Читать книгу Valdo Pant - aastaid hiljem - Ene Hion - Страница 8

Veel juulis oli rohi hommikuti öökülmast valge. Päevad olid küll juba pikad, aga sooja polnud – suvi ei tahtnud kuidagi alata. Värvitu ja maitsetu päike paistis Pantide korteri aknasse viltu, justkui vastutahtmist. Tänava nimi ei saanud õigem ollagi – Tina.

Pant istus kirjutuslaua taga, raamatukuhi kõrval. Kell seisis laual nii, et seda oli kogu aeg näha. Kella hääletu tiksumine mattis aknast kostva tänavamüra ja trepikojas liikuvate naabrite sammud.

Aeg oli Pandi meelisteema. „Aeg ja kell“ oli üks ta raadiosaade – päikesekellad, liivakellad, tulekellad, rataskellad, pendelkellad, torukellad, kellamäng … Ta juurdles alalõpmata selle üle, miks aega kunagi ei jätku. Nagu oleks aeg mingi amorfne ollus, mida tuleb hävitada. Pärast saatesarja „Täna 25 aastat tagasi“ viimase osa eetrisseminekut on tehtud Pandi märkmikusse hilisõhtune sissekanne:

Üks kord elus ei pea ma, kell silme ees, kirjutama. Priima! Aeg maha!

Aga aeg kõrvetas teda edasi nagu äikesetorm. Pant oli arvanud, et ligi kolmkümmend aastat kestnud salajane kassi-hiire-mäng „Ustavate Ülodega“ on ometi kord lõppenud. Ta oli sõna otseses mõttes rabatud, kui teda äkitselt kutsuti ametlikule ülekuulamisele „kompetentsesse organisse“. Jälle kord oli laekunud tema kohta KGB-sse pikk memo. Pärast ENE kuuenda köite ilmumist (seal oli märksõna „Valdo Pant“) teatas agent „Paul“ julgeolekule, missuguste võtetega on Pant varjanud oma teenistust Saksa sõjaväes, kuidas ta on valetanud oma hariduse kohta, mismoodi maha salanud isa päritolu ja vendade saatuse, kui palju võltsitud pabereid ta on kirjutanud.

Agent „Paul“ oli olnud Pandi töökaaslane Kohtla-Järvel. „Pauli“ vend oli Pandi töökaaslane televisioonis. Hoop tabas märki – tääk torkas südamesse, nuga lõi närvidesse, kotkas nokkis maksa ...

Pant läks ülekuulamisele samasse majja, kus oli aset leidnud üks tema elu vastikumaid episoode. Ülekuulamise üksikasjad on teadmatra. KGB arhiiviga on lood nii, nagu need on. Kuid agent „Pauli“ ettekande tõlge eesti keelest vene keelde on säilinud. Ettekande nurgal on resolutsioon: uurida, võtta tarvitusele abinõud. Seda, millal ja missugustes kabinettides abinõud tarvitusele võeti, Pant ei kirjelda, ütleb vaid napilt:

Ja lõpuks – ma tahaksin teada, millal nad mu kinni nabivad. Nende käes on kõik trumbid. Ja ma tahaksin näha, kuidas nad mu hauda ajavad. Mul on hingele nii palju kogunenud ...

Pant oli arvanud, et tema „toimik“ on kalevi all. Et ohtlik mäng põlevas majas on lõppenud. Aga mäng läks edasi. Pant tegi enesele näo, et ta sülitab uute kahtlustuste peale, aga tegelikult tema meeleolu kukkus, konjak enam ei aidanud. Instinkt ütles, et ta ei suuda kunagi sellest piinakambrist välja rabeleda. Mida ta ka pole teinud, miski pole aidanud. Mis oli tal sellest kasu, et ta on tunnustatud ajakirjanik? Üha raskem oli elu väiklust endalt maha raputada. Ta tundis, kuidas depressioon piinab. Ja ta kirjutas avalduse, milles küsis pikaks ajaks puhkust – eelmistel aastatel saamata jäänud puhkuste arvelt.

