Читать книгу Kas süda on ümmargune? - Epp Petrone - Страница 8

Oleme Djellah’ga minu tulevase ajakirjaloo jaoks lindistanud juba viis intervjuud, ikka on mul vaja midagi juurde küsida. Muidugi oleks piisanud viis korda vähemast ajast, aga ma olen temasse omal kombel armunud. Ta on minu tulevik! Selline elu mind ootabki: rändav, alati ratastel või paadis, ühteaegu kurb ja põnev, melodramaatiliselt haarav. Ainult et minust saab Djellah’ edasiarendus, evolutsioon: mina mitte ainult ei katsu läbi kõiki neid elumere karide teravusi, vaid ka kirjutan nendest. Kui teda rõhub oma elust isegi pisikeste postkaartide kirjutamine, siis mind rõhub kirjutamata olek. See ongi ainus suur erinevus, mille ma tema ja enda vahel leidnud olen.

Ka Djellah tahab minuga aina uuesti kohtuda, tal tundub olevat mu suhtes emalik või vanemõelik vastutustunne. See paneb mind õlgu kehitama ja samas härduma.

“Epp, ära sa arva, et Marco sind tõsiselt võtab,” mainib ta mulle korduvalt. “Kas sa tead, kuidas ta sind selja taga kutsub? La rusa! Venelane! Ta pole isegi su rahvust selgeks saanud! Ära teda usalda, ma olen väga palju tema armulugusid pealt juhtunud nägema...”

Djellah’ ja Marco tutvus on pikk, selle algus ulatub aegadesse, kui üks oli noor pikapatsiline hipi ja teine merekooli valge mütsiga kasvandik. Juba sel ajal, 1970ndatel, sattus Djellah Arguineguini kalurikülla. Tema tuli siia lihtsalt ühe rännaku käigus, Marco aga oli oma ema-isa juurtega pärit siitsamast saarelt ja siitsamast külast. Nagu ma aru saan, on need mu praeguse elu kaks kõige tähtsamat inimest ammustel aegadel ka vahel koos pidutsenud, sest Marco käis rohkem läbi siinsete vabameelsete hipiringkondadega ja Djellah peatus siinsamas Leonide perekonnale kuuluvas hotellis juba sel ajal, kui seda pidasid Marco ema ja isa. Hiljem läks Marco laevakaptenina maailmameredele, aga ikka käis vahel kodusaarel ema juures ja ikka vahel kohtus ka Djellah’ga.

“Muide, kas sa oled näinud, milline konservatiivne nõid ta ema on? Kuidas sa üldse kujutaksid ette tõsist suhet mehega, kellel on selline ema?” küsib Djellah mult retooriliselt. Ma ei oska midagi arvata. Hotelli katusel asuvas korteris, seal kusagil taeva all neljandal korrusel ja kõige parema merevaatega kohas elab Marco ema, tia^[1.] Maria, alati tumedasse riietatud ja trepiservades kõndiv rätikuga vana naine, kes mind kohates paljastab hambad nii, et ma ei ole veel aru saanud, kas see on naeratus või hoiatusurin ning kui palju ta üldse minu ja ta poja suhtest teab. Aga see polegi mulle tähtis – mina naeratan tia Mariale ja olen rahul, et elu mulle sellist inimtüüpi on tutvustanud.

“Mu ema on alati öelnud, et Djellah on peast hull,” räägib mulle aga Marco. “Ja mida aeg edasi, seda rohkem saan ma aru, et emal on õigus. Ema hoiatas mind tema eest juba ammu! Kunagi... noh, kunagi mul oli korra kerge suhteliin Djellah’ga.”

Djellah ainult naerab, kui ma selle kohta temalt järgmisel päeval küsin. “See polnud küll mitte midagi märkimisväärset! Mina pole kunagi olnud Marco tüüp ja tema pole minu oma. Marco kogub endast nooremaid rahvusvaheliselt huvitavaid isendeid, kellest siin saarel just puudu ei tule. Enne sind oli tal keegi norra tüdruk!”

Mina olen siis järelikult Marco tüüp... aga tema minu oma? Ta on keskmist kasvu, mustade kergelt lokki hoidvate lühikeste juustega, särava naeratusega ja tugeva, salvava kõnepruugiga. Ma ei tea, kas ta mulle meeldiks, kui ma teda lihtsalt pildi pealt näeksin. Aga mulle meeldib see tugeva mehe lõhn, mida temast õhkub, sest mu enda maailm on praegu ähvardavalt nõrk ja ebakindel.

