Читать книгу Moodsad armastajad - Emma Straub - Страница 9

Elizabethi ja Andrew magamistoas oli liiga soe. Kõik kolm akent olid lahti ja suur ventilaator liikus vasakult paremale, kuid toas oli ikka liiga palav. Iggy Pop oli hüljanud oma tavalise koha nende voodil ja vahetanud selle aknalaua vastu ning Elizabeth kadestas teda. Kliimaseadmed olid keldris. Andrew jaoks oli auasi need võimalikult hilja üles panna. Ühel aastal, enne Harry sündi, ootasid nad lausa 15. juulini. Elizabeth lükkas endalt lina maha ja keeras küljele.

„Arvasin, et vihm pidi kõik jahedamaks tegema,” ütles ta.

„Planeet on suremas,” vastas Andrew. „Jaanuaris oskad seda rohkem hinnata.” Ta togis naljatlevalt naist varbaga.

„Ah, lõpeta,” ütles Elizabeth. Ta pühkis oma otsaesist. Oli peaaegu kesköö. „Ma ei suuda uskuda, et Harry kedagi ründas.”

„Tundub, et see polnud päris ründamine,” lausus Andrew. „Päästmine ehk? Aga sul on õigus, see ei ole tema moodi. Äkki oli seal mõni herilane ja ta tahtis seda tüüpi eest ära lükata.” Andrew keeras samuti küljele, et oma naisega vastamisi olla. „Ka see ei ole tema moodi.”

„Ei, Harry sööstis selle tüübi poole, nagu oleks too granaat, mis hakkab kohe plahvatama. Ta jooksis ja siis oli ta järsku õhus. See oli nagu märulifilmis. Ma pole kunagi näinud, et ta nii kiirelt liiguks.”

„Veider.” Andrew tõusis istuli ja võttis paar lonksu vett. „Ma ei suuda uskuda, et järgmisel aastal on tema kord.”

„Loodame lihtsalt, et keegi teda pikali ei jookse. See tüüp nägi välja nagu kahekümneviiene. Võin kihla vedada, et ta on kolm korda istuma jäänud. Mäletad istumajäämist?” Elizabeth heitis selili ja lasi jalgadel laiali vajuda. „Igatahes,” ütles ta, „tahad Lydiast rääkida? Ütlesin neile, et annan vastuse nii kiiresti kui võimalik.”

„Kas peame? Ma olen väsinud, eks?” vastas Andrew. Elizabeth torises pahaselt. „Räägime sellest homme. Armastan sind.” Mees kustutas öökapil oleva laualambi ja suudles Elizabethi laubale. „Head ööd.”

Elizabeth jõllitas oma abikaasa kukalt. Mehe tumepruunid juuksed hakkasid meelekohtadelt ja näiliselt suvaliste kohtade pealt halliks minema, aga need olid ikka veel tihedad, ja kui ta polnud mitu kuud juuksed lõiganud nagu nüüd, läksid need otsest lokki. Ta kuulas, kuni mehe hingamine ühtlaseks muutus, kuni see oli tahtmatu ja pehme, sisse ja välja, sisse ja välja. Andrew’l olid oma ebakindlused, kuid need ei puudutanud magamist. Ta oli nagu robot – kui oli aeg, sulges ta lihtsalt silmad ja kõik.

Lydiast oli veider mõelda. Kui nad kõik kohtusid, olid nad vaid kaks aastat vanemad kui Harry praegu ja aasta vanemad kui Ruby. Elizabeth mäletas sellest ajast nii palju – mis tunne oli pidudel käia, milline ta nahk oli, kui ta kolm päeva õlut jõi ja duši all ei käinud, mis tunne oli esimest korda kellegi uuega magada. Mis tunne oli kellegagi üldse ainult ühe korra magada! Ta arvas alati, et tal on seiklemiseks rohkem aega, rohkem kohmetuid hommikuid võõrastega, aga tema ja Andrew kohtusid nii varakult ja see aeg oligi otsas. Viis meest. Kogu Elizabethi seksuaalne ajalugu. Tegelikult oli see hale. Naise sõbrad, kes ei kohanud oma abikaasasid enne kolmekümnendaid eluaastaid, olid maganud vähemalt kahekümne mehega, kui mitte rohkematega. Tõenäoliselt oli ka Taylor Swift maganud rohkemate inimestega kui tema, ja tore on. Enamik Whitmani lapsevanemaid olid temast kümme aastat vanemad – ilmselt alustasid nad Andrew’ga pere loomist liiga vara, veel enne kui nad kolmkümmend olid, mis näis teistele lapsevanematele millegi kohutavana, nagu oleks ta teismeline ema olnud. Aga Zoe’l ja Jane’il, kes olid vaid kaks aastat koos olnud, oli juba Ruby, ja Elizabeth oli korraga tundnud, kuidas ta bioloogiline kell (või ta sisemine, Zoe’ga sammu pidamise kell) metsiku kiirusega lõi, ning korraga olidki nad teisel paaril tihedalt kannul ja kargasid teineteist iga päev, kui Elizabethil just päevi polnud.

Elizabeth oli oma abielus õnnelik, tõesti oli. Vahel mõtles ta lihtsalt kõikidele kogemustele, mis tal saamata jäid, ja öödele, kui ta tahtis oma abikaasa norskamist kuulates aknast välja hüpata ja minna kaasa esimese inimesega, kes teda kõnetab. Valikuid oli seni lihtne teha, kuni said aru, kui pikk võib elu olla.

See, et tema laul oli siiani asjakohaseks jäänud, oli meelitav. Mõned hitid iganesid kiiresti – keegi ei tundnud, et „Who Let the Dogs Out” ka praegu veel täpselt nende siseelu kirjeldaks –, aga „Mistress of Myself” iganes aeglasemalt kui teised. Vihased neiud, tundlikud noormehed, kõiksugu ängistuses teismelised, rinnaga toitvad emad, kõik, kellel oli ülemus, keda nad vihkasid, või armsam, kellelt nad piisavalt tähelepanu ei saanud – see laul kõnetas üllatavalt paljusid sihtrühmi. Laulusõnad olid tulnud kiirelt. Oli teise ülikooliaasta sügis ja ta istus raamatukogus ümmarguses oranžis toolis. Neid 1960. aastatel loodud toole nimetati üsatoolideks, sest need oli piisavalt sügavad, et üleni nende sisse ronida, ümmargused, mugavad, ja kindlasti leidus vähemalt üks üliõpilane, kes oli üritanud veeta toolis üheksa kuud jutti. Toolid olid seest polsterdatud ja parem oli mitte mõelda, kui raske neid puhastada oli. Elizabethile meeldis sellises toolis end kerra tõmmata ja lugeda või oma märkmikusse kirjutada. Kõik teised Oberlinis lugesid Foucault’d ja Barthesi, aga teda huvitas Jane Austen palju rohkem. Ta luges parasjagu lihtsalt enda lõbuks romaani „Mõistus ja tunded” ja seal ta seda nägigi – ühel viimastest lehekülgedest, kui Elinor Dashwood püüdis valmistuda kohtumiseks Edward Ferrarsiga, kellesse ta oli sügavalt armunud, kuid keda uskus end hüljanud olevat. „Ma jään rahulikuks, olen iseenese perenaine,”1 mõtles Elinor.

Elizabeth mõistis seda täiesti: soovi olukorda valitseda, vajadust need sõnad valjult välja öelda. St. Paulis Minnesotas polnud keegi iial iseenese perenaine. Elizabethi ema ja ta sõbrad käisid kõik sama juuksuri juures, samades poodides, panid lapsed samasse kooli. Ta oli kindel, et nad sõid õhtusöögiks samu asju, välja arvatud ehk Purva, kelle vanaemad olid Indiast, ja Mary, kelle vanemad olid Koreast. Elizabeth keeras tooli nii, et oli näoga akna poole, ja avas märkmiku. Viisteist minutit hiljem oli laul valmis. Tol pärastlõunal näitas ta sõnu Zoe’le, Andrew’le ja Lydiale, ning selleks ajaks, kui oli aeg magama minna, oli laul valmis. Nende bändi nimi oli Kitty’s Mustache, austusavaldus Tolstoi kangelannale Jekaterina Aleksandrovnale. Nad olid tavalised ülikooliõpilased, armunud iseenda nutikusse. Enne neid polnud keegi millegi geniaalse peale tulnud. See oli konkurentsitult seni parim õhtu nende elus.

Tema ja Andrew’ vahel polnud midagi tõsist. Nad olid kolm või neli korda teineteisega maganud ja olid seda tehes peaaegu alati purjus, ühe korra ka Ecstasy mõju all, mis Elizabethi arvates oli tõenäoliselt hoopis natukese kokaiiniga üle puistatud tavaline aspiriin, nagu parmesan lasanje peal. Andrew oli vaikne ja natuke vihane, vastupandamatu kombinatsioon. Ta kandis vaid musta. Mustad Dickies’e tööpüksid, mustad T-särgid, mustad sokid, mustad jalanõud. Temas oli midagi jäika, mis Elizabethile meeldis, kuid ta polnud endas kindel. Poisi vanaemad olid rikkad ning ta vihkas neid – tavapärane lugu. Elizabeth oli üheksateist, Andrew kakskümmend, ja sellel polnud tegelikult tähtsust. Aga siis sai ta kakskümmend ja siis kakskümmend kaks ja siis kakskümmend neli ja siis olid nad abielus. Kui Lydia küsis ülejäänud bändilt, kas ta võib laulu autoriõigused enda nimele kirjutada, et see ka päriselt salvestada ja välja anda, ei pidanud Elizabeth isegi pikalt mõtlema. Tal polnud siiani tulnud võimalust iseenda perenaiseks saada, mitte päriselt. Keegi neist ei arvanud, et Lydia tegelikult laulda oskab – kogemuste põhjal ei osanudki. Mis tähtsust siis neil õigustelgi on?