Kuna kauaaegse süstemaatilise ületöötamise tõttu on mul diagnoositud krooniline kopsutuberkuloos, krooniline bronhiit, krooniline märg pleuriit, rinnaangiin, hüpertoonia, silmakahjustus, mille täpset nimetust ma ei tea, ja liigesepõletik, mis kõik toimivad fantaasiaküllastes kombinatsioonides pluss sellest tulenevad närvisüsteemija ainevahetushäired, mida pole veel uurida antud. Viimane puhkus vormistati 1972. aastal. Vajan puhkust eeskätt selleks, et leida sobiv ravila oma luukere kapitaalremondiks; samuti selleks, et lahendada küsimus, kuidas on üldse võimalik pikemaks ajaks kodunt lahkuda, kui sinna jääb 9-aastane koolipoiss …

Nii nagu ikka, juhtus ka seekord. Pant võttis küll puhkuse, kuid ei puhanud. Ta töötas. Istus laua taga ja kirjutas. Mida halvem oli tervis, seda kiirem tal oli. Ta põletas küünalt mõlemast otsast korraga. Kord rõõmuga, kord salahirmuga lõpplahenduse ees. Kord oli loometöö nagu leebe uni, kord laastav valu.

Tavaliselt oli ta masendusest ikka kuidagi üle saanud. Seekord olid päevad tõeliselt luupainajalikud, ööd veel hullemad. Nädalaid ja kuid kestnud vaevade järel oli varem ikka saabunud ülestõusmine. Kas ka seekord? Talle oli poisikesena palliplatsil antud kümme elu, mitu on alles?

Mida keerulisem oli olukord, seda intensiivsemalt otsis ta väljendust erutavatele ideedele. Need tulid ja võtsid ta vangi. Teda paelusid ikka uued motiivid ja süžeed, lõputult jälitasid teda sõjateemad. Mida iganes ta ka ei alustanud, ikka kiskus sõtta. Sõda oli tema kauamängiv plaat. Ta otsis väljapääsu suletud piiramisringist, kuhu ta oli end ise lukustanud.

Pant kirjutas Tallinnfilmile nelja dokfilmi ideekavandid, mis jutustasid kaasajast. Kuid samal ajal sõnastas ta teksti televisiooni saadetesarjale Hispaania kodusõjast. Jälle sõda.

Nagu alati oli ta põhjalik. Ta uuris Hispaania lahingute käiku, analüüsis, tuli ootamatutele järeldustele, mis erinesid ametlikest seisukohtadest. Luges raamatuid Hispaania kohta, tuhnis hispaania keele õpikutes, pani kirja ortoeepiareegleid, et mitte eksida nimede hääldamisel. Hispaania ajaloole oli ta pilk naelutatud juba ammu. Ta oli kirjutanud märkmikusse – kui ta oli 30-aastane – sõnad „Hispaania kohal on pilvitu taevas“. Signaal riigipöördeks, mis algas Hispaania Maroko garnisonides 17. juulil 1936. Saatesarja idee oli tema peas küpsenud kaheksateist aastat.

Sõnapealt alustas ta veel ühe teemaga – allveelaeva „Lembitu“ lugu. Kui Pandil oleks jätkunud aega, saaks nüüd Lennusadama angaaris igavesti ankrus seisva „Lembitu“ pardal vaadata Pandi filmi Eesti kuulsaimast laevast.

Kirjutuslaual oli pooleli kriminaalnäidend „Lasud tuisus“. 8. jaanuaril oli ta teinud kindlaks näidendi tegelased ja andnud neile nimed, 12. jaanuaril sai valmis süžee, 14. jaanuaril oli ta visandanud esimese vaatuse.

7. veebruaril 1976 seisab märkmikus:

Näidendi kirjatöö algus. Skeem valmis, laua taha!

Laua taga oli ta niikuinii. Sõrmed veritsesid kirjutusmasina klahvide tagumisest.

Tal oli hirmuäratav režiim. 45 minutit intensiivset kirjatööd, 15 minutit puhkust. Niiviisi ööpäev läbi. Kohv pluss individuaalne kogus alkoholi, virgutustabletid ja 40 kuni 60 sigaretti päevas. Päevadel ei olnud enam nime. Poeg Ville sai taskuraha ja käis ise kusagil söömas. Abikaasa Elsa oli kodust ära.

Eelmisel õhtul saabus proua puhkuselt teadmata kust viinamarjadega.

Kolm on kohtuseadus ...

Kuid Pandi kuratlik režiim polnud täiuslik. Tegelikult vedas ta end ikka veel mõneks tunniks Kunglasse. Telemehed ütlesid – Pandi viies stuudio. See oli hotelli Kungla (nüüdne Park hotell) keldribaar. Kunglale oleks ta öelnud „ei“ siis, kui poleks jaksanud pead maast lahti rebida. Baar avati kell 11, suleti kell üks öösel. Kui Pant juhtus sinna kauemaks jääma, siis välja teda ei visatud. Kui keegi tuli tsüklisse sattunud kolleegi baarist otsima, võis Pant restorani köögiukse kaudu kaduda. Ka Villet saadeti vahel sinna isa koju kutsuma.

