Читать книгу Tema, mina ise ja mina - Emma Young - Страница 5

Doktor Monzales on lahkunud, ja Elliot räägib.

Toas valitses vaikus ja ta pidi selle täitma.

Ta lösutab kirjutuslaua toolil, tema pikk keha on kohmakas poosis ning ta räägib meile plaanist kohtuda dokumentaalfilmide tegija Aulaga ebaseaduslikus pop-up-restoranis, mis asub ühes Manhattani kõlbmatuks tunnistatud veetornis. „Nad toovad sinna kohale parimad kokad,” ütleb ta.

„Elliot. Tõsiselt. Jää vait.”

Ta vaatab mulle ainiti silma. Ajab end veidi sirgu. Hõõrub käega nägu.

Ja ma tunnen end halvasti, sest millest sellisel õhtul ikka rääkida?

Üheksa ja pool tundi veel. Ja ma ei taha enam mitte ühtegi teemat puudutada.

„Lülita telekas sisse,” annan ma palatile käskluse.

Ema tõmbub pingesse. Ta läkitab isale pilgu, nagu ootaks, et too esitaks mingi mõistliku vastuväite. Aga võib-olla on isa sama kurnatud ja segaduses nagu mina, sest ta lihtsalt nihutab mind ekraani nägemiseks paremasse asendisse.

Ma vaatan, kuidas üks tilluke roosas sätendavas trikoos naine end ühe koha peal keerutab. Naine hüppab ja ta püüab kinni üks veidi tuttava moega vanem mees, kes kannab midagi matadoorikeebi sarnast.

„Sul oli ka selline,” ütleb Elliot.

„Sellel oli märksa vähem litreid,” täheldan mina.

Mind üllataks, et ta seda mäletab, aga kunagi rippus esikus radiaatori kohal foto minust, millel mul oli selline trikoo seljas ning üks satiinkingas jalg tugipuule tõstetud. (Kümneaastaselt võtsin ma selle pildi ise seinalt maha, sest teadsin, et keegi teine seda ei tee. Ma ei visanud seda ära. Panin selle lihtsalt köögisahtlisse, kus see mattus argise pudi-padi alla.) Jah, mulle meeldis kunagi tantsida. Ei, ma ei tahaks seda vaadata.

„BBC America,” ütlen ma.

Kanal vahetub ja, nagu ma natuke lootsingi – mis polnud küll täiesti huupi loodetud, tõsiselt, sest BBC America on selles suhtes üsna usaldusväärne –, näidatakse üht „Top Geari” kordust. See on üks vanem osa, ajast enne seda, kui Jeremy Clarkson tollele produtsendile vastu vahtimist pani ja kõik muutus.

Elliot pöördub minu poole. „Sa täielik persevest.”

Ema ütleb automaatselt: „Elliot!”

Aga see ei ole solvang. Vähemalt mitte Ellioti arvates. See on ühe saatejuhi, James May eriline lemmikväljend. Ta kutsub kedagi teistest alati „täielikuks persevestiks”. See on nüüd minu ja Ellioti vahel omamoodi siseringi nali.

Ausalt öeldes ei huvita mind uusimad autod või hulljulged tembud autodega karvavõrdki. Isale meeldib „Top Gear” väga. See võib olla veider kellegi puhul, kellele meeldivad puud, aga nii see kord on. Ma kasvasin selle keskel üles. Peale perega koos olemise on see siin Ameerikas kodule kõige lähem vaste.

Täna näidatakse üht erisaadet. Nad sõidavad Niiluse tõelist allikat otsima. Hammond hüpleb lapseliku elevusega ringi ja Clarkson annab röökides melodramaatilisi juhendeid, ning ma tunnen, et hakkan rahunema.

Mul on ema, isa, Elliot ja „Top Gear”. Iga tavalise kaheksateistaastase tüdruku puhul tunduks see arusaamatu, aga mina mõtlen paratamatult, et ma võiksin palju hullemini veeta õhtu, mis võib jääda minu elu viimaseks, ja jääb kindlasti viimaseks õhtuks minu elus sellisena, nagu see seda siiani on olnud.

