Читать книгу Kas süda on ümmargune? - Epp Petrone - Страница 4

Martale, kes tahab saada kosmonaudiks ja lennata Kuu peale.

Saateks

Esialgu oli mul lihtne selge plaan: avaldada raamatuna oma seni meedias ilmunud reisilood. Olin töötanud üle kümne aasta ajakirjanikuna ja mu pagasisse oli kogunenud küllaga artikleid erinevatest maailma riikidest ja inimestest, mis mu meelest väärisid paremat saatust kui kolletuda kinniköidetult ajalehtede-ajakirjade lugemissaalis.

Artikleid oli palju. Need polnud küll “kogu tõde minust”, aga ometi tõde, erinevatelt eksootilistelt maadelt kokku toodud killukesed. Minu toonaseid tööandjaid ei huvitanud eriti see segane taust, mismoodi ma omal ajal ühele või teisele maale sattusin, või jätsid nad selle puhtalt viisakusest küsimata ja rääkisid kuulujutte minu kõrvadest eemal. Enda teada olin ma neile lihtsalt keegi, kes aeg-ajalt imelikele reisidele läks, sealt aga alati, jumal tänatud, produktiivselt naasis ja uusi artikleid tootis.

Nõnda oleks mul olnud terve raamatu jagu linnade, maade ja inimeste kirjeldusi: parajalt põnevad, mitte liiga ebamugavad, just sellised, nagu reisilood olema peavad – olnuks umbes kahe päeva töö see kõik kokku panna! Mugav ja viisakas lahendus.

Aga kui istusin raamatukogus ja lugesin neid kunagi ilmunud artikleid, siis...

Siis rebisin ma olnu lahti. Ja otsustasin sõna otseses, puhtfüüsilises mõttes minevikule näkku vaadata. Tagasi neisse vanadesse kohtadesse lennates sain aru: mul on tegelikult ainult üks võimalus ise selle raamatuga ja võib-olla ka kogu oma eluga rahule jääda. Pean olema aus ja rääkima ära selle loo, millest ükski mu varasem artikkel ei räägi. Miks ja kuidas ma neil reisidel käisin? Võib-olla suudan kirjutamise käigus leida vastuseid küsimustele, mis minevikus lahendamata jäid, lootsin ma.

Olin juba oma raamatule punkti panemas, kui elu lisas kogu loole veel ühe ootamatu (ja samas kakskümmend aastat oodatud) vaatuse ning taas ühe tagasilennu minevikku. Nii sai sellest raamatust mitte ainult ühe rännuhimulise noore naise karastumise lugu, vaid ka ühe mehe laia ilma ärakaotatud poja lugu.

Vabandan, et minu jutt hakkab nüüd hüplema edasi ja tagasi, siia ja sinna, läände ja itta, aga kas elus pole mitte nii, et lood sõlmuvad ajast hoolimata ning kümme aastat võib olla nagu kümme tundi ja eile lõpeta- mata jäänu võib end meelde tuletada homme? Igatahes tundub mulle, et midagi on siinsetes lugudes-saatustes ajaüleselt ühist.

Kõik kirjeldatud sündmused on tõesed, vähemasti nii on nad mulle meelde jäänud ja nõnda nad kirja pannes elama-hingama hakkasid. Aga nimed? Kuigi mu peategelased andsid nõusoleku esineda siin romaanis oma nimede all, pidasin ma lõpuks õigemaks nende – ja nende lähedaste – hoidmiseks valida uued nimed. Sest neid puudutavad lood on vahel... valusad.

Ma ei oska siiani seletada, miks pidin oma reisimemuaarid just selles võtmes kirjutama. Võib-olla on täpsem vastus olemas siis, kui olen lõpetanud ka teise osa (mis viib meid Taimaale-Malaisiasse-Indiasse) ja kolmanda osa (mis viib nii Indiasse kui ka paljudesse Euroopa riikidesse). Head lugemist!

Epp Petrone,

aprill 2010

P.S. Pärisnimedega esineb romaanis mu kõige lähedasemate ring: Justin, Marta ja Anna, kellele kõigile siinkohal suur tänu, et te raamatu valmimise ajal mu vastu head olite.