Читать книгу Valdo Pant - aastaid hiljem - Ene Hion - Страница 9

Kui Valdo Pandi looga lähemalt tutvuda, tuleb välja, et tal on justkui mitu elulugu. Ta kuulub põlvkonda, kelle elatud elu jääb mitme perioodi, mitme elustiili vahele, nii et „kaob igasugune endastmõistetavus, igasugune moraal, igasugune turvalisus ja süütus“ (Hermann Hesse). Mis ühtedele kangelaslikkus, on teistele kuritegu. Aeg pöörab, mässib ja hävitab terveid suguvõsasid. Ja igal ajastul on oma rehepapid. Ühes Prantsuse komöödias on lause: „Suurte manöövrite ajal pole midagi nii vajalikku kui lampjalgsus.“

Eesti mehed, kelle sünniaasta juhtus olema 20. sajandi esimeses veerandis, on räsitud sõjast. Sünniaastast võis oleneda, mis tõbe oli kasulik põdeda, millisesse mundrisse lasta end toppida, kummale poole rindejoont sattuda, millised olid ohud, mida karta, võimalused, millele loota. Sünniaastaid muudeti varasemaks või hilisemaks, sõltuvalt sellest, kuidas kulgesid sündmused. Ajaloolased väidavad, et on raske kinnitada, kui palju eestlasi Teise maailmasõja ajal erinevates armeedes võitles. Pole teada, kui palju Eesti kodanikke või elanikke oli Punaarmee, kui palju Saksa armee ridades. Tuhanded mehed sattusid saatuse tahtel mõlemasse. Üksikuid eestlasi võis olla ka muude riikide sõjavägedes, variandid olid nii- ja naamoodi, erakordsed. Ka Valdo Pandi elust on mitu varianti.

Kindel on see, et ta nägi ilmavalgust Valgjärve vallas, kunagises Tamme koolimajas, millest pole nüüdseks alles enam vundamendi kohtagi. Valdo ütleks: Pole märga plekkigi. Tema huumor oli sageli must, näiliselt süütu kui värske virsik, olemuselt karastatud kui mõõgatera.

Valdo oli kolmas poeg, pärast Valdot sündis perre veel üks poiss. Valdo isa, Voldemar Pant (1896−1945) oli kuraasikas ja uhke mees, kes kandis kuldnööpidega pintsakut ja kohevaid vuntse. Esimeses ilmasõjas oli ta tsaariarmees kirjutaja. Vabadussõjas oli ta samuti kirjutaja, teenis Naissaarel, Eesti Vabariigis sai temast politseiametnik.

Konstaabel Voldemar Pant oli kodukandis tuntud ja teatud inimene. Algul oli ta Valgjärve konstaabel, hiljem töötas Tartu-Valga prefektuuris, seejärel Laiusel ja Sadalas. 1940. aasta riigipööre viis Voldemar Pandi türmi. Ta istus kinni kuni sakslaste tulekuni.

Kuna Voldemar Pant oskas nii saksa kui vene keelt, saatsid sakslased ta politseinikuks Pihkvasse. Sealt lähetati ta paaril korral Valgevenesse ja Ukrainasse. Eestisse tagasi tulles sõitis konstaabel Pant jalgrattaga Mustveest Jõgevale Saksa armee staapi, et hankida paber, mis kinnitaks, et tema kodukandis ei tohi ilma kohtuta inimesi kinni pidada ja hukata.

Segastel aegadel juhtus igasugust. Isiklike arvete klaarimiseks lasti mõni mees kohtuta maha, mõni arreteeriti põhjuseta. Räägitakse, et Voldemar Pant oli kartmatu mees, lausa hulljulge, aga tal oli probleeme pummeldamisega. Ta oli teel jõukusele, ent ta liialdas peente jookidega. Kord oli teda purjutamise eest terveks aastaks madalamale ametikohale viidud – konstaablist arveametnikuks. Kui Voldemar Pant Tartus gestaapo „ketikoertele“ purjuspäi vahele jäi ja ta Saksa kõrge politseiametniku ette viidi, olevat ohvitser küsinud: „Kuidas teil läheb, härra konstaabel?“ Vindine Voldemar olevat ohvitserile otsa kukkunud ja siis lõbusalt vastanud: „Hästi, aga teil?“ Ta pandi soolaputkasse.