Järgmine kord, kui ma üles ärkan, on aeg minna operatsioonile. Ja sellest järgmine kord on juba kellegi teise kehas ...

Enne kui keegi meist isegi kõige esimestele paberitele alla kirjutas, saatis doktor Bailey, haigla peapsühholoog aruande, mille järgi oleks mulle küll kasulik doonori kohta mõnda olulisemat fakti teada, kuid põhimõtteliselt peaks protseduur siiski anonüümne olema.

Ta kirjutas nii:

Eriti näosiirdamisoperatsioonide kogemuste põhjal mõjuvad üksikasjalikud teadmised doonori kohta tervenemisele eba soodsalt. Retsipiendid kipuvad keskenduma pigem surnud inimese identiteedile kui enda omale.

See aruanne saabus mõni nädal pärast seda, kui olin doktor Monzalesega meie Londoni kodus esimest korda kohtunud.

Me istusime oma teetassidega neljakesi (Elliot oli loengul) meie segamini köögis. Isa, kes selliseid asju ei märka, andis doktor Monzalesele mu lemmikkruusi, millel on rulaga sõitev kass, kelle pea peal istub papagoi. Selle kruusi kohatus tema kätes muutis kõik veel sürreaalsemaks. See oli veidram kui miski, mille oleksin võinud kokku luuletada.

Ema on ajukirurg. Tema eriala on elektroodide siirdamine Parkinsoni tõve ravimiseks. Enne, kui doktor Monzales meile tuli, ütles ema mulle vaid seda, et ta on temaga mitu korda konverentsidel kohtunud, et ta töötab Bostonis, oli tulnud Londonisse ühele koosolekule ning et tal võib olla üks mõte, kuidas mind aidata.

„See on äärmuslik idee,” ütles ta hetk hiljem. „Aga ma arvan küll, et me peaksime ta ära kuulama.”

„Sa oled ehk mu nime kuulnud või minu kohta infot otsinud?” küsis doktor Monzales. Ta võttis papagoi pea kohalt sõõmu. „Ehk oled kuulnud esimesest inimpea siirdamisest, Hiinas?”

Ma noogutasin vastuseks teisele küsimusele, mitte esimesele. Muidugi olin ma sellest kuulnud. Internet ja televisioon olid seda täis. Ma saatsin emale karmi pilgu. Kas see oli tema „mõte” minu aitamiseks?

„Ma olin selle protseduuri juures kaaspeakirurg,” jätkas Monzales. „Ma jätsin rambivalguse tollele teisele kirurgile. Ma ei hooli eriti tähelepanust. Eelistan tööle keskenduda. Ja üks töö, millest pole avalikkust veel teavitatud,” ta alandas veidi häält, „on ühe alternatiivse meetodi väljatöötamine koos kolleegidega Harvardi meditsiinikoolis.”

Mulle pingsalt silma vaadates ütles ta: „Rosa, loomkatsed, mille pidime tegema, näitavad, et aju siirdamine võib õnnestuda erakordselt hästi. Paranemisaeg on pikk – see võtab mõned kuud, mitte nädalaid, kuna on tarvis luua palju uusi närvikanaleid. Aga võrreldes kogu pea siirdamisega on inimese jaoks peamine eelis suurte kaelaarmide puudumine. Selle tüüpiline füüsiline tunnus on juuste alla varju jäävad armid, ilma silmatorkava tõsise operatsiooni märgita. Ma usun, et nii peaks toimima, eriti inimeste puhul, kes on sinu olukorras, sinu vanusegrupis. Kui su ema minuga ühendust võttis ja ma sinu juhtumist kuulsin, mõtlesin: „Jah, võib-olla oled sa suurepärane esimene kandidaat.””

„Kas te teete nalja?” küsisin ma temalt.

„Sinu sobilikkuse kohta?”

„Selle kohta, et tahate mu aju kellegi teise kehasse panna!”

