi sooritab operatsiooni doktor Monzales, mitte ema. Aga ikkagi.

Siis, kui ema nägi veel vaeva selle nimel, et toimetada mind Londonist Bostonisse, siia haiglasse ja ainsasse kirurgiaosakonda, mis tema arvates oli minu viimane allesjäänud võimalus peale surma (mis, nagu selgus, ei olnudki tema silmis mingi võimalus), oli see kõik tema jaoks ilmselt mõistlik.

Aga nüüd on D-päev peaaegu käes. Viimne kohtupäev. Või kuidas iganes peaks seda kutsuma.

„Sa ei peaks niimoodi rääkima,” ütleb ema vaikselt.

Ta astub voodi juurde veidi ebakindlal sammul, hoolimata sellest, et tema keha hoiavad vormis igal hommikul ujutud 30 ringi ning et tal on jalas praktilised tumepruunid kingad. Ema istub voodiservale, piisavalt lähedale, et mind puudutada. Võtab mu käe pihku. Tema lameda küünega kobaka nukiga pöial silitab ahjuõuna-armi. Huvitav, kas ta mäletab seda. „Doktor Monzales tuleb kohe siia.”

Ma noogutan. See oli nii plaanitudki. Kuid ometi läkitab miski selles kinnituses mu kehasse uue stressihormoonide sööstu. Võiks ju arvata, et see on nüüdseks juba lakanud. Mis mõtet on valmistuda võitluseks või põgenemiseks, kui kumbki pole kaugeltki võimalik.

„Veel üks ametlik ülevaade protseduurist, et sa saaksid oma nõusolekule alla kirjutada.” Ema hääl on pinges.

„Sa tahtsid öelda, et oma elu äraandmisele alla kirjutada.”

„Ellujäämisele alla kirjutada,” ütleb ema, ja saab ka ise väga hästi aru, kui jaburalt see kõlab. Ta raputab pead. „Rosa ...” Ta jääb kõhklema. Ma näen süütunnet tema jäiselt sinistes silmades, mis on minu omade täielikud vastandid. Ebakindlust. Hirmu. Ja ma tunnen end süüdi.

„Kõik läheb kindlasti hästi,” ütleb isa. Ta tuleb ja istub minu voodi teisele servale ning toob endaga kaasa nii tuttava lõhna: tema tumehallide koortriidest pükste ja kohvi hõngu. See ajab mind hetkeks segadusse. See lõhn on pärit kodust, aga see koht siin – see kõrgtehnoloogiline palat oma nähtamatute jälgimis- ja valvesüsteemidega, oma plastkattega põranda ja öökapil ilma veeta vaasis olevate kunstorhideedega – erineb kodust nagu öö ja päev.

„Tuleta meelde, kui palju me oleme sellest rääkinud,” ütleb isa. „Arste koolitatakse olema ettevaatlikud, aga nad ei üritaks midagi niisugust, kui nad ei oleks kindlad, et seda suudavad. Nad päästavad kindlasti su elu. Sa tead seda.”

„... Jah.” (Ei tea ma midagi.)

„See võtab aega,” ütleb ema, „aga sa elad selle üle ja, lõppude lõpuks, Rosa, ei ole muul üldse tähtsust.”

Elan selle üle. Ta peab silmas operatsiooni. Aga kas ikka tõesti elan? Doktor Monzales on hinnanud minu šansse pärast operatsiooni üles ärgata üheksakümnele protsendile. See pole just täiuslik väljavaade, aga palju parem täielikust nullist, mis mind muidu ees ootaks.

Isa läkitab emale pilgu. Ema pigistab mu kätt. Ma pigem vaatan kui tunnen seda. „Rosa, ma tahan sulle öelda ...”

„Mida sa tahad talle öelda?”

Ema ja isa vaatavad ringi. See on Elliot, mu vend. Ta lükkab ukse pärani lahti ja astub sisse.