Neile inimestele, kes talle ei meeldinud, oli Pantide perekonnapeal kalduvus näidata, et ta on neist üle. Isa elu vahejuhtumeid kasutas Valdo Pant hiljem nutikalt ära, öeldes, et ta isa oli raamatupidaja, kes istus Saksa okupatsiooni ajal vangis.

Kui nõukogude okupatsioon tagasi tuli, jäi Voldemar raskesse kopsupõletikku ja suri enne oma 49. sünnipäeva. Muuseas, Valdo Pandi elutee jäi sama lühikeseks – ka tema suri enne oma 49. sünnipäeva. Aastaid hiljem, kui ta juba ise kopsuhaigust põdes ja oli samuti purjuspäi mõned ebameeldivused läbi elanud, ütles Valdo oma isa varase lahkumise kohta: Midagi head poleks teda niikuinii oodanud.

Valdo ema Ida Pant (1897−1982, neiuna Ruber) hoolitses majapidamise ja laste kasvatamise eest. Elu oli teda õpetanud vait olema ja mitte silma paistma. Hakkaja ja energilise abikaasa kõrval hoidus Ida tagaplaanile, kuigi ta oli jõuline, pikka kasvu, tugeva kehaehitusega ja meelekindel naine.

Ida Panti kutsuti mitmel korral julgeolekusse ülekuulamisele. Nõuti selgitusi, mis asju tema mees Saksa ajal ajas, miks sakslased teda Valgevenesse ja Ukrainasse olid saatnud, mida Eesti Leegioni mehed sealkandis üldse tegid. Ida Pandi ülekuulamistel julgeolekus oli tõlgiks tema poja Valdo kolleeg – daam, kes töötas algul raadios, hiljem televisioonis. Räägiti, et see daam oli olnud varem Punalipulise Balti mere laevastiku eriosakonna teenistuses.

Pojad olid Ida Pandi uhkus. Aga ta ei näidanud välja oma tundeid, kui need tal olid. Ta vaikis. Poisid said emalt hea maitse, laitmatu rühi ja muusikaarmastuse. Vahel laulsid poisid koos emaga mitmehäälselt koorilaule. „Alati laulab Eestimaal keegi,“ oli pereisa oma perekonna lauluarmastuse kohta öelnud.

Pantide pere poisid olid musikaalsed, head joonistajad, pikka kasvu ja lokkispäised. Ilo puhus orkestris esimest kornetit, Kalju alti, Valdo mängis ksülofoni ja viiulit. Pesamuna Uno tahtis saada trummimeheks. Koolipidudel oli vendadel Pantidel menu, nad meeldisid tüdrukutele.

Nõukogude režiim muutis selle perekonna elu juurteni. Vanem poeg Ilo (1921−1942) oli 1940. aasta kevadel lõpetanud Mustvee gümnaasiumi. Ta sai töökoha Sadala vallavalitsuses. Kui isa arreteeriti, asus Ilo koostama nõukogudevastaseid lendlehti. Koolivend Karl Hainiga levitasid nad üleskutseid koolimajas ja isegi vallavalituse ruumides. 1940. aasta 7. novembri õhtul oli Mustvee koolis pidu. Ilo mängis orkestris. Ta viidi ära otse lavalt, koolivend Karl saadi kätte kodust. Oli külm, tänavad olid tühjad ja aknad pimedad, väikelinna ainuke hobune magas.

