Читать книгу Moodsad armastajad - Emma Straub - Страница 10

Jane oli hakanud külalistetoas magama. Nüüd, kui Ruby teadis, et neil on probleeme, mis võisid lõppeda lahutusega, oli majas palju parem, ent samas ka palju halvem olla. Tema ja Zoe ei pidanud teesklema, et kõik on korras, kuigi Jane’ile meeldis teeselda. Talle meeldis see nii väga, et ta suutis seda tihti teha terve päeva ja õhtu, ja tõde tuli talle meelde alles siis, kui ta pärast õhtusöögiaegset saginat restoranist koju jõudis ja Zoe talle oma kohalt diivanil vastu põrnitses. Jane ei tohtinud televiisorit tööle panna; ta ei tohtinud muusikat vahetada. Ta võis ainult vaikselt istuda ega võinud Zoe’t segada, sest ka siis, kui Jane oli oma sülearvutis ja tööd tegi, sai ta selle eest pragada. Tundus, nagu ujuksid nad kõik Zoe arvates lihtsalt läbi ajaookeani, läbi tohutu, lõputu aja. Kes üldse istus raamatut lugedes kolm tundi ühe koha peal? Võib-olla sellepärast kaalusidki nad lahutust. Dr Amelia, suhtenõustaja, kelle juures nad aastaid tagasi käisid, ütles, et kõikides abieludes on raskemaid aegu ja see ei tähenda, et nende liit oleks vigane või nõrk. See tähendas vaid, et nad pidid mõne rehvi ära vahetama või mõnda polti kõvemini kinni keerama või teisi maitseid proovima. Dr Amelia ei kartnud metafoore kasutada. Vahel, sellal kui nemad istusid ta kabinetis madalal oranžil diivanil, kallutas dr Amelia pea kuklasse ja käis läbi terve pika metafooride nimekirja, et õige leida.

Asjad polnud enam nii nagu alguses, mil nad veetsid terveid päevi Queensis, end Hiina ostukeskuste söögikohtades oimetuks süües, või kui nad Hyacinthi avasid ja pidid mõlemad päevast päeva viisteist tundi jalul olema, nii et olid lõpuks tülitsemiseks liiga kurnatud, või kui Ruby sündis ja nad olid nii armunud, et tülitseda polnud enam vajagi. Nüüd veetis Zoe nii palju aega arvuti taga küürutades, palgalehtede, graafikute ja arvetega tegeledes, et Jane võttis seda kui helendavat stoppmärki. Kuidagi tundus, et nüüd, kui neid restoranis enam iga päev iga hetk vaja polnud, on neil koosolemiseks hoopis vähem aega, mitte rohkem. Jane käis üksi James Beard House’is õhtusöökidel ja pärast restorani sulgemist kokkadega samal tänaval baaris viskit joomas. Esimest korda elus läks Zoe vara voodisse. Oli suuremaid ja väiksemaid probleeme, millest viimased tundusid üle öö paljunevat nagu jänesed. Jane hoolis liiga palju Yelpi kommentaaridest, ta jõi liiga palju. Ta ei hoolinud Zoe sõpradest. Ta ei hoolinud oma sõpradest. Tal polnudki sõpru! Ta oli liiga kamandav, ta polnud piisavalt kamandav. Ta ei hoolinud Patti Smithist. Kui nad kohtusid, oli Zoe üsna pöörane ja Jane tundis end tasakaalustava jõuna – tema tugev keha kinnitas Zoe sihvakad jäsemed ankruna maa külge. Ta tahtis ikka veel selline olla. Asi polnud tundes, nagu oleks nende abielu läbi kukkunud, ega selles sõnas endas, mis just Jane’i ema hirmsasti mossitama pani, sest temal tuleb helistada tädidele ja onudele ja kõigile sugulastele ja neile teatada, et Jane’i abielust ei tulnud midagi välja. Naise ema käitus nii, nagu solvaks lahutus Jane’i orientatsiooni, nagu oleks ta saanud õiguse valida ja siis valimised maha maganud.

Külalistetoa voodiks oli ülearune täissuuruses mügarlik madrats. Kuni viimase ajani seisis see peamiselt kokku panduna nurgas, kui just Ruby sõbrad ööseks ei jäänud – siis veeti madrats Ruby tuppa ja tüdrukud said sellel üles-alla hüpata. Lastel ei olnud vahet. Jane’il aga oli. Ta selg oli läbi ja põlved valutasid. Pikk jalgelolek restoranis oli piisavalt halb, aga ülehinnatud papitükil magamine oli halvem veel. Igal hommikul keeras ta end ühele küljele ja pidi end neljakäpukil püsti ajama, nagu oleks just läbi kõrbe roomanud. Ta tundis end saja-aastasena. Samal ajal käis Zoe muudkui pilateses. Ta kandis meiki, lausädelust ja erkroosat huulevärvi. Oli raske mitte tunda, nagu tantsiks Zoe ta haual. Ometi polnud Jane iial keelanud Zoe’l teha seda, mida too vaid soovis, ja seetõttu ei olnud naise praegune käitumine absoluutselt loogiline. Jane’ile aga meeldis, kui asjad olid loogilised. See polnud isegi paadi kõigutamine – Zoe saagis mootorsaega paati pooleks. Issand, ta oli sama hull kui dr Amelia.

Nad liikusid südasuvele vastu – tomatid olid täiuslikult ümarad ja magusad. Pehme koorikuga krabi oli täiuslik. Igalt poolt võis leida maisitõlvikuid, nii värskeid, et võisid neilt lehed maha koorida ja maisiteri otse tõlvikult süüa. Hyacinthis käis juulis ja augustis vähem inimesi, sest paljud läksid linnast ära, kuid juuni oli veel tihe kuu ja Jane mõtles ärgates eripakkumistele, mida menüüsse lisada. Ta nägi tihti esimese asjana silmi avades nägemusi toidust – mitte hommikusöögist, mitte kunagi hommikusöögist –, asjadest, mida võiks restoranis serveerida. Magustoit maasikate ja terapipraga. Hiigelsuurte roosade rediselõikude ja paksude avokaadoviiludega salat. Värske pasta sparglipestoga. Ja järgmisena mõtles ta Zoe’st.

Nad rääkisid tihti, mis saab, kui Ruby kodust lahkub – kui ta väike oli, tundus mõte sellest, et see väike abitu olend suudaks ise oma arveid maksta või külmikuust lahti teha, kui hirmnaljakas luupainaja. Kui ta oli viiene või kuuene ja iga päev koolis käis, keeras Zoe ära. Alguses oli see põnev – päevas oli nii palju tunde! nii palju vabadust! –, aga siis hakkas ta kurtma selle üle, kui palju aega Ruby teiste täiskasvanutega veedab, ja muretsema, et nad mõjutavad teda. „Nad on õpetajad,” ütles Jane talle. „Selle eest me neile maksamegi.” Polnud vahet – Zoe läks alati viis või kümme minutit varem Rubyle järele ja kõndis kooli ees närviliselt edasi-tagasi, nagu arvaks ta, et tütar unustas eemal oldud tundide jooksul ema ära. Nendel aastatel klammerdus Zoe Jane’i külge nagu armastav nuivähk. Nad olid võimukas paar rohke lehtkapsa, kinoa ja kihisevast rosé