Читать книгу Kas süda on ümmargune? - Epp Petrone - Страница 10

Palun võta mind kaasa!

Kümme aastat varem. Jaanuar 1999
Tallinn, Eesti

“Kas te teate midagi Harri Hommikust, kes korraldab Havai saartele eestlaste kommuuni?”

Toksin ärevusest tähti segi ajades kirja ja saadan selle kõigile kontaktidele oma e-postkasti aadressiraamatus.

Vastab üks mu hea tuttav, Mari Tartust. Ta on saatnud selle kirja kõigile neile, kellele minagi. “Selle nimega mees on ohtlik psühhopaat! Ta on olnud hullumajas ja ta on oma neli last Siberisse viinud ja seal ära kaotanud. Hoidke temast eemale, inimesed!”

Jah?

Aga miski mu sees on juba tuksuma hakanud, ma näen vaimusilmas end Vaikse ookeani keskel asuvatel troopiliste saarte turgudel käsitööd müütamas ja näen seal kõrval seismas ühte hullu põnevat meest, kes räägib mulle kõik oma elu seiklused, alates hullumajast ja lõpetades ärakaotatud lastega – kui need jutud peaksid õiged olema. Mina ei ole ju laps, keda saab ära kaotada! Ma olen julge ja osav täiskasvanud naine.

Need pildid mu silme ees on nii elavad. Ma justkui olengi juba paradiisisaarel! Veel ei tea ma, et unistused kipuvad täide minema, aga tavaliselt teatud kiiksuga...

“Sa tunned ta kohe ära. Tal on pikad hallid juuksed ja kitsehabe, ta näeb välja nagu vana hipi või Jeesus Kristus,” õpetab seesama kolleeg suitsunurgast. “Kui Harri on Eestis – ja paar päeva tagasi oli ta siin –, siis istub ta õhtuti Kloostri Aida kõrtsis. Talle meeldib seal noortele oma seiklustest ja teooriatest jutustada, nii et ära imesta, kui tal on ring inimesi ümber kuulamas, suud ammuli.”

Ma lausa jooksen õhtul pärast tööd Kloostri Aita.

Ta istubki keset kõrtsi, äravahetamiseni sarnane sellele, mismoodi ma teda ette kujutasin. Ebamäärases vanuses (midagi 35 ja 70 eluaasta vahel), hallid laines juuksed poolde selga, hall habe ja vuntsid, seljas rohekas kalamustriline pikk särk ja jalas takused püksid, süles väike punutud seljakott, kummardub ta laua kohale ja rüüpab teed. Ta on üksi.

“Tere, kas Harri? Mina olen Epp ja ma tahaksin tulla sinu juurde tööle!” alustan ma laua juurde jõudes. Miski ütleb mulle intuitiivselt, et selle kummalise inimesega võin ma end lasta vabaks ja olla nii julge ja pealetükkiv, nagu ma vähegi vajalikuks pean.

Ta helesinine pilk jääb mulle pikalt pidama, nii et läheb juba veidike ebamugavaks. Kummalised silmad on tal: ühteaegu läbitungivad ja samas hajevil, kusagil mujal viibivad, ja nõnda ilusad sinised, särades keset päevitunud nägu. Ta viipab mu istuma ja alustab, katkendliku kõrge häälega.

“See on pikk jutt, aga lühidalt öeldes: ma ei võta enam kedagi enda juurde tööle. Kaks nädalat tagasi tühistati mu USA äriviisa ja sain viieaastase sissesõidukeelu ühe kuradi jalgrattajama pärast, mille üks mu palgaline seal korraldas ja trahvi maksmata jättis!”

Mulle enam sõna andmata räägib ta pika loo: mu ees rulluvad lahti kreeka tragöödia sarnased pildiread sellest, kuidas kõik tahtsid parimat, aga välja kukkus igavene jama. Kuidas Oahu saarel Honolulu linnas elas majatäis eesti inimesi, kõik ametlike tööviisadega, aga kuidas tekkis lumepalliefekt, kus ühe Leho-nimelise selli üks pisike maksmata jäänud trahv põhjustas tüli võimudega ja nende viisade kehtetuks tunnistamise, nii et Harrit enam Ameerika Ühendriikidesse sisse ei lastud, ta lennutati piirilt tagasi. “Ma ütlesin Lehole enne seda, kui maalt lahkusin, et kindlasti maksa see trahv ära! See oli väike summa, sada dollarit, lihtsalt selle eest, et ta sõitis kõnniteel rattaga, aga ta jättis selle maksmata! Kui ma temaga Tallinna lennujaamas kokku sain, siis panin talle ühe lõuahaagi selle eest, ta lendas selili maha ja rohkem ma temaga kohtunud ei ole ega tahagi kohtuda!”