Elliot on minust kaks aastat vanem. Ta on üsna pikk ja üsna tõmmu, ja kena – kui pidada kenaks poissi, kes on kõhetu, kitsaste õlgade, ülisuurte helesiniste silmade ja ebaühtlaselt kasvavate pruunide habemekarvadega. Mõned tüdrukud ilmselgelt peavad, sest kuigi ta on Ameerikas olnud alles kolm nädalat, on ta juba leidnud mingi dokumentaalfilmide tegija, kes on haldjanäo ja liivakellafiguuriga (ma olen tema Instagrami pilte näinud), kes on temast neli aastat vanem ja elab Brooklynis. Ja see pole veel kõik, Elliot on tal ka külas käinud. Kaks korda. Ta on hakanud kõndima ringi, värske New Yorker Belstaffipintsaku taskust välja paistmas, ja säutsuma roppe vastuseid iganädalasel koomiksite pildiallkirjade võistlusel oma mõistatuslikult suure hooga kasvavale järgijatemassile.

Elliot on kõike seda, mille tõttu isa teda pidevalt kritiseerib. Edev. Laisk. Liialt enesekindel. Hedonistlik. Aga kui mul peab vend olema – ja sellel on ka miinuseid –, soovin, et see oleks pigem tema kui keegi teine kogu siin planeedil.

Ema ja isa jälgivad teda kahtleval pilgul, muretsedes, et ta ütleb midagi kohatut. Ma ei tea, miks nad kahtlevad. See on praktiliselt vältimatu.

„Mida sa tahad talle öelda?” kordab Elliot. Ta matkib äkilist mõistmist. „Ah jaa! Tal on lame rind. Vabandust, Rosa. Ehk saavad nad sulle tissid siirdada. Nad saavad seda ju ometi teha, mis, ema?”

Ema muutub näost lubivalgeks. Isa jõllitab Ellioti, suutmata kuidagi uskuda, et tema – vastutustundlik, siiras, tõsimeelne isa – on võinud midagi sellist sigitada. Tõtt-öelda ma jagan seda arvamust. Aga too täiesti idiootlik kommentaar paneb mu naeratama. Ja Elliot teadis, et see nii läheb. Sellepärast ta seda ütleski. Saate aru? Miinused. Kes tahaks, et tema vend tema tissidest räägiks? Aga pigem tema kui keegi teine kogu meie planeedil.

„Ma tahtsin sulle midagi rääkida, mida doktor Monzales mulle täna hommikul ütles,” lausub ema. „Et terve tiimi meeleolu on väga positiivne. Ta ütleb, et kõik on täiesti valmis.”

Elliot ei kuula. Ta tõmbab taskust New Yorkeri, keerab ette tagumise lehekülje ja hoiab seda üleval nii, et oleks näha pildiallkirjade võistlus. Üks keskealine alasti mees ronib ühe korteri aknast sisse. Diivanil istub keskealine pahura olekuga naine (täiesti riides). Naine vaatab üllatunult oma raamatu kohalt üles. Oh issand, see pilt on nagu Ellioti jaoks loodud. Ta köhatab hääle puhtaks – aga keegi koputab mu palati avatud uksele, ja järgmine hääl, mida ma kuulen, ei kuulu Elliotile.

„Ah – doktor Marchant. Ja doktor Marchant.”

Doktor Monzales astub palatisse, käes kaust, noogutades emale ja siis isale, kes ei ole meditsiinidoktor – ta on botaanikalektor. Kui doktor Monzales on ukse sulgenud, läkitab ta ettevaatliku pilgu Elliotile, kes on ennegi tema juuresolekul suud pruukinud. Aga tema ilme, tema hoiak, tema aura on nii tõsised, et see vaigistab isegi Ellioti.

Kui ta on kirjutuslaua taga oleva tooli minu voodi juurde tõmmanud, istub doktor Monzales maha ja kinnitab oma läbitungiva pilgu mu näole. „Rosa, ma pean veel kord kõigist üksikasjadest rääkima. Kuna sa oled nüüd kaheksateist, on meil operatsiooniks sinu allkirja vaja. Aga, minu jaoks on veelgi tähtsam – mul on vaja teada, et sa oled sügaval sisimas endiselt täiesti nõus. Et sa ei ole meelt muutnud? Et sa oled kindel, et tahad jätkata?”

Kas ma olen kindel ? Sekundid kihutavad. Aeg tormab. Ma sunnin selle peatuma. Sest pärast kõiki vestlusi, logistilist plaanimist, sõeluuringuid, hindamisi, sondeerimisi, aruandeid, hoiatusi ja viivitusi, kuna doktor Monzales palus lisaaega kirurgilise plaani täiustamiseks, on see nüüd käes.