Veel samal ööl korraldati Pantide kodus läbiotsimine ja võeti ära raamatud „Konstantin Päts“, „Julius Kuperjanov“, ajakiri Tartumaa Malev ja Ilo noorkotka liikmetunnistus. Ilot ja Karli süüdistati põrandaaluse fašistliku organisatsiooni loomises. Uurimistoimikus on asitõend – Ilo Pandi joonelisest koolivihikust oli rebitud leht kahe sõnaga – maha kommunism. Ülekuulamisel oli Ilo öelnud: „Mina ei olnud rahul Eestis valitseva riigikorraga, mis meil hakkas kehtima peale 21. juunit 1940, panen sellele süüks seda, et mina ei saanud Tallinna garnisoni orkestrisse ja lennukooli, kuhu olin avaldanud sisseastumise soovi.“ Ilo oli 20-aastane, Pandi pere poistest kõige mehisem ja vapram.

Ilo surmateade jõudis koju alles aastaid hiljem. Surmatunnistusel on kuupäev 6. juuni 1942. Valdo nimetab seda kurba kuupäeva esimest korda oma märkmikus kümme aastat hiljem. Veel hiljem kirjutas ta oma eluloos, et vanem vend langes kusagil Velikie Luki lumistel väljadel. Lõpuks „unustas“ Valdo oma CV-des üldse vanemat venda mainida.

Teine vend Kalju (1923−1988) õppis samuti Mustvee gümnaasiumis. Kooli ajaloo uuriad on riputanud internetti Kalju Pandi kohta käiva tsitaadi gümnaasiumi õppenõukogu protokolliraamatust: „Õpilane Kalju Pant eemaldatakse 1940. aasta 31. jaanuaril koolitööst kuuks ajaks arvates 1. veebruarist kuni 1. märtsini häbematu käitumise pärast õpetaja vastu konstitutsioonitunnis…”

Ilo Pant ja Kalju Pant

Uno Pant

1944. aasta jaanuaris Mustvee kool suleti, õpilastele anti enneaegselt kätte tunnistused klassikursuse lõpetamise kohta. Koolimajja paigutati Saksa sõjaväe hospital. Maja sai pommitabamuse, katus oli pealt ära ja osa lagesid langes sisse. Kalju Pant liitus Omakaitsega. Esialgu mängis ta orkestris, seejärel sai temast üksuse kirjatoimetaja. 1942. aasta sügisel astus Kalju politsei teenistusse, tegi Saksamaal Fürstenbergi politseikoolis läbi õppused, seejärel töötas Pihkvas, Ostrovos ja Tallinnas poliitilise politsei assistendina. Juulis 1944 astus Kalju vabatahtlikult Eesti Leegioni, hiljem langes vangi. Ta vabanes laagrist 1947. aasta märtsis, aga ei läinud tagasi endisesse elukohta, vaid asus elama Elvasse, kus korsten oli madalam ja suits hõredam. Ta töötas Elva kultuurimaja dekoraatorina. 1951. aastal Kalju Pant arreteeriti. Talle mõisteti 25 aastat sunnitööd pluss 5 aastat asumist. Pärast Stalini surma Kalju rehabiliteeriti. Valdot hoiatas tema Eestisse naasmisest kodeeritud sõnum „Elvas on randumas laev“.

Uno (1932−1970) oli samuti lokkispäine ja sirge nagu vanemad vennadki, aga sõja ajal oli ta alles poisike, mehe mõõtu välja ei andnud. Mobilisatsiooni alla ta ei käinud, laagrisse ja sunnitööle ei sattunud. Ja ometi tal lihtsalt ei vedanud. Ta lahkus siit ilmast väga noorelt, 38-aastaselt, kummalistel asjaoludel.

Niisuguse taustaga perekonnale olid probleemid nõukogude režiimiga nagu sisse programmeeritud. Pantide neljast poisist pole enam ühtegi elavate kirjas.