Andrew’l oli teistest raskem vaadata, kuidas Lydia versioon laulust niimoodi kuulsaks sai. Elizabeth uskus, et laulud – suurepärased laulud, ideaalsed laulud – kuuluvad universumile. Kas sel oli vahet, kes kirjutas „They Can’t Take That Away from Me”, kui nii Ella Fitzgerald kui ka Billie Holiday suutsid seda põrgulikult hästi laulda? Head laulud olid kuulamiseks. Oli parem enda loomingu suhtes optimistlikuks jääda. Miks oli vaja asju emotsionaalseks ajada? Tema oli laulu kirjutanud, tema oli selle paberile pannud. Lydia suutis laulu paremini universumiga jagada. Andrew tahtis asju kiivamalt endale hoida. Zoe aga teadis tänu oma vanematele, et terve muusikatööstus oli omadega perses, ega tahtnud sellega mingit tegemist teha.

Oberlini lõpetamisest saati oli Elizabethil olnud kolm töökohta. Kõigepealt töötas ta assistendina ühe oma isa äripartneri, Grand Centrali lähedal töötava advokaadi juures. Ditmas Parkist sinna jõudmine võttis terve igaviku ja ta tegi nii pikki päevi, et jäi tihti koju sõites metroos magama ja ärkas alles viimases peatuses Coney Islandil. Tema teine ametikoht oli samuti assistent, kuid sedapuhku kunstiraamatute kirjastuses Chelseas. Tema ülemus müüs parajasti oma maja ja hakkas Brooklynisse kolima ning Elizabethi töö oli selle juures abiks olla. Ta mõõtis seinu ja teipis raamatukaste kinni, pakkis asju kokku ja lahti. Nii sattus ta kinnisvara peale. Sellest oli nüüdseks nii palju aega möödas, et see töö tundus nagu osake ta hingest, nagu oleks ta õpetaja või skulptor, kelle materjaliks on liiv. Tulemusi ei näinud kunagi – said vaid loota, et tead, mida teed, ja et lõpus läheb kõik hästi. Muidugi ostis vahel Elizabethi käest maja ka mõni televisioonist tuntud näitlejanna ja sellest ilmusid pildid ajakirjades, aga see ei peegeldanud kuidagi Elizabethi triumfi, mitte päriselt. See oli tagasihoidlik karjäär nagu stjuardessil. Ta aitas inimestel ühest kohast teise jõuda.

Oli raske öelda, mis Elizabethile majade müümise juures kõige rohkem meeldis. Talle meeldis kujutlusvõime, mida selleks vaja läks. Talle meeldis ruumi sisse astuda ja kujutada ette selle arvukaid võimalusi. Suure osa tema sissetulekust moodustas korterite müük, millest mõned olid uued ja läikivad ja hingetud, aga tõeliselt meeldis talle müüa vanu maju inimestele, kes neid hinnata oskasid. Elizabeth heitis jalad üle voodi ääre ja libistas end, kuni tallad puitpõrandat puudutasid. Põrandalauad nagisesid, sest maja oli sada aastat vana ja see oligi põrandlaudade ülesanne. Ta tõusis ja jalutas akna juurde, mis asus Andrew’ voodipoolel, ning vaatas alla Argyle Roadile.

„Ma jään rahulikuks, rahulikuks, rahulikuks, rahulikuks, rahulikuks,” laulis Elizabeth sosinal. „Ma jään rahulikuks, rahulikuks, rahulikuks, rahulikuks, rahulikuks!” Need sõnad kõlasid tema suust veidralt. Omal ajal tundusid need nii elutähtsad, nagu oleks tema sees avanenud kanal, mille kaudu voolas välja mässumeelne feministliku valguse kiir – ta kirjutas laulusõnad oma väikese korraliku käekirjaga märkmikusse, ja mida kiiremini ta kirjutas, seda segasemaks tähed muutusid. Kohe, kui laul paberil oli, teadis Elizabeth, et see on hea. Ta ei teadnud – ei saanudki teada –, mis edasi juhtub, aga ta teadis, et see laul on parim, mis ta kunagi kirjutanud on. Andrew norskas. Elizabeth vaatas alla tänavale, kuni Iggy Pop hüppas aknalaualt maha ja maandus kräunatusega tammepuidust põrandal, häiritud, sest miski tundus olevat valesti. Elizabeth võttis kassi sülle, hoidis ta kõhna keha oma higise rinna vastas ja ronis voodisse tagasi.