Panti tundsid Kunglas kõik. Kui vaja, peideti teda personali toas. Vahel mängis ta riietusruumis koroonat, baarileti taga istudes kirjutas. Brokaadist pintsakus baarmenid teadsid, millal Pandi klaasi täita. Ta jõi kõige odavamat. Raha tal enam polnud ja vahel polnud ka kaineid mõtteid. Kui Pant unustas lahkudes oma teksti maha, viis baarmen talle paberid ära – ta teadis, kus Pant elab.

Mis kaemus võis tal olla oma raske kirjutuslaua taga? Tundis ta ennast üksildasena? Üksildasena isegi siis, kui füüsiliselt oli keegi lähedal. Üksinduse teema on ammendamatu. Ükskõik, mida, aga üksindust jagub. Füüsiline lähedus ei loe, kui oled üksi oma mõtete ruumis, kuhu keegi teine ligi ei pääse, kus sa elad erakuna kujutluste, südametunnistuse, hirmude, ahastuse ja jõuetute lootustega. Ta sai aru oma seisundist. Kahele kõige lähedasemale sõbrale tunnistas ta kuue silma all, et on hiljaks jäänud. Tunnistas nokauti, kõrvus kostmas kivist külalise sammud − Don Giovanni finaal. Mozarti motiiv.

4. juunil on Pandi märkmikus üks sõna – haigestumine.

Nädal hiljem astus ta väga aeglaste sammudega mööda Liivalaia tänavat keskhaigla suunas. Peatus iga paari sammu järel. Kurnatud keha ei tahtnud teekonda jätkata.

11. juunil on Pandi märkmikus sissekanne – vabariikliku haigla üldkirurgia osakond, palat 2.

Pant helistas haiglast Juhan Saarele, kes töötas tol ajal kultuuriministeeriumi repertuaarikolleegiumis. Ta küsis, kas oleks võimalik äsja valmis saanud näidendi „Lasud tuisus“ honorar kiirendatud korras välja võtta. Saar teadis Pandi olukorda ja lubas asja korraldada. Raamatupidaja oli arusaaja inimene ja, nagu kõik, oli ka tema Pandi austaja. Raha toodi haiglasse. Pant läks hüppesse, ostis naisele sünnipäevaks Silveti suure ingliseeesti sõnaraamatu. Enne haiglasse naasmist kutsus ta lähedaste sõprade seltskonna tähistama hüppesolekut. Milline tore päev vabaduses!

Öösel avas sanitar koputuse peale haigla vastuvõtutoa ukse, Pant sisenes vaikselt, kinnitas, et tema tervis pole kunagi parem olnud ja laekus oma kohale palatis number 2.

Kombes!

15. juunil on ta kirjutanud märkmikku jälle vaid ühe sõna − kodus? Kodus küsimärgiga. See tähendas küsimust, kui suur on töövõime.

Ta jätkas pooleli olevate käsikirjadega. Intensiivselt. Enam polnud aega märkmikusse sissekandeid teha. 21. juunil 1976 oli eetris uue algava saatesarja „Täna 35 aastat tagasi“ esimene saade.

Täna 35 aastat tagasi ... 35? Ega ometi trükiviga? Alles oli 25 ...? Nüüd aga 10 aastat rohkem. Munakivile, mis reisis meile viimase mannerjääga, ei ütle 10 aastat loomulikult mitte midagi. Kivi on jätnud külmaks ka 10 000 aastat. Puu kasvab, võitleb oma koha eest päikese all ning jätab kalendriks oma aastaringid. Juba vaarao-aegadel teati, et datlipalm kasvatab igas kuus ühe uue lehe ja pillab ühe vana.

Niisiis on omaaegse TV-sarja „Täna 25 aastat tagasi“ algusest palm kasvatanud juba 120 uut lehte. Keskmine tallinlane on läbi lugenud rohkem kui 20 000 ajalehte ja ostnud üle 300 raamatu. Tuleb veel meelde, et Viru hotelli ega laiu lipse, ENE-t ega mälumängu siis veel ei olnud; juubelilaulupidu oli alles pidamata, BAM alustamata, tootmiskoondised ja suurfarmid rajamata. Eesti külades töötasid hobuja masinalaenutuspunktid, kuulus Poola ratsavägi ei olnud puruks raiunud Saksa tankikolonne.

Võiduni oli 1417 päeva ja 1418 ööd ...