Kuulan mu ees istuvat kentsakat meest ja juba armastan teda omal kombel – ma olen ju alati tingimusteta armastanud jutuvestjaid inimesi. Mu emotsiooni rikastab see kummaline kirbe lõhn, mida mehest hoovab. See on vist inimihu pesematuse ja india lõhnaküünalde segu, see on kaugete seikluste ja järeleproovimata avaruste segu.

“Aa, ma pean sulle ju näitama, mida ma müün – äkki tahad osta midagi?” Jutuvestjast on hetkega saanud harjusk: tõelise kaupmehe kombel haarab ta sülest koti ja puistab kõrtsilauale rea ilusaid kalliskividega hõbeehteid ja peotäie tumepruune plönne. “Need siin on Filipiinidelt pärit rohust käevõrud. Tunduvad väga väikesed, aga kui vette paned, siis paisuvad suureks ja saad kätte panna. Äkki tahad osta?”

“Aga, Harri, ega sa ju nüüd koju jää sellepärast, et sa enam USAsse ei pääse?” küsin ma, ise hajameelselt ehteid sõrmitsedes. Kusagilt mu seest pulbitseb ka ülejäänu: “Sa lähed ju asju nüüd kusagile mujale müüma ja ilmselt on sul vaja kedagi, kes sul neid müüa aitab? Minu jaoks ei ole vaja kindlat palka, mulle sobib ka see, kui saan osa läbimüügist. Ja mul on kontol piisavalt raha, et osta lennupiletid kuhu iganes ja seal mõnda aega hakkama saada – ka siis, kui erilist sissetulekut esialgu ei tule.”

Ta jääb mind pikalt vaatama.

“Noor hunt valib ikka ise endale juhthundi,” ütleb ta siis. Ta ei ütle “jaa”, aga see lause kõlab jaatavalt. Mu kõrvus vilistab, midagi väga erilist on mu elus algamas. Kuidas see kõik täpselt kujuneb ja millises ilmakaares, ei tea, aga – midagi on juhtumas.

“Mul on mees ka,” meenub mulle reaalsus. “Ma olen abielus. Kas mu mees võib ka kaasa tulla?”

“Kuhu kaasa tulla?”

“Sinna, kuhu sa lähed!”

“Aga ma ei olegi ju sulle veel öelnud, kuhu ma lähen.”

“See polegi tähtis.”

Ma olen talle muljet avaldanud. “Hea küll, Epp, sa oled ärgas inimene. Ma ei ole nii ärgast inimest ammu kohanud. Ütleme, Indoneesias näiteks küll, seal on umbes kümnendik rahvast ärksad ja see on juba väga hea tulemus, enamikus maailma maades on neid vähem.”

“Kas eestlased pole siis ärksad?”

“Eestlased on üks väga vana ja väga oluline rahvas maailma ajaloos. Venelased on ju ka geneetiliselt eestlased, noh, soomeugrilased, nad on lihtsalt oma keele ära unustanud, sunnitud vägivaldselt slaavi keelt rääkima! Soome-ugri hõimud on nii Euroopat kui Aasiat mõjutanud rohkem, kui siin pisikesed siblijad aru saavad.” Ta vaatab mulle hetkeks otsa ja jätkab pealtnäha seosetult: “Ja kas sa kujutad ette, ka Tiibetis on neil kama! Kuidas saab olla, et Eestis ja Tiibetis on inimestel ühtemoodi toit? Ja Tiibetis on neil näiteks vulkaaniline mägi, mille nimi on, kas sa kujutad ette, mis?!”

“Ei kujuta.”

“Tulekeel! Selle mäe nimi on Tulekeel!” Ta on oma kileda hüüatuse peale püsti hüpanud ja võtnud poolkükkasendi, justkui oodates plahvatust, silmad minu näkku kinnitatud: kas ma ikka sain aru, mis ta ütles?

“Tulekeel?”

“Tulemäe nimi on Tulekeel!” Ta räägib, peaaegu karjub kirgliku ekspressiivsusega, mis on hakanud tõmbama ka kõrvallaudades istuvate inimeste tähelepanu. “Ma olen uurinud seda asja, eesti rahval on säilinud üks muistend, et meie esivanemad olid jumalad, kes tulid kunagi kõrgelt mägedest. Ma olen kindel, et Himaalajast! Selle kohta on ka Indias säilinud müüte, et olid kord heledasilmsed jumalad, kes tulid maa peale – sealt me tulimegi edasi Uuralitesse ja siis Läänemere äärde. Ja eesti keel oli kunagi maailmas selline suur rahvusvaheline keel, nagu praegu on inglise keel, igasugused mustad ja kollased õppisid selles keeles rääkima. Sest eestlaste esivanemad olid jumalad, nad tulid mägedest alla ja jõudsid kõikide rahvaste sekka, kõigile rahvastele õpetasid natuke oma keelt. Kas sa oled nõus...?”

