Читать книгу Moodsad armastajad - Emma Straub - Страница 7

Kell oli peaaegu üksteist ja ainsad naised, kes veel kohal olid, aitasid Zoe’l köögis koristada. Allison ja Ronna olid naabruskonnas uued ja üksikasjade suhtes uudishimulikud. Elizabeth oli neile mõlemale kodud müünud – Allisonile armsa vana nokitsemist vajava maja Westminsteris Cortelyou ja Ditmasi vahel ning Ronnale korteri Beverly ja Oceani nurgal. Nad olid kolmekümnendates, abielus ja lasteta. Kuid nad üritasid! Noored naised ikka armastasid seda mainida, eriti kinnisvaramaakleritele. Elizabethil oli tulnud olla terapeut, abielunõustaja, selgeltnägija, guru, ja seda kõike vaid lepingu kiirema sõlmimise nimel. Seadus keelas teatud teemasid arutada – kohalike riigikoolide tugevust, piirkonna rassilist koosseisu, kas keegi oli müüdavas eluasemes surnud. Kuid see ei takistanud inimesi sellegipoolest uurimast. Nad olid üksteisega kohtumise pärast elevil ning itsitasid kraanide ja tapeetijate otsimise üle. Elizabeth suudles mõlemaid põsele ning saatis nad üksteise kööke uurima.

Zoe seisis kraanikausi juures ja ta märjad käed pritsisid iga paari minuti järel seebivett põrandale. „Said mulle pihta,” ütles Elizabeth ja pühkis käsivarrelt vett maha.

„Minu siirad vabandused,” lausus Zoe. „Noh, see oli päris tore. Mis meie järgmine raamat oligi?”

„„Vihurimäe”. Selle valis Josephine, kes pole ise elus ühtegi raamatut läbi lugenud! Huvitav, kas ta arvab, et võib lihtsalt filmi laenutada. Tegelikult olen kindel, et see nii ongi. Ilmselt nägi ta oma HBO Go nimekirjas selle uusversiooni ja kavatseb teha nägu, et luges raamatut. Ta räägib terve õhtu, kuidas tegevus toimub kusagil maalilisel Kariibi mere saarel.” Elizabeth võttis puhaste taldrikute virna ja pani need kappi tagasi.

„Sa ei pea aitama, Lizzy,” ütles Zoe.

„Ah, ole nüüd. Selliseid asju ütled inimesele, kui tahad, et ta ära läheks.”

Zoe naeris. Elizabeth pööras ringi ja teotus vastu köögikappi. „Tegelikult tahtsin sinuga ühest asjast rääkida.”

Zoe keeras kraani kinni. „Jah? Mina ka. Aga sina esimesena.”

„Keegi teeb Lydiast filmi ja neil on autoriõigusi vaja. Meie autoriõigusi. Laulu ja meie elude kohta. Mingi kuulsus kirjutab stsenaariumit, keegi hea, ma unustasin ta nime ära.” Elizabeth tegi elevil näo ja krigistas siis hambaid. Iidsetel aegadel, enne Brooklynit ja lapsi, olid Elizabeth, Andrew ja Zoe kuulunud koos ühte bändi ning lisaks paljudele-paljudele räpastes keldrites peetud kontsertidele ja laulude salvestamisele roosa plastist makiga, olid nad müünud maha ka täpselt ühe oma laulu, „Mistress of Myself”, oma sõbrale ja endisele bändikaaslasele Lydia Greenbaumile, kes jättis ülikooli pooleli, sai Greenbaumist lahti, tegi plaadifirmaga lepingu, andis laulu välja, sai rikkaks, oli kõikide St. Marks Place’i noorte soengu- ja rõivaideaal, salvestas filmimuusika eksperimentaalfilmile („Zero Days Since”) naisest, kes kaotas tehase tööõnnetuses parema käe, ajas pea kiilaks, hakkas budistiks ja kärvas siis üledoosi tõttu kahekümne seitsme aastaselt maha nagu Janis ja Jimi ja Kurt.