Ma vaatan ema poole. Ta tõmbub üleni jäigaks. Kui ta ei suuda end kokku võtta, lendab ta kildudeks.

„Ma ei ole meelt muutnud.”

Samal ajal kui ema kergendusest välja hingates kahaneb, tundub doktor Monzales paisuvat. Ta on alati näinud enesekindel ja vaoshoitud, aga ma pole kunagi varem adunud nii selgelt, kui tõsine võib olla tõsikindlus. Ta on nagu musta augu inimkehastus. Sel ajal kui ta loeb ette ühest kaustas olevast dokumendist, kirjeldades veel kord ülima täpsusega seda, mida operatsioon endast kujutab – ma tean koljusaagide ja silikoonist nanonugade toimimise kohta palju rohkem, kui võiks iialgi soovitavaks pidada – ja mida ta kavatseb teha minu uue mina kokkusulamise ergutamiseks, tõmmatakse mind sellele mustale augule aina lähemale ja lähemale, kuni olen ületanud sündmuste horisondi ning tagasiteed enam ei ole.

Järgmisel hommikul pärast Bostonisse saabumist laadisin ma alla Mary Shelley „Frankensteini”. Ma olin seda paar aastat varem pehmekaanelisest köitest lugenud. See meeldis mulle. Ma panin selle oma voodi kõrval paiknevas raamaturiiulis silmade kõrgusele kohale. Kes oleks võinud siis arvata, et pean selle kunagi ise läbi elama? Nüüd tean sellest seitset või kaheksat pikka lõiku peast. Üks neist, neljandast peatükist, tundub mu ajju lausa söövitatud olevat.

„Olend” avab esimest korda silmad ...

Olin teinud peaaegu kaks aastat rasket tööd ainsa eesmärgiga – panna elutule kehale hing sisse. Selle heaks olin loobunud puhkusest ja tervisest. Olin soovinud seda innuga, mis polnud kaugeltki enam mõõdukas; aga nüüd, kui olin sihile jõudnud, kadus unistuse kaunidus ning mu südant täitis hingemattev õudus ja tülgastus.^[1.]

Homme kell pool viis hommikul tulevad kaks õde mulle järele. Mind kärutatakse operatsioonisaali ooteruumi, mulle süstitakse rahustit ning minu parema käsivarre veeni pannakse tilguti. Läbi selle vooliku infundeeritakse minusse propofooli. Minuti jooksul pärast selle tuimasti pääsemist mu vereringesse olen ma täiesti teadvuseta. Seejärel lõigatakse mu pealuu lahti ning minu aju siiratakse selle tüdruku pealuusse, kelle enda aju on äsja eemaldatud.

Tema on praegu koomas. Tema keha on terve, aga aju surnud.

Minul on põhimõtteliselt vastupidine probleem.

Me oleme ühe isiku kaks poolt. Aga, huvitav – ja ma ei saa seda mõtet peast välja, see istub seal kangekaelsemalt kui kõige kaasahaaravam viisijupp –, kes me koos oleme? Mis minust saab? Kui ma armun või kellelegi virutan, kas siis armastab või lööb too tüdruk või teen seda mina? Kui ma kellegagi magan, ilma tolle tüdruku loata, kas see oleks siis ärakasutamine?

Filosoofid on sajandeid identiteedi olemuse üle vaielnud. Kui vaid kõik need väljapaistvad iidsed mõtlejad, kes on nende küsimuste üle mõtteid mõlgutanud, oleksid just nüüd Bostonis. Kindlasti ei osanud nad unistadagi sellest, et nende mõtteeksperimendid kunagi tõeks saavad. Aga ometi on just see peagi juhtumas. Ja kõikidest maailma inimestest juhtub see just minuga. Ja kõikidest maailma asjadest, millest ma võiksin praegu mõelda – kõikide keha ja meele eraldatuse kohta tehtud testide ja identiteedifilosoofia põhiküsimuste asemel –, leian ma end keskendumast seksile. Kui pettunud nad oleksid!

1 M. Wollstonecraft Shelley. „Frankenstein”. 1984. Tlk Boris Kabur. - Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]