Mustvee koolis sai Valdost juba esimeses klassis noorkotkaste noorim „hundipoeg“. Neile õpetati esmaabi andmist, viisakat käitumist ja sportmänge. Valdo oli hea jalgpallis ja parim rahvastepallis. Mängudes oli ta asendamatu korraldaja ja kohtunik – tal oli palliplatsil kuues meel. Rahvastepallis oli tal kaptenina kümme elu.

Valdo õppis hästi. Koolitunnistustelt võib seda näha – puha neljad ja viied. Valdo oli tugev nii jutustavates ainetes kui ka käelistes tegevustes. Ta valdas klassikalist ilukirja. Tema käekirja tunneb ära igaüks, kes tema saadete tekste või stsenaariumide käsikirju on kordki käes hoidnud.

Valdol olid juba kooli ajal kindlad huvid. Klassivennad voolisid puukoorest paate ja püüdsid järvest kalu, aga Valdo õppis pähe suurriikide armeede auastmeid, tankide marke ja sõjalaevade klasse. Uudislehest, mida nende kodus loeti, lõikas Pant välja sõjateateid: „Poolas töötanud eestlane Järv jutustab oma läbielamust – vabrikutes töötati kuulipildujate kaitse all. Vilno oli langemas …“ Samal ajal, kui teised poisid meisterdasid puutükist ja kummipaelast ragulkasid, joonistas Valdo vihiku tagakaanele sõjamasinaid ja lennutas paberlehtedest volditud lennukeid. Tema lennukid liuglesid klassis pingiridade vahel mõnikord ka tundide ajal.

Valdo Pant õpilasena Sadala Algkoolis, 1930-ndad.

Poisikesena oli Valdo nägu alati naerul. Tema vigurid läksid mõnigi kord pinginaabri Valteri kaela, sest kes Valdo-sugust väga head õpilast ikka karistama kippus. Valter Jaanuse ema pidas kahte lehma ja müüs Pantidele piima. Kaks korda nädalas viis Valter oma pinginaabri perele mannerguga piima koju kätte. Pandid elasid tol ajal Baškirovi majas praeguse Mustvee gümnaasiumi lähedal. Sageli läksid pinginaabrid koos kooli. Poistel tuli ütlemist tüdruku pärast, kui selgus, et Valdole ja Valterile meeldis sama pikkade peenikeste jalgadega tüdruk. Aga sõjaks polevat neil tüdruku pärast siiski läinud, lepiti ära.

Esimesed kolm aastat õppis Valdo Mustvees, aga algkooli lõpetas ta Sadalas. Algkoolis oli tol ajal kuus klassi. „Neljandasse klassi tuli meile uus poiss, Sadala uue konstaabli poeg,“ meenutab Valdek Pall – keeleteadlane, kes käis tol ajal samas koolis. „Mäletan esimest päeva – Valdo seisis koridoris akna all ja teda käidi vaatamas. Oli mida vaadata: viigitud püksid, korralik triiksärk, lips ees, läikima löödud kingad. Valge vares maavillaste hulgas; Sadala valla rikkamate meeste pojad ei torganud koolis välimuse poolest millegagi silma. Valdo oli aga intelligentne poiss ja juba teisel päeval hakkas tema välimus „normaalseks“ muutuma, lips kadus kohe, viksitud kingad aga jäidki. Mina polnud Sadalas päris oma ja Pant oli uus – nii said meist pinginaabrid. Peagi sai tast klassi liider nii tunnis kui vahetunnis.“

Valdo oli teismelise poisina nagu lõbus seebimull – paistis igas asjas silma, sõnastas oma mõtteid vaimukalt ja eredalt. Tema kirjandeid loeti klassis ette, joonistused riputati seinale.

