Читать книгу Valdo Pant - aastaid hiljem - Ene Hion - Страница 10

Valdo Pant — viiul, Heino Kaljuste — akordion.

Algus

Teenistus Eesti Leegionis viis Valdo Pandi kokku Heino Kaljustega (1925–1989). Nad olid leegionis ühes väeüksuses, olid koos vangis ja filterlaagris, koos määrati nad Kohtla-Järve stroipatti. Narid kõrvuti, mured, saladused ja lootused ühesugused, mõlemad mängisid mitut pilli. Muusad polnud vaikinud ka kahurite mürisedes. Nad olid sõbrad.

Pikk, sale ja sirge Heino kandis Ameerika lend-lease`i abist saadud kangast õmmeldud sõduripluusi, kalifeepükse ja kadestamisväärseid nahksäärikuid. Tal oli ilus hääl. Polgu orkestris nimega FN (see on Belgia püstoli mark) oli ta laulnud „Mamatschi, kingi mul hobu, nii rõõmu suurt mul teeksid sa“. Heino Kaljustest, nagu teada, sai elukutseline muusik, kooriuht, Ellerheina asutaja, koolinoorte tantsu- ja laulupidude algataja ja peadirigent, muusikapedagoog. Kaljuste sooritas Kohtla- Järve koolis abituuriumieksamid, olles Kohtla-Järve gümnaasiumi esimese lennu vilistlane. Tema muusikutee algas koolimajas peetud sõdurpoiste, sõjavangide ja kohalike neidude pidudest. Kohtla-Järvel võttis Heino Kaljuste esimest korda kätte dirigendipulga, mis tõi talle leiba ja loorbereid kogu ülejäänud elu vältel.