Читать книгу Tema, mina ise ja mina - Emma Young - Страница 7

Esimene nägu, mida ma vähegi selgemalt näen, kuulub Dremale – kuigi vaid tema äkitselt hullupööra pärani läinud silmi, ja siis isa nägu, kui Drema minema jookseb ja ta kohale kutsub. Siis ema oma. Ta nutab. Isegi Elliot nutab. Ma vaatan, kuidas pisarad voolavad nende näomaskide kanga taga, mida nad kannavad selleks, et kaitsta minu nõrgenenud immuunsüsteemiga keha nakkuste eest.

„Rosa,” ütleb Elliot, „sa näed mind?”

„Jah …” Kuigi see kõlab pigem nagu „ah”.

Ta ütleb midagi, aga ma ei kuule teda. See ei olnud minu hääl. Minu hääl ei olnud minu oma.

Esimene kord kardan ma tõsiselt oma elu pärast 29. juunil.

Ma olen mingis teises toas, ka see meenutab hotellituba, see on beež ja üks sein on tervenisti aken, aga suurem, nii et minu juurde saaks tuua kõike, mida mul vaja on.

Ma vaatan seda fotot emast, isast ja Elliotist Whitby Abbey kõrval ja juurdlen selle üle, mida nad teevad vanade perepiltidega, millel olen ka mina, ja siis muutub mu nägemine ähmaseks. Toas hakkab kostma piiksumist ja õed tormavad kohale. Hiljem – mul pole aimugi kui palju hiljem – on mu voodi kõrval doktor Monzales. „Me vahetasime su ravimid välja, Rosa. Palun püüa nüüd puhata. Ma olen kindel, et sinuga saab kõik korda.”