Читать книгу Moodsad armastajad - Emma Straub - Страница 6

Ruby vihkas seda kuradi akadeemilise võimekuse testi sama palju, kui ta vihkas seda kuradi keskkooli. Mõlemad olid näited selle kohta, kuidas patriarhaalne ühiskond rõhutas meeste dominatsiooni ja muud säärast täielikult seksistlikku paska. Whitman oli Brooklyni erakoolide standardite järgi hea kool – mitte kõige parem, aga ka mitte kõige halvem. Võib-olla sai mõni üksik Whitmani lõpetaja sisse ühte Ivy League’i ülikooli, võib-olla mitte. Enamik läksid koolidesse, nagu Marist või Syracuse või Purchase. Aga mitte Ruby. Ruby pidi vaheaasta võtma. Viisakalt öeldes. Tegelikult ei saanud Ruby sisse mitte ühessegi nendest viiest koolist, kuhu ta kandideerinud oli, ja tüdruku ekslikult optimistlikud emad oli veendunud, et asi oli akadeemilise võimekuse testi tulemustes, mitte ta halvas suhtumises või halbades hinnetes või sittades esseedes, mis rääkisid mustanahalise juudi elust lesbidest emadega (kõik näisid ekslikult arvavat, et just sellest ta kirjutabki), ja nii pidigi ta minema oma viimasele kooliaastale järgneval suvel veel ühele ettevalmistuskursusele. Kes üldse nii tegi? Keegi ei teinud nii. See kõik oli üks suur nali ja tema selle puänt.

Tüdruku telefon värises voodil: SAAME KL 10 MNGUVLJAKUL KOKKU? Dust oli üheksateist, tal oli ühest esihambast kild väljas ja pea raseeritud. Ta oli üks kirikutüüpidest, väikesest rulatajate kambast, kes veetis terve päeva Whitmanist üle tee asuva kiriku trepil kick-flip’e tehes. Nii palju kui Ruby aru sai, ei käinud keegi neist koolis, ka need mitte, kes olid alaealised. Vahel ajasid Whitmani turvamehed nad minema, kuid nad ei teinud midagi ebaseaduslikku ja olid varsti tagasi. Dust oli nende liider. Ta kandis teksaseid, mis olid täpselt õige suurusega – mitte liiga kitsad, et oleksid nagu tüdrukute omad, aga ka mitte liiga kottis nagu kellegi isal. Dustil olid lihased, mis näisid olevat tekkinud nagu muuseas mõne teise tegevuse käigus, nagu oleks ta 1950. aastate automehaanik, kes veetis palju aega garaažis töötades. Kõik, mida Ruby 1950. aastate kohta teadis, pärines filmidest „Grease” ja „Põhjuseta mässaja”. Põhimõtteliselt oli teismeliseks olemine igal ajastul kõige halvem asi, kui sa polnud just John Travolta, kes oli ilmselgelt kahekümne üheksa aastane, nii et tegelikult vahet polnud. Ainsad Whitmani noored, kes üldse kunagi spontaanselt laulma hakkasid, olid näiteringi nohikud, ja neid vihkas Ruby sama palju kui sportlasi, kes olid veel haledamad, sest Whitmanil polnud õiget võimlatki. Peale nende olid veel tavalised nohikud, kes ei teinud muud, kui õppisid töödeks, ja siis olid heategijad, kes tahtsid alati, et sa vaalade tapmiseks või ebola päästmiseks või milleks iganes nende petitsioonile alla kirjutaks. Kirikutüübid olid tegelikult ta ainus lootus, seksuaalses mõttes.

EI SAA, kirjutas tüdruk vastu. EMPSI LUGEMISKLUBI ON SIIN. PIDU/LASE MIND MAHA.

POLE HULLU, vastas ta, rohkem ei midagi.

See „emps” ei olnud hellitavalt öeldud – tal oli emasid kaks, ema ja emps, ning ta pidi neid ka erinevalt kutsuma. Igatahes polnud lugemisklubi oluline. See oli vaid järjekordne vabandus. Ruby poleks mingil juhul mänguväljakule läinud. Ta jättis Dusti kolm nädalat tagasi maha, vähemalt enda arvates. Võib-olla ei teinud ta seda piisavalt selgelt. Sel ühel korral, kui nad käisid Purity söögikohas 7. avenüül kohe kooli kõrval, ei lasknud ta poisil oma friikartulite eest maksta, ning kui ta kaks päeva pärast seda koolist välja tuli ja Dust oli üle tee kirikuastmetel, teeskles ta, et ei näe poissi, ja läks otse metroo poole, selle asemel et koos parki minna, kus nad oleksid nii palju amelenud, kui avalikus kohas võimalik, ehk siis päris palju.

Dust polnud nimelt ei tark ega huvitav, kui rulatamine ja oraalseks kõrvale jätta. Tema katkistest hammastest, siilipeast ja viltusest naeratusest piisas paariks kuuks, aga kui nende võlu kadus, polnud neil muust rääkida kui „Ameerika iidolist” (mida nad mõlemad vihkasid) ja „Kiirete ja vihaste” filmisarjast (mida Ruby polnud näinud). Probleem Ruby emadega peitus selles, et nende restoran oli kodust ainult kolme kvartali kaugusel ja kunagi ei teadnud, millal üks neist koju võib tulla. Ruby teadis kindlalt, et ta ei tahtnud, et nad Dustiga kohtuksid, sest nende omavaheline suhtlus oleks kui koerale hiina keele õpetamine. Dust polnud vanematele loodud. Ta oli loodud tänavanurkadele ja hašišinutsudele ja Rubyt ei huvitanud see enam. Ta vajus voodilt maha põrandale ning roomas oma plaadimängijani. Kui Ruby ema ei olnud oma köögikotade ja meestejuuksuris lõigatud soengutega mingi eriline laheduse etalon, siis tüdruku empsil oli üht-teist ette näidata. Ülikooli ajal ehk siis, kui dinosaurused veel maal kõndisid, kuulus see plaadimängija talle, kuid nüüd oli see Ruby oma ja tema kõige hinnalisem vara. Kui Dust oleks ta aega väärinud, oleks poiss teadnud kõiki bände, mida ta kuulata armastas – The Raincoats, X-Ray Spex, Bad Brains –, aga poiss kuulas vaid dubstep’i, mis oli ilmselgelt üks kõige suuremaid jõledusi, millega inimkond oli hakkama saanud.

Ruby soris põrandal plaadihunnikus ja laotas plaadid laiali nagu tarokaardid, kuni leidis, mida otsis. Aretha Franklini „Lady Soul”. Aretha polnud kunagi fännitrükiseid välja andnud ja tõenäoliselt ei olnud ta kunagi ka endale ise ninna auku teinud, aga ta oli sellest hoolimata üks kuradi kõva tegija. Ruby pani plaadi esimese poole mängima, ootas, et muusika algaks, ja heitis siis vaibale selili ning vahtis lakke. Ta kuulis, kuidas lugemisklubi kaagutamine esimesel korrusel üha valjeneb. Ausalt, tundus, nagu poleks mitte keegi üle kolmekümneaastastest iial varem purjus olnud ja iga kord oli nende esimene. Peagi hakkavad nad rääkima oma abikaasadest ja lastest ja ta emps ütleb kõike sosistades, aga Ruby kuulis teda alati, kuulis alati kõike – kas vanemad ei saanud siis sellest aru? Et lapsed kuulsid neid ikka, isegi kui nad olid maja teises otsas, sest lastel oli looma kuulmine ja vanemad ainult arvasid, et sosistavad. Suvi juba imes vilinal ja see polnud veel alanudki.