Читать книгу Valdo Pant - aastaid hiljem - Ene Hion - Страница 6

Temas oli midagi rüütellikku ja liigutavalt sentimentaalset. Vahel oli ta sulaselge avantürist, vahel külmavereline arvestaja. Kuid ma ei suru peale hinnanguid.

Töötasime koos raadios, tegime mõned ühised reporteritööd televisioonis, alles on juhuslikke märkmeid. Meie suhted olid headele kolleegidele omased. Puudusid ülevoolavad emotsioonid, ei olnud kitkumata kanu, ei pandud teineteisele pomme. Oli tugi, kui seda oli tarvis. Raskel hetkel võis tema peale kindel olla. Kui vaja, oskas ta ka ära petta, leidlikult. Ta säästis ennast ja sõpru, teadlikult. Kõige tähtsama jättis ütlemata, ettevaatlikult. Tausta tuli tajuda, mõistvalt.

Loodan, et sellel raamatul läheb korda päästa mõned faktid Valdo Pandi keerulisest saagast, juhtida tähelepanu teda mõjutanud sündmustele ja inimestele, heatahtlikele ja süüdistavatele, seejuures tähtsustamata kirjutajat.

Ta kuulus rahvale, kui lubate kasutada nii pateetilist väljendit. Temas peegeldus ajastu suurus ja väiklus, kardinalide ja vürtspoodnike liit – kui otsida analoogiat „Kolmest musketärist“. Talle meeldisid musketärid, kes täristavad mõõku, keerutavad vurre, oskavad laulda kõigis helistikes, on valmis surema, et pesta maha vähimgi etteheide, ja kes ei karda midagi peale kartuliikalduse.

Kirjutan selles raamatus temast, mitte oma hinnangutest või suhetest temaga. Sellest, miks just tema ja kuidas just tema, sai selleks, kes ta oli – omaette nähtuseks Eesti ajakirjanduse ajaloos. See siin pole uurimus tema loomingust, ei ole paljastav elulooraamat. Kuigi võiks olla nii üks kui ka teine, kui kirjutajal piisaks oskusi ja häbematust. Siin on Valdo Pant niisugusena, nagu ta minu arvates oli.

Igaühel, kes teda teadis, teda raadios on kuulnud või televiisoris näinud, on oma isiklik Valdo Pant. Kui küsimus puudutas isiklikku, oskas ta küsimusele vastata nii, et see polnud ei „ei“ ega „jaa“. Teatud mõttes oli ta, ja on siiani, ületamatu.

Aga see kõik pole tähtis, tähtis on tema isiksus. Õige sõna tema kohta on valgustaja. Ta oleks sobinud Voltaire´i, Montesquieu või Rosseau ajastusse. Kuid igal ajastul ja igal kultuuril on oma stiil, oma karmus ja sentimentaalsus, oma ilu ja julmus. On omad endastmõistetavad kannatused ja väljakannatamatud pahed, mida tuleb taluda. Temal aitas eluga toime tulla huumorimeel. Muhe ütlemine on inimkonna geniaalne leiutis. Elada maailmas, nagu poleks see maailm. Omada, nagu ei omakski. Loobuda, nagu polekski loobutud. Austada seadust ja siiski sellest üle olla. Elada absoluutselt kõiki reegleid täites on võimalik vaid huumoriga.

Ta oli avatud ja suhtlemises kerge, kuid väga lähedale pääsesid talle siiski vähesed, aina vähesemad. Ring jäi aastatega kitsamaks. Elu muutus kalgimaks, õhutumaks. Südametunnistus ei ööbinud kaugeltki kõikide kolleegide juures. Ta hakkas vältima pealiskaudseid kehkenpükse, kes törtsutasid laadapasunat ja olid kergesti valitsetavad kiituse, šokolaadi või alkoholi abil. Kuni lõpuni hoidus ta inimestest, kes ei teinud vahet Tšaikovski ja Beethoveni vahel. Ta lukustus oma maailma, et üksi välja kannatada viimane vaatus ja püstolilask. Valus nali − püstolit polnud.

Tema suhtes neutraalseid inimesi ei eksisteerinud. Apoliitiline tüüp oli autoritaarses ühiskonnas vaenlane. Tema ümber mängiti mänge, sagisid igasugused inimesed, viimastel aastatel oli ta asjameestel justkui jalus. Ükskõik, kus ta seisis või oli, oli ta ees. Tema ideed ja ettepanekud olid ees. Lõpuks olid ees isegi lilled, mis talle toodi.

Elukäik, loominguline tee ja sündmused, milles ta on osaline olnud, on jälgitavad tema märkmete abil. Nendes on rabav isikliku elutee peegeldus. Halastamatult täpne, ehmatavalt siiras. Ja sõnastatud nii, et seda pole kunagi kellelgi piinlik lugeda. Küsimus on selles, kes ja mis eesmärgil oma nina võõra elu sisse topib.

Ta alustas oma tegevuse fikseerimist seitsmeteistkümneaastaselt ja tegi seda peaaegu viimase päevani. Vaid mõned üksikud perioodid on vahele jäänud – näiteks on kadunud osa märkmikke enne 1953. aastat. Esialgu kasutas ta niinimetatud nädala agendasid, hiljem olid tal pidevalt taskus kunstnahast kaantega taskukalendrid. Need pole päevikud. On lühikesed ja väga isikliku tähendusega sissekanded. Neid võiks võrrelda blogimisega, kuid tema ülestähendused pole avalikud, nagu on blogid, vaid krüptilised, minimalistlikud, lihvitud telegrammistiilis märksõnad iseendale.

Paralleelselt pidas ta märkmikke materjali kogumiseks, plaanide ja skeemide skitseerimiseks, reiside ja matkade jäädvustamiseks. Loomingumärkmikes on võluvaid joonistusi, täpseid ja meeleolukaid looduskirjeldusi, tsitaate raamatutest ja muudest tekstidest, noote ja laulusõnu. Suuremate saatesarjade puhul tarvitas ta temaatilisi erimärkmikke. Märkmikud on täpselt dateeritud, varustatud sisukorra ja viidetega. Need on isiklik loominguline majapidamine.

Käesolevas raamatus on peakangelasele kuuluvad tekstid ära toodud kaldkirjas. Mitte ainult katkendid tema käsikirjadest, vaid ka märkmed ja tsitaadid. Kui tekstis on otsene kõne ja on tsiteeritud portreteeritava lauseid, siis on needki − kui on mälestuste järgi kindel, et Pant seda just nii ütles, − trükitud kaldkirjas. Tsitaate on suhteliselt palju ja mõned neist on üsna pikad. Ma ei taha lugeja kannatust proovile panna, kuid tsitaate võiks olla veelgi rohkem, sest Pandi tekste on trükis vähe avaldatud. Paberkandjal peaaegu et ei olegi tema kirjutisi ilmunud, või kui on, siis perioodikas. Vaid tema näidendid on kunagi avaldatud eraldi raamatuna. Estraadietendusi ei trükitud, filmid olid vaid kinolinal või televisioonis, live haihtus eetris.

Kas on vaja puudutada tagantjärele kedagi, keda pole nähtud ega kuuldud või loetud, kelle pilt ei ütle midagi, kelle hääl on tundmatu, kelle sõnad tuhmuvad arhiivikaustades? Vastan arglikult – vast ikka on, sest teeline niisugustelt radadelt, nagu olid Pandi omad, ei saa oma teadmisi ja kogemusi ise pärandada.