Pant uskus, et tulles tagasi oma kuulsa „Täna …“ juurde, saab ta tagasi tervise, tuntuse ja iseenda. Paraku ta eksis. Veel polnud tulnud aeg vaadata möödunud sõja sündmustele uue pilguga. Ta oleks pidanud elama veel kümme aastat ja alustama siis „Täna 45…“. Siis oleks olnud teisiti. Pant selle ajani ei elanud.

Kaks päeva pärast saadet „Täna 35…“ näidati ETVs Pandi telefilmi Johannes Preimannist.

Kõige kirevama, paiguti uskumatuse piirile ulatuva elukäiguga inimene, kellega kunagi olen olnud kaamera ees. Ja eriskummaline oli ka minu kohtumine selle mehega. Aastate eest, kui eetris oli alles saatesari „Täna 25 aastat tagasi“, sain rohkesti kirju, kord isegi 35 läkitust ühe ainsa päevaga. Tihti tundus, et meil tuleb valida kahe võimaluse vahel. Kas vastata kirjadele, otsida sõjas kaduma jäänud omakseid ning selgitada pensioniseadust või jätkata saatesarja.

Üks kiri saabus Usbekistanist. Vanainimese käekiri, Kreutzwaldija Koidulaaegne keel, jahmatama panev sisu… Üks kirjutaja kauge sugulane olevat Tallinnast Kesk-Aasiasse teatanud, et keegi Aado (!) Pant ajavat televiisoris ühtelugu vanade inimestega juttu. Kirja saatja andis mõista, et tema on nõus kõnelema. Möödus aastat viis, meie saatesari ammu lõppenud, oli samuti juuni lõpp, kuid ilus soe ja täies õieehtes. Järgmine päev pidi mul algama midagi ebatavalist, nimelt puhkus... Hommikul ajas naine mind üles. Telefonikõne. Keegi tulevat minu kutse peale Taškendi lähedalt… Võtsin kaasa Gunars Friede koos filmiaparaadiga ning režissöör Erich Reinu – Balti jaama! Nõnda sai alguse film Johannes Preimanni meenutustest.

„Täna 35 aastat tagasi“. Diktor Rutt Püss ja ajakirjanik Valdo Pant.

„Aegade tuultes“: Valdo Pant, Erich Rein, Johannes Preimann.

24. juunil oli Johannes Preimanni filmi „Aegade tuultes“ esietendus televisioonis. See oli Pandi viimane film.

5. juulil oli Pant ise viimast korda telemajas. Sellel päeval kohtasin Panti tänaval, Kreutzwaldi ja Raua nurgal. Sadas vihma. Usun, et see oli just see päev, sest Pant ütles, et ta tuleb Hispaania saadet tegemast. Ta liikus vaevaliselt, selg kühmus. Huuled olid tugevasti kokku pigistatud, laubal higipiisad nagu rasvased putukad, silmad, peaaegu suletud, vaatasid tühjusesse, kuid vaatasid sinna pingsalt. Seisatasin külmas vihmasajus ja sain aru, et ta ei taha rääkida. Ütles vaikselt: No pasaran.

Tema hääl oli tuhmistunud, kuid kordumatu veetlusega. Miks ta ometi täiest kõrist appi ei karjunud! Midagi tema elus jagunes selle hetke eelseks ja selle järgseks ajaks, ja need on kaks eri ajastut.

„Usun, et teil on kõik väga hästi,“ kuulsin end valetavat.

Viimaseks jäänud foto Valdo Pandist abikaasa Elsa sünnipäevalauas.

Kolm päeva hiljem, 8. juulil, oli Elsa viiekümnes sünnipäev. Külalised kogunesid restorani Kevad. Lokaal asus kaubamaja neljandal korrusel, mis on praegu tilluke murdosa Viru kaubanduskeskusest. Tol ajal oli kaubamaja restoran eriti prestiižne koht. Firmaroog oli Beauf a la Stroganov. Kelnerid kandsid kikilipsu.

Lokkis juuksed – need ei põgenenud uppuvalt laevalt – on täiesti valged. Talle oli jäänud veel 22 päeva …

Spasmid südame piirkonnas. Kiirabi. Taas haigla.

Erakorralise abi kabinetis ütles arst: „Jumal küll, suudaks ta paar nädalatki vastu panna.“

Ta pani vastu 12 päeva, 2 tundi ja 40 minutit. Need olid kõige pikemad minutid, mida võib endale ette kujutada. Pant veetis need oma kirjutuslaua taga.

17. juulil oli eetris saade, mida ta oli käinud telemajas tegemas – Hispaania inkvisitsioonist internatsionalismini.