„Vaata siirdamise arengu pikka teed,” ütles ta peopesasid välja sirutades. „Mõtle sellele, mis oli kunagi nii vastuoluline, aga nüüd on juba rutiinne, või peaaegu. Maks, neerud, kopsud, silmad, süda, nägu – ja miks siis mitte aju? Ma olen naljategemisest väga, väga kaugel.”

Ma vaatasin uuesti emale otsa. Ta noogutas. „Ma usun, et see on saavutatav.”

Isa istus minu kõrval. Ta pani käe minu oma peale.

„Mitte et see oleks peamine, mis teid vaevab,” jätkas doktor Monzales, „aga te ei peaks ka operatsiooni maksumuse pärast muretsema. Haigla on saanud mõningaid väga suuri annetusi. Kõik seal on väga innukad katsetama uusi ravivõimalusi laste elude päästmiseks. Selline ravimeetod oleks revolutsiooniline.”

Võib-olla luges isa mu mõtteid. „Ma tean, et see kõlab hullumeelselt, Rosa, ja võtab aega, enne kui see mõte sulle isegi pähe mahub, aga ehk tasuks sellele mõelda?”

Doktor Monzales noogutas. „Muidugi, teil on vaja palju aega, et selle üle mõtelda, sellest rääkida. Meie peapsühholoog võib teiega ühendust võtta, kõike üksipulgi seletada, ja, kui soovite, tal on ette valmistatud materjale, mida ta võib teile lugemiseks saata. Kui see peaks teid veidigi rahustama, siis ma saan ilmselt aru, kui võõralt see mõte kõlab, aga ma ka tean, et edu on sama kindel nagu siis, kui NASA astronaudid Kuule saatis. See oleks sinu jaoks hiiglaslik samm sinu enda tulevikku, Rosa. Ja see annaks nii paljudele lootust.”

„Te ei teegi nalja,” ütlesin mina.

Mu pea oli paks, mõtted muutusid häguseks. Ma pole kindel, kas ma tundsin vastikust või elevust, või kartsin uuesti lootma hakata.

Võib-olla seda kõike korraga.

Kui doktor Monzales oli lahkunud, tulid ema ja isa uuesti minu kõrvale istuma.

„Lõpuks on see sinu valik,” ütles ema, ja ta vist üritas uskuda, et mõtleb seda tõsiselt. „Kui sa otsustad, et sa ei taha seda teha, siis see sobib ka.” Aga ma nägin tema pilgust, nagu ka isa omast, et „sobib” ainult kõik muu peale kindla surma.

Ja niisiis, pärast paljusid jutuajamisi ema ja isaga, doktor Baileyga, ja Elliotiga („Ma võtan ülikoolist aasta vabaks, Rosa, võibolla saan isegi ühe semestri seal Ameerika kirjandust õppida, ma tulen Bostonisse, ema ja isa üürivad seal korteri – ma olen seal sinuga koos”), ilmus doktor Monzales kuus nädalat hiljem ema sülearvuti ekraanile, teatades potentsiaalse doonori leidmisest.

Seekord oli ka Elliot kohal. Me kössitasime kõik koos laua kohal ja vaatasime doktor Monzalest Skype’i kaudu.

„Vabandust, et ma ei saa ise seal olla, Rosa. Aga tahtsin sellest teiega võimalikult kiiresti rääkida. Nende uudiste kuulmine ei saa teile kuidagi lihtne olla. Nii et ma räägin keerutamata. Võin teile öelda nii palju: ta on ameeriklane. Ta on kaheksateistaastane. Tal on armastavad vanemad. Ta oli õnnelik. Tema ja ta vanemate jaoks jäi ta õnnetuse tagajärjel kahjuks pöördumatult koomasse.”

„Millise õnnetuse?” küsisin ma temalt.