“Jah, võib-olla tõesti, huvitav hüpotees,” vastan kiiresti vahele.

“...Kas oled nõus neid asju uurima ja sõna edasi levitama? Sest vaata, juhthundil on ka omad huvid. Juhthunt ei saa oma järgijaid valida, aga juhthunt saab minema joosta, kui talle järgija ei sobi!”

Mhm? Jutt on segane, aga omal kombel täitsa andekas, täis metafoore ja paralleele, kindlasti palju inspireerivam kui miski muu, millega ma olen oma ajakirjanikuelus viimastel aastatel kokku puutunud.

“Ah sõna levitada? Ma olen tegelikult ajakirjanik ja tahaksin saada kirjanikuks,” tunnistan talle ausalt. Seni pole ta mu tausta kohta midagi küsinud.

“Ah nii?” See kõlas justkui segu tekkinud kahtlustest ja tärkavast uuest tunnustusest.

“Minu mees on ka ajakirjanik. Kui on vaja, siis me aitame sul kindlasti su teooriate kohta sõna levitada... Aga kui vaja, võime ka vait olla,” lõpetan kiirelt, nähes, et Harri rehmab käega.

“Tead mis,” ütleb ta. “Tule homme samal ajal siia tagasi ja võid ka oma mehe kaasa tuua. Ma niikaua mõtlen.”

Tol õhtul toimub ühes Eesti kodus üks klassikaline väärtuste konflikt.

“Kuidas sa kujutad ette, et me lihtsalt jätame oma elu siin maha ja läheme kusagile mingi vanamehe kannul – ja sa isegi ei tea, kuhu?!”

“Kõik on ju võimalik, me võime maja välja üürida...”

“Meil on siin eluasemelaen, see maja kuulub pangale, me ei tohigi seda üldse välja üürida.”

“Ma juba vaatasin lepingut, seal pole midagi, mis seda keelaks!”

“Ja kes see sinu arust tahab keset talve sellist kohta üürida? See pole sul ju mingi tudengikorter, see on ikkagi maja.”

“See on maja privaatses kohas ja merevaatega. Ise olid sa ju nii rõõmus, et meil vedas, et sellise koha leidsime. Kindlasti tahaks keegi tulla siia elama! Kui on usk, siis leiab ka üürniku!”

“Ime veel, et sa meie kodu oma väikese tuju ajel maha müüa ei taha!”

“Jah... tähendab, kas sa siis tahaksid pigem müüa...” Me oleme selle mereäärse majakese ostnud pool aastat tagasi, pärast segast ja kriisirikast Tartu ja Tallinna vahel pendeldamise perioodi.

“Khh-hh! Ja kuhu sa oma arust koera paneksid? Koera üüriksid ka välja või?”

“Tagasi maale minu isa juurde, ta sai ju seal ilusasti hakkama eelmisel aastal.”

“Ei! See on ju meie koer, ta on meie vastutus, miks peaks ta jälle kusagile mujale elama minema...”

“Mitte kusagile mujale, vaid sinna tagasi, kus ta pool oma elust on elanud!”

“Niimoodi tujude ajel need asjad ei käi. Alles sa käisid oma tuju ajel suusareisil ja nüüd tuli tuju ja mõtled, et viskad kõik nurka ja lähed jälle... Ma ei suuda uskuda, et me üldse sel teemal arutame! See on lihtsalt nii jabur, et sellest pole mõtet rääkidagi. Mul on töökoht, sul on töökoht...”

“Aga töökohtadest saab ju ära tulla! Või, ütleme, palgata puhkuse võtta. Mõtle, milline võimalus see oleks meile kahele maailma näha ja iseennast arendada.”

“Ei.”

“Ma ei ole ju peaaegu üldse välismaal käinud... see Slovakkia-reis, jah...”

“Aga Tuneesia? Ja Ungari?”

“Jah, ja see ongi ju kõik! Kolmel maal olen kokku käinud, igal pool vaid nädalakese nuusutada saanud. Aga vaata, kui suur on maailm!... Ja tead, sel mehel on huvitavad teooriad maailma kohta, ta on nagu teine Lennart Meri, ainult et näeb välja nagu hipi. Ta kindlasti arendaks meid omal kombel. Samas oleks meil sinuga koos kindlam ja turvalisem kui minul üksi.”

“See mees on hull!”

“Ei, ta on omal kombel täiesti arvestatav ärimees. Ta kirjeldas mulle kõik oma skeemid ära: kuidas ta vaestest maadest käsitööd ostab ja siis rikastes maades müüb, saades vaheltkasu, rohkem kui tuhat protsenti! Ta jutt on täiesti loogiline.”