Ma ei suuda kuidagi teha valikut Marco ja Djellah’ seltskondade vahel, neil mõlemal on siin saarel oma sõbrad ja oma üritused ja nad aina kutsuvad mind enda maailmadesse osalema: ühel päeval käin Djellah’ võltspulmas, mille ta külarahvale kuulujuttude tekitamiseks nalja pärast korraldab, pulmalisteks on kohalik välismaalaste kogukond; teisel päeval lähen Marcoga ja ta sõbraga keskealistele kanaarlastele mõeldud salsaklubisse tantsima... Harri, mu kolmas tähtis isik sellel troopikasaarel, tema peab Marcot “mitte eriti heade geenidega mitte eriti intelligentseks isendiks”, see-eest Djellah saab tema käest armu. Veel enam, Djellah saab Harri käest isegi tööd: ka tema hakkab hommikul turgudel ringi jalutama, kaasas lehvikmütsid ja kimp kaelakeesid. Õhtuti käib ta klaverit mängimas ja laulmas ühe kalli hotelli restoranis: oma madalal käriseval häälel laulab ta lausa uskumatut segastiili, ladinaameerikalikud rütmid segamini india viisidega ja prantsuse šansoonidega, Djellah’ enda džässilikus töötluses. Mu meelest on ta jumalikult andekas, aga lihtsalt saatuse loterii pole tal lasknud maailmakuulsaks saada.

Pärastlõunati armastame istuda koos hotellis tema toa aknal.

Ühtäkki oleme, silmad pilvepiiril, ise akna peal, hakanud rääkima kättesaamatusest. Naljakas, et Djellah, kes tundub mulle olevat just nimelt see, kes peaks viljelema püüdmatute sinilindude poeesiat, on tegelikult armuasjades ääretult sirgjooneline ning jagab nüüd oma õpetussõnu mullegi. “Vale jutt, et mehed armastavad kättesaamatuid naisi!” ütleb ta. “Nad armastavad naisi, kes julgevad nende lähedale tulla ja neid tundma õppida!”

“Aga... milles siis üldse probleem?” otsin ma sõnu, mõeldes, kuidas seda nüüd küsida: miks sul siis kõik need kümned suhted elus lagunenud on, miks sa siis ikkagi üksi oled?

“Vaata!” hakkab ta naerma. “Hoopis minule on vaja kättesaamatust!” Siis jääb naer katki, nagu noaga lõigatult. Djellah istub korraks nagu katki läinud nukk, pea longus.

“Mis juhtus?”

“Ma räägin sulle... On üks mees: Michael... Oota!”

Ma ootan. Djellah on otsustanud oma viimase raha eest osta pudeli punast veini ja on paari minuti pärast allkorruselt toidupoest – jah, Marco poest – tagasi. Vein voolab ja Djellah’ lugu voolab... kõigepealt 1960ndatesse. Elas kord Ameerikas üks romantiline noormees Michael. Ta läks propaganda ajel vabatahtlikult Vietnami sõtta, pidi seal vietnamlasi piinama ja tapma, ta oma parim sõber tapeti ta silme all. Kaks aastakümmet surus Michael oma õudusunenägusid alateadvusse ja käis korraliku pintsaklipslasena tööl, aga siis ta murdus. Kui Djellah mehega tutvus, lebas too päevade kaupa voodis ega tahtnud end isegi liigutada.

“Vaata teda!”

Fotodelt paistavad meheliku näo nukrad silmad ja liikumatu, lõdvaks vajunud suu.

Djellah kükitab oma kapist välja kraamitud fotokuhja juures hotellitoa põrandal, ta asend ja ta pikad blondikirjud juuksed muudavad ta nagu abituks lapseks. “Ma tunnen ikka veel tohutut kirge! Vaata... ma olen olnud palju kordi ülimalt armunud ülimalt rasketesse tüüpidesse, tahan neid nende vastuoludes ja depressioonides aidata, aga lõpetan tavaliselt ise veel suuremates vastuoludes ja depressioonides. Kui ma aru sain, kui armunud ma Michaelisse olen, siis ütlesin endale: stopp, mõtle! Kas sul ikka on seda komplitseeritud suhet vaja?”

“Minu arust on komplitseeritud suhe huvitav...”