„Võin teile öelda vaid seda, et ta oleks peaaegu uppunud, ja et sellega ei kaasnenud pikaajalisi valusid. Ja et tema vanemad on käinud nõustaja juures. Ja nad on valmis operatsiooniks nõusoleku andma. Ma tean, et doktor Bailey on soovitanud vaid väga vähesel määral isiklike üksikasjade jagamist ning tolle tüdruku vanemad on sama meelt – tõtt-öelda nõudsid nad anonüümsust. Seega ei saa ma teile temast kahjuks rohkem midagi öelda, peale tema eesnime: Sylvia. Ja meil on ka foto. Kui sooviksite seda näha. Kui seda kõike on praegu liiga palju, võin seda ka mõni teine kord näidata.”

„Ma tahaksin seda näha,” ütlesin mina, tundes kõris pitsitust.

Doktor Monzales vaatas alla, küllap oma kirjutuslauale. Kõlaritest kostis kahinat. Ma ootasin, süda raske nagu sulametalli tomp. Siis tõstis ta kaamera ette foto.

Ma vaatasin tüdrukut, kellel olid pruunid, teineteisest kaugel paiknevad silmad, oliivikarva nahk, paksud tumedad lainelised juuksed, mis ulatusid õlgadeni, ja naerulohukesed põskedes. Kena. Tavalisel kombel kena. Kenam kui mina. Tore – kui seda on võimalik foto põhjal öelda. Ta istus diivanil, teksastes ja mustas T-särgis. Kaelas oli tal südamekujuline merevaigust ripats hõbeketi otsas. Kes selle kaelakee talle kinkis? Jäin selle üle juurdlema. Tema poiss-sõber? Ema, tema viimasel sünnipäeval? Tema kõige viimaseks jäänud sünnipäeval.

Mu silmad valgusid pisaraid täis. Pidin seal abitult istuma, kuni ema hüppas püsti, et salvrätikut otsida.

Isa pani käe mu õlgade ümber. Elliot tõmbas oma tooli lähemale. Tema näost oli kadunud viimnegi värv.

Ekraanil ütles doktor Monzales vaikselt: „Kui sa teed lõpliku jaatava otsuse, ootab ees veel palju pisaraid, Rosa. Kindlasti hirmupisaraid. Teadmatusepisaraid. Frustratsioonipisaraid, taastumise ajal. Aga ma usun, et lõpuks ka rõõmupisaraid. Sylvia jaoks ei ole kahjuks paranemislootust. Aga sinu puhul ei pea see nii olema.”

Ööl enne operatsiooni kössitavad Clarkson, Hammond ja May palati telekaekraanil ühe kulunud kaardi kohal – nad otsivad endiselt Niiluse „tegelikku” allikat – ning Elliot lohistab tooli minu oma kõrvale.

Pilku ekraanil hoides ütleb ta mulle: „Greggsi vanillikoogid”.

Mu huultel vilksatab naeratus, kui ma vastan: „Ginstersi kana- ja seenepirukas.”

„Cheryl Cole’i lilleline tagumik.”

Ma jään hetkeks mõttesse. „Yorkshire Tea’ga harjunud kruusi parkunud põhi.”

„B&Q riiklike pühade allahindluste nodi!”

„M&S’i kümnenaelane pakkumine.”

„Millest te räägite?” küsib ema.

Elliot vaatab talle otsa. „Kodust.”

„Westminsteri palee,” ütleb ta hetke pärast.

Elliot raputab pead. „Sa ei saa jälle asjale üldse pihta.”

Ma manitsen neid vaikusele. Clarkson ja May rühivad üle põuase maastiku – ma ei saagi aru, mis Hammondiga juhtus – ja isa sirutab mu käe järele. Ma ei tunne teadlikult valu ega survet, kuuma ega külma. Aga mingi ebateadlik osa minust tunneb isa kätt. Olen äkitselt väsinum kui iialgi varem.

Mu silmad vajuvad kinni.

Vean nad uuesti lahti.

Nad vajuvad kinni.

Ma ei saagi teada, kas Niiluse tegeliku allika leiab Clarkson või May, sest ma jään siin oma palatis nüüd magama.

Kui ma üles ärkan, olen selili.

Mind tabab paanika. Süda taob. Jätab lööke vahele. Võdiseb.

Kirjutuslaual olev digitaalne kell näitab 4.16. Kuus vilksab seitsmeks. Õhk on täis tugevat magusat lõhna: sidrunid. Keegi on mu küünla süüdanud.