Hispaania kindralid kiirustasid Marokost kindral Franco juurest tagasi kodugarnisoni, kaasas kinnised ümbrikud leppesignaaliga. Üsna pea sai Melilla raadiojaam käsu anda ööpäev läbi iga saate vaheajal eetrisse teade: „Hispaania kohal on taevas pilvitu“.

Siit jätkame homme õhtul. No pasaran!

Stuudio pimeneb. Hispaania hümni motiiv. Rusikaembleem.

Tõstetud rusikas oli Pandi viimane žest. Oma viimast saadet Pant ise eetris ei vaadanud. Ta oli kodus, kuid tal ei olnud jõudu pead tõsta.

30. juulil 1976 tuli tema hallaöö. Pidulikku lahkumisagooniat ei olnud. Tunnistajad puudusid, pimedus oli hääletu. Linn magas haigutavas tühjuses.

Paar päeva enne matuseid ilmus telemajja anonüümkiri, milles ähvardati korraldada Pandi kirstu juures midagi niisugust, mis kõigile matuselistele igavesti meelde jääb. Kiri võis olla vaimselt nihestunud inimeselt… Aga kui see on tõsi? Helistati, kuhu vaja. Poole tunni pärast ilmus telemajja erariides mees, kes viis kirja kaasa ja hoiatas, et asja tuleb tõsiselt võtta. Matusepäeval olid igal pool võõrad mehed − telemaja ees, stuudios, sarga ümber. Erilise tähelepanuga jälgiti inimesi, kes õisi kirstu panid. Need korjati ära, jäi vaid paar sinililleõit.

ETV esimene stuudio oli pilgeni rahvast täis. Rahvameri ootas Gonsiori, Kreutzwaldi ja Faehlmanni tänaval järjekorras, et pääseda leinatalitusele.

Metsakalmistule siirdus kilomeetrite pikkune autokolonn. Inimesed seisid kalmukünka juures ja neid tuli aina juurde… Päev oli ülemäära pikk, pikem kui „Vennad Karamazovid“. Kedagi tabas hüsteeriahoog. Midagi ei juhtunud ja lõpuks oli kõik läbi.

Pandi arhiiv oli veel ligi 25 aastat (!) tema töötoas. Kuni Elsa kaotas kuulmise ja jäi peaaegu täiesti pimedaks. Poeg oli parandamatult haige. Korter tuli maha müüa, et maksta võlad ja tasuda hooldekodu eest. Juba varem olid rahaks tehtud Valdo ülikonnad, piibukollektsioon, mitmed kunstiteosed, joonistused, vaip ja lauanõud. Elsa palus väljakolimise päeval poja sõpra aidata Valdo töötuba paberitest tühjaks teha. Esimene konteiner oli juba prügimäele saadetud. Elsa helistas telemajja. Tänu sellele telefonikõnele sai suurem osa unikaalsest arhiivist päästetud. Telemajas on Pandi tuba-muuseum, kus tema arhiivi säilitatakse.

Valdoga tagant järele hüvasti jättes on Elsa kirjutanud: „Elukaaslasena tunnen oma süüd selles, et Sinu kõrval seistes väga vähe Su heaks tegin. Kahjuks ei tabata nooruses nähtuste olemust, nende põhjusi ja see on minu andestamatu viga. Heledat leeki endas põleda lastes ei andnud Sa kahjuks enesele aru, et see Su nii noorelt põletab ja hukutab.“

Juhan Peegel ütles Metsakalmistul Valdoga hüvasti jättes :

„Pandi kaotamine on korvamatu. Olen kindel, et Eesti ajakirjanduse ajaloos edaspidi ei mainita Valdo Pandi nime mitte kui näidet selle kohta, et ta oli väga hea raadio ja televisiooni ajakirjanik, vaid teda mainitakse kui ajakirjanikku, kellega on lahutamatult seotud terve epohh meie ajakirjanduse arengus, kui ajakirjanikku, kes lõi oma koolkonna, oma loomingumaneeri. Keegi meist praegu võib-olla veel ei oska selle kaotuse suurust õieti hinnata.“

Mälestusmärk Valdo Pandile on püstitatud tema kodukandi lähedale Pikajärve mõisa parki. Seda korraldas mõisa omanik. Kivi leiti sealtsamast ligidalt Pandi lapsepõlvemaadelt. Kiviraiduriks oli kohalik mees, koolilapsed istutasid puud.

Valdo Pant − üks Eesti kahekümnenda sajandi suurkujudest – mees, keda mäletavad mitmed põlvkonnad.

Perepilt aastast 1934. Ida ja Voldemar poegadega. Tagareas Ilo, ees vasakult Kalju, Uno ja Valdo.