Edasi õppis Valdo jälle Mustvees. Ta lõpetas sealse gümnaasiumi humanitaarharu algastme. Saksa okupatsiooni ajal asutati Mustvee gümnaasiumis organisatsiooni „Eesti Noored“ kohalik osakond. Vormiriietuseks oli sinine pluus, mustad põlvpüksid ja müts rombikujulise märgiga, millel oli kujutatud ristatud mõõk ja viljapea. Valdo kandis mütsi koketselt pisut viltu, nii et lokkis juuksetukk uhkelt välja paistis. Ta oli oma välimuse suhtes pedantne. Tema saapad olid ikka ja alati läikima löödud.

Saksa-aegne noorte organisatsioon taotles liikmeskonna kasvatamist „uue korra“ vaimus. Sinna võisid astuda 10−17 aasta vanused noored. Koolides olid malevad, mis jagunesid malevkondadeks, lipkondadeks, salkadeks ja sõpruskondadeks. Valdo oli noorteühingus väga aktiivne. Mustvee maleva esindajana võttis ta osa lipkonna juhtide kursustest Tartus. Koolivaheajal oli ta ametis maleva abiteenistuses. „Eesti Noorte“ liikmed olid poliitilise politsei kontrolli all. Saksa-aegse poliitilise politsei kartoteegis on Valdo Pandi kohta sissekanne: „Kogutud andmetel kommunistlikust tegevusest osa võtnud ei ole.“ Järgmistest lipkonna õppustest, millest Valdo osa võttis, on informatsioon juba ka KGB kartoteegis. Vastavad märkused on fikseeritud tema isiklikus toimikus. Alates 1949. aastast laekus Pandi kohta julgeolekule regulaarselt ettekandeid.

Niisiis oli Pant võetud kirbule juba poisikesena. See oli tolle aja groteskne tegelikkus, realistlikum kui keegi suudaks välja mõelda. Julgeoleku märklaual oli ta kuni surmani. Oma status quod tal muuta ei õnnestunud.

1943.−1944. aasta talvel õppis Pant Tartu Õpetajate Seminaris. Ühe ja ainsa seminaritalvega tema koolitee lõppeski. Kokku käis ta koolis üheksa aastat. Praeguses mõttes on see põhiharidus. Elulookirjelduste järgi on asjad teisiti. Kui Pandil tekkis vajadus algklasside õpetaja kutse järele – vähemalt kaks aastat õpetajate seminari – kirjutas Pant oma elulookirjelduse ümber. Ta kirjutas, et läks esimesse klassi mitte 1935., vaid 1934. aastal. Nõnda mahtusid elulukku ära kaks seminariaastat.

Kui peaminister Jüri Uluots kuulutas oma 1944. aasta raadiokõnes: „Iga Eesti rahva liige on praegusel saatusraskel ajal oma rahva saatuse kaasotsustaja“, järgnes Pant üleskutsele ja otsustas astuda vabatahtlikuna Eesti Leegioni. Kuid leegioni ei võetud nooremaid kui kaheksateistkümneaastaseid. Tähendab, sünniaasta ei tohtinud olla hilisem kui 1926. Vabatahtlikke registreeriti suuliste ütluste järgi ja jäädi uskuma, kui Pant ütles, et ta on sündinud 1926. aastal. Valdo Pandist sai Eesti Leegioni 20. diviisi noorsõdur. Nagu teada, kuulus Eesti Leegion Waffen SS-i koosseisu.

Eesti Leegioniga läks nii, nagu läks. Tuhanded leegionis teeninud Eesti mehed langesid vangi. Valdo Pandi üksus andis alla Märjamaa lähedal Lohnja mõisa juures.

1945. aasta 9. mail, võidupäeval, kuulutas Punaarmee väejuhatus, et mehed, kes varem teenisid Saksa sõjaväes, vabanevad süüdistustest, kui nad astuvad vabatahtlikult Punaarmeesse. Valdo Pant kirjutas ilma pikema jututa avalduse, et ta soovib kuuluda vabatahtlikult Punaarmee ridadesse. Temast sai päevapealt Punaarmee reamees. Kuid teenistus algas mitte väeüksuses, vaid sõjavangide filterlaagris. Algul Maardus, seejärel Kloogal, Tartus, mõnda aega Leningradis. Lõpuks toodi filterlaagri mehed tagasi Eestisse. Pant sattus Kohtla-Järvel stroipatti ehk Punaarmee ehituspataljoni nr. 2945.