Igal aastal naise surma-aastapäeval mängis „Mistress of Myself” vahetpidamata kõikides ülikooli raadiojaamades terves riigis. Lähenes tema kahekümnes surma-aastapäev ja Elizabeth oligi midagi sellist oodanud. Kõne oli tulnud selsamal hommikul. Neilt oli ka varem midagi sellist küsitud, kuid seda polnud kunagi teinud keegi, kellel oli ka raha.

„Mida!?” Zoe haaras Elizabethi küünarnukkidest. „Kurat, sa teed nalja või? Kui palju meile makstakse?”

„Ah, seda ma ei tea veel, aga Andrew tahab neile ära öelda. Põhimõtteliselt on neil vaja, et me kõik müüksime oma eluloo autoriõigused neile ja annaksime nõusoleku laulu kasutamiseks filmis…”

„Ja nad ei saa Lydiast filmi teha ilma lauluta.”

„Ei. Tähendab, saaks, aga mis mõte sel oleks?”

„Hmm…” mõmises Zoe. „Kes teda mängiks? Kes sind mängiks? Kes mind mängiks? Issand, Ruby loomulikult! Issand, see on liiga täiuslik, mulle meeldib, jah, anna mulle paberid, mina ütlen jah.”

Elizabeth vehkis õhus käega. „Ah, ma arvan, et see osa pole nii oluline. Lasen sellel naisel sulle allkirjastamiseks paberid saata. Olen üsna kindel, et nad teevad meist lihtsalt ühtse tausta: Suvaline Ülikoolisõber Üks, Kaks ja Kolm. Aga Andrew ei ole iial nõus neile seda laulu andma. See keerutab tema jaoks vana tolmu jälle üles, mõistad?” Viimased kümme aastat olid Elizabeth ja Andrew taas vaikselt laule kirjutanud, vaid nemad kaks, enamasti pärastlõunatel, mil Harry oli koolis ja neil polnud vaja tööd teha. Nad istusid kahekesi garaažis toolidel ja mängisid. Elizabeth ei osanud öelda, kas nende uued laulud ka head olid, aga talle meeldis oma abikaasaga laulda, talle meeldis, kuidas nende kehad võisid üksteisest küll meetri kaugusel olla, aga ikka oli tunne, nagu puutuks nad kokku. Keegi teine ei teadnud sellest. Andrew tahtis nii. „Igatahes,” sõnas ta, „mis sinu uudis oli?” Köögikapil oli pool pekanipähklipirukat, mida Josephine iga kord küpsetas ja kaasa tõi, kuigi see ei sobinud aastaajaga ja suur osa lugemisklubist seda lihtsalt eiras. Elizabeth nokkis pirukast sõrmega tüki.

„Ah,” ohkas Zoe. „Me räägime jälle lahutusest.” Ta raputas pead. „Tundub, et seekord võib see päriselt juhtuda, ma ei tea.” Zoe muldvana kuldne retriiver Bingo tuli vaevaliselt oma peidupaigast söögilaua alt välja ja toetus kaastundlikult vastu naise sääri. Zoe kükitas ning kallistas teda. „Ma kallistan koera,” ütles ta ja hakkas nutma.

„Kullake!” ütles Elizabeth põlvili langedes. Ta heitis käed ümber Zoe, koer nende vahel. Sellises olukorras oli häid ja halbu küsimusi, mida esitada. Kunagi ei tohtinud küsida, miks, näida üllatunud või siis üldse mitte, mis oli tegelikult isegi veel solvavam. „Oh ei! Mis toimub? Mul on nii kahju. Kas sinuga on kõik hästi? Kas Ruby teab? Kas te maja müümist olete arutanud?”

Zoe tõstis pea Bingo seljalt, koerakarv ta märjal põsel. „Minul ka. Jah. Ei. Või noh, võib-olla. Tõenäoliselt. Ja vist küll? Oh issand!”

Elizabeth paitas Zoe pead ja korjas koerakarva ta näolt. „Ma aitan. Kõigega. Sa tead seda, eks?” Zoe noogutas, alumine huul mossitusest veidi pikemaks veninud, selle sisemine pool kahvaturoosa nagu merikarp.