Читать книгу Tema, mina ise ja mina - Emma Young - Страница 6

22. aprill

Kujutle, et oled teadvusel, aga sa ei kuule midagi, ei näe midagi, ei tunne midagi, ei tunne millegi maitset, ei kompa midagi, sa oled teadlik sellest, et oled üleval, kuid ei suuda mitte midagi liigutada ega tajuda – ning siis, iga paari sekundi või minuti või tunni tagant, kuna sul puudub ajataju, raputab su meelt metsik valgussähvatus. Täielik vaikus ja liikumatus. Siis plahvatab granaat selles, mida keegi teine võiks nimetada mu hingeks. Kas ma olen elus? Võib-olla olen ma surma piiril.

8. mai

Mingi ümin. See on ainuke, mida ma tajun. Ma ei näe mitte midagi. Ma ei saa midagi puudutada, maitsta ega liigutada. Aga ma suudan tunnetada seda vibratsiooni, ja see on mingil moel minust väljaspool. Ma tunnetan midagi. Ja ma taipan: ma mõtlen sellest üminast. Ma mõtlen peaaegu normaalseid mõtteid kaheldamatult normaalsetes sõnades. Ma olen elus. Ma olen elus.

Doktor Monzales ütles mulle, et mu ajul võtab mu uue kehaga ühenduse saamine aega, ning et minu kogemusi selle protsessi jooksul on väga raske ette ennustada.

Seletus A: praegu on asjad nii, aga ajapikku läheb paremaks.

Seletus B: ma elasin operatsiooni üle, aga mu aju sai kahjustada. Ma olen mingil määral teadvusel, aga ei suuda enam kunagi end liigutada ega suhelda.

Mõlemal juhul on nad teadlikud sellest, et mu peas midagi toimub, sest neil olid minu jaoks valmis pandud maailma kõige peenemad ajuskannerid. Nad näevad tegevust aju selles piirkonnas, mida kasutatakse mõtlemiseks, mitte ainult hingamiseks ja magamiseks rakendatavates.

See tähendab, et isa nutab. Ema tõenäoliselt samuti. Elliot? Mul pole aimugi, mida Elliot teeb. Kui ma vaid saaksin teda näha. Kohe praegu. Ma tõepoolest tahaksin tema nägu näha.

25. mai

Mingi pinin. See kõlab putuka häälena, aga see on kõrgem ja see … jah, see muutub. Helikõrgus muutub. Ja ma tunnen midagi. Terve mu vasak käsivars kihiseb nagu nõelatorgetest. Mu käsivars. Ma mõtlesin just: mu käsivars. Aga kas ma võin sellest midagi järeldada? Kas mu aju teab, mida ta tunnetab? Kas ma tõepoolest tundsin just midagi oma käsivarres? Ülevalpool. Õla juures. Täpselt selles kohas, kuhu nad kavatsesid kinnitada ühe elektroodidest aju stimuleerimiseks. Kas ma näen und?

7. juuni

Mingi hääl. Madal. Aeglane. Sõnu ma eristada ei suuda. Isa hääl? Ei. Tunnen värisemist selles kohas, kus peaks olema mu keha. Täpsemat kohta ma ei tunneta. Need võivad olla jalad, või ülakeha. Ma võin seda ka puhtalt ette kujutada. Aga see hääl, ma tean seda häält. Elliot? Ei. Doktor Monzales? Ei. See kuulub britile. Ei – haa! Aga ma ei suuda sõnu eristada. Mida ta ütleb? 9. juuni

Mu silme ees lahvatab valgus, ja kustub siis jälle. Erevalge, siis must. Erevalge, siis must. Kui see on päris. See võib olla ka mu meele hallutsinatsioon, et pimeduse eest põgeneda, minu vaste kõrberänduri miraažile. Aga kas see tähendab midagi, kui ma tunnetan silmade asukohta?

14. juuni

Mingi lõhn: magus, värske. Tuttav. Minu küünal?

Kellegi hääl: „Ma ei tea, kas sa … mind, nii et ma ei … veel. Kui … ärkad, Rosa, siis ma räägin … Püüa nüüd.”

See oli Elliot. See oli Elliot.

22. juuni

„Mäletad seda, kui ma sind kuningas Edwardi allikatele ujuma viisin? Sa olid vist kolmene. Varem olid ainult puhkusereiside ajal basseinides käinud. See oli esimene kord, kui ma sind Inglismaal ujuma viisin. Me jõudsime kohale ja sa ütlesid: „Basseinid elavad õues!” Ja pärast oli kõikidel emadel laste jaoks kaasas banaane ja muud tervislikku, aga mul ei olnud midagi ja sul oli kõht hirmus tühi. Me läksime lähimasse söögikohta, kus pakuti kala ja krõbekartuleid, hakkas juba pimedaks minema ja sa ütlesid: „Tänavalambid põlevad ja me läheme mööda teed kohvikusse ja ma tahan vorstikesi ja krõbekartuleid ja jäätist.” Ja ma teadsin, et sa mõtlesid sellest raamatust – sellest, mis räägib teed jooma tulnud tiigrist. Ta jõi ära kõik isa õlled ja ma muutsin teksti, nii et isa ei vaataks telekast kaklust, ta vaatas dokumentaalfilmi hiiglaslikest sekvoiadest – oi, aga see oli too teine raamat, see, mis räägib kassist …”

„Is…?”

„Rosa? Rosa! Rosa!”