Ema ei ole. Isa ja Elliot magavad oma toolides. Ma ei ulatu nendeni. Telekas on kinni. Mul on jäänud alla poole tunni meelemärkusel olekut. Ja siis? Paanika muutub kibedaks.

Elliot ilmselt tunnetab seda kuidagi, sest ta liigahtab. Ta ajab end sirgeks. „Sa oled üleval?”

„Jah,” hingan ma.

Ma kuulen toa vaikset müra, peidetud elektroonikaseadmeid, näen lakke paigaldatud suitsualarmi tillukest roheliselt vilkuvat silma. Mu meeled pingulduvad, otsides meeleheitlikult midagi, millest kinni haarata.

Ja Elliot, kes on nii mitmel moel minust nii erinev, lausub: „Kui inimesed ütlevad, et tähtis pole mitte välimus, vaid see, kes sa oled sisemuses, on neil õigus. Sa tead seda.”

„See on ilmselt ametlikult esimene kord, kui seda on öeldud inimesele, kellel varsti välimust enam pole,” vastan ma talle.

„Sul on välimus. See on lihtsalt teistsugune. Aga sina oled ikkagi sina. See on ärritav, aga sa ei pea mu pildiallkirju ka edaspidi vaimukaks.”

„See on ärritav, aga sina oled ka edaspidi jobu.”

„Ja kui mul oleks David Beckhami keha – keda ma juhtumisi väga austan –, oleksin ma ikkagi jobu. Ja ma armastaksin sind ikkagi. Ja ma hakkaksin sulle ikkagi rääkima oma allkirjast sellele naljapildile, kus mees ronib aknast sisse …”

„Palun lõpeta.”

„Mida oligi vaja tõestada.”

„Mida täpsemalt?” küsin mina.

„Kustuta tuled ära ja mina olen ikkagi mina, ja sina oled ikkagi sina. Kui sulle ei meeldi see, kuidas asjad pärast on, läheme kuskile pimedasse elama ja oleme lihtsalt meie, samad, kes me oleme alati olnud. Välja arvatud see, et sa saad kõndida ja sa ei hakka surema.”

Mind ajab nutma.

Ma ei taha nutta.

„Kuskile pimedasse?”

„Jah.”

Ma neelatan. „Nagu krüpti?”

„Nagu majja, kus on tuled ära kustutatud, kus on väga paksud kardinad.” See võib tunduda uskumatu, aga ta näib seda tõsiselt mõtlevat.

„Hiinas on selliseid vangikonge, mida kutsutakse pimedateks kongideks,” ütlen ma talle. „Need on nii väikesed, et sisse pääseb vaid roomates. Mõne aastaga lähevad su juuksed valgeks.”

„Mul poleks midagi valgete juuste vastu.”

„Elliot …”

„Ei, kuula mind. Ma mõtlen seda tõsiselt, Rosa.”

„Sa elaksid koos minuga pimeduses?”

„Tulede ärakustutamine ei muuda inimese olemust.”

Uksele koputatakse. See läheb lahti. Elliot pilgutab silmi.

Kuigi ma noid kahte siluetti ei vaata, tajun ma nende kohalolekut. Minu tähelepanu on endiselt Elliotil. Tema T-särk on kortsus, juuksed sassis, aga tema pilgust saan aru, et see ei ole tähtis.

„Mis see pildiallkiri siis on?” sosistan ma.

Ellioti pilk püsib paigal. Isegi praegu, kui isa äkitselt virgub ja palatisse rühivad kaks rohelistes kitlites ja lohvakates rohelistes pükstes inimest. Need on Jane – tema pruunid juuksed on patsi seotud ja tema kaela ümber helendab tilluke krutsifiks – ja tema matsakas kolleeg Drema. Nad astuvad minu poole, öeldes sõnu, mida ma ei kuule.

„Ma ütlen seda sulle siis, kui sa üles ärkad. Et sul oleks millegi nimel elada.” Elliot muigab.