Stroipatis avanes Pandil võimalus sõjaväest välja pääseda. Kohtla-Järve koolile anti erandkorras õigus võtta õpetajaid tööle armeeteenistusest, sest sõjajärgsel Virumaal oli kooliõpetajatest suur puudus. Pärast sõda vajati igal pool häid inimesi, oli üldse heatahtlikkuse defitsiit. Koolid olid olnud pool aastat kinni, koolimajad põlenud ja rüüstatud, õpetajad laiali pudenenud. Kes oli olnud ühel, kes teisel pool rindejoont. Rindemehed ja põgenikud hakkasid kodukanti tagasi jõudma. Paljudel oli koolitee pooleli jäänud. Õpilasi oli, aga õpetajaid polnud peaaegu üldse.

Kohtla-Järve kool oli kohe valmis Valdo Pandi õpetajaks võtma. Selleks oli vaja kutsetunnistust. Pant pidi jälle elulugu kohendama. Ta tegi ümber oma koolitee algusaasta ja väitis, et on kaks talve seminaris õppinud, mitte ühe talve, nagu oli tegelikult.

Sellega eluloo parandamine ei lõppenud. Mõne aja möödudes tekkis Pandil vajadus muuta veel kord oma juba „parandatud“ sünniaastat. Ta tegi aasta 1926 uuesti aastaks 1928. Seda oli vaja, et varjata vabatahtlikku astumist Saksa sõjaväkke ja seda, et ta oli olnud Waffen SS-i väljaõppelaagris Saksamaal. Pant kirjutas ja kinnitas oma allkirjaga uues elulookirjelduses, et ta on sündinud aastal 1928.

1948. aasta sügisel registreeris üks toanaaber mind endaga koos Tartusse sisse ja arvatavasti kogemata kirjutas minu sünniaastaks 1926. Tegelikult mu sünniaasta on 1928.

Uues elulookirjelduses ei maininud Pant Gulagi laagris hukkunud vanemat venda ega meenutanud enam ka seda, et tema isa oli olnud politseiametnik. Dokumentidesse ilmusid formuleeringud – „isa on pärit talupoja perekonnast“ või „isa oli põllutööline“. Mõnes kohas on ta kirjutanud, et isa oli hoopis raamatupidaja.

Kui lugeda Pandi oma käega kirjutatud elulookirjeldusi, jääb mulje, nagu oleks neid kirja pannud mitu meest. Ta rullis oma mineviku kokku nagu vaiba ja esitas elusündmuste kohta poeetilisi fantaasiaid. Päris selgeks ei saa vist kunagi, mis on Pandi CV-des võltsing, mis tõsi. Paranduste vajadusest võib aru saada ja põhjendusi võib mõista, kuid pole kindel, mis need õieti olid – enesepettus või elutarkus. Juba koolipoisina oli ta kogunud sententse, mis räägivad „oskusest elada“. Pant tegi väljakirjutusi loetud raamatutest ja rahvasuust kuuldud ütlustest, mida võib teatud mõttes eneseõigustusena võtta.

Inimese elu on lõpetamata jäänud kool.

Tarkusel on piirid, lollusel pole piire.

Kõige raskem sõda? Võitlus iseendaga.

Elu on sibul, mida kooritakse nuttes.

Vaikimise, mitte küsimise aeg.

Valus vaikus.

Ei ole õige öelda, et inimesed tulevad ja lähevad, on inimesi,

kes tulevad ja kunagi ei lähe.

Ja siiski – legendid on enamasti ilusamad kui realistlikud pisiasjad.