“Jaa, ma tean! Mulle ei pea seda rääkima! Ma olen elanud koos sünnitusvaludes kirjanikuga, pidanud tema kõikuvale loojahingele emaks olema, ma olen elanud koos töötu alkohoolikuga, peitnud ta eest pudeleid...”

Vaatan pilte, vein voolab ja lood voolavad. Nõnda katkestas Djellah alanud keeruka suhte ja põgenes Ameerikast Michaeli juurest. Möödas on poolteist aastat, aga läbipõlemata kirg ei anna talle ikka asu. “See on minu masohhistlik, valu ja seikluste järele kisendav loomus! Ilmselt tuleb see mu liikuvast lapsepõlvest.”

Pildid libisevad meie sõrmede vahel, mälestused ja mehed libisevad, kui Djellah sõrmi läbi oma juuste laseb ja edasi räägib. “Jutuajamised Michaeliga ajavad mulle maailmavalu sisse. mulle meeldivad ohtlikud ja ebastabiilsed isiksused... Aga ma ei saa temaga koos olles naerda! See on saladus, millele ma olen aastatega pihta saanud: kui sa saad mehe seltskonnas vabalt naerda, siis saad temaga mõnda aega õnnelik olla. Näiteks Rolfiga ma saan!”

Vaatan põrandale libisenud pilte: tumedat verd müstiline Michael beežide linade vahel ja hele naeratav Rolf purjepaadis sinise taeva taustal. “Rolf on selline lihtne ja rõõmus tüüp! Ainult et... kui ma vaatan ta helesinistesse siirastesse silmadesse juba mitmendat nädalat, siis on mul kahju, et ta silmad on nii läbipaistvad.”

Jaa, ma tean, Djellah, mõtlen ma tema lugusid kuulates. Ka minul on kodus ootamas läbipaistvate silmadega mees, aga erinevalt sinust ei ole mina julgenud olla aus. Veel. Võib-olla homme!

...Djellah on aga vahepeal uue teemani jõudnud, õigemini ringiga tagasi ühe vana teemani. “Mida sa enne küsisidki? Et miks mu suhted luhtuvad? Vaata, minu sees on liiga palju kogemusi ja erinevaid rahvuseid. Mehed suudavad aktsepteerida ainult neile lähedast külge minus. Aga mina olen ju segu! Ma suudan ainult ajutiselt enda teised küljed alla suruda! Rolfiga olin ma korralik töökas punktuaalne sakslanna. Samamoodi olen ma kellegi teise jaoks olnud käratsev hispaanlanna, kolmanda jaoks vaoshoitud inglanna, neljanda jaoks koketeeriv prantslanna... Isegi mõtteviis läheb minu sees keelt vahetades teiseks. Vahel tuleb hirm peale: kes ma siis olen?”

Kuulan teda ja saan aru, et see on päris probleem, kuigi esimesel hetkel kõlab nagu poosetamine. Ja veel üks lugu ja pildikuhi libiseb meie vahelt läbi: Djellah’l on siin piltidel näojooned muutunud aasiapärasteks, silmad on kissis nagu hiinlastel. See on aeg, kui ta elas Londonis hiinlaste kommuunis. “Ükskord astusid peo ajal mingid inglased sisse. Nad jäid kõik, suu ammuli, vahtima: mis see valge pikk tüdruk siin keset hiinlasi teeb? Naerab ja žestikuleerib nagu nemad, piiksub nende keelt, ainult et on hiinlastest poole pikem?” Ja tead, mis kõige naljakam: mina jõllitasin neid vastu ja mõlesin inglastest kui võõrastest valgetest tüüpidest. Kes ma siis ikkagi olen, ah?”

“Kuule, kas Djellah on ärgas?” küsin ma Harrilt kord. Mulle meeldib see, mismoodi mu tööandja julgelt inimesi paika paneb. Vahel sõidame näiteks liinibussis ühelt turult teisele ja plärame eesti keeles kõva häälega üle bussi: ta annab erinevatele kaassõitjatele diagnoose, kes kui ärgas on.

“Noh, Djellah’l on üle keskmise intuitsioon,” vastab Harri meelitatult – muidugi meeldib talle, kui küsin tema arvamust maailma asjade kohta.

“Aga sinul on temast parem vaist. Ja tal on tugev ratsionaalsus – aga mitte nii tugev kui sinul. Ainus, milles ta sinust on üle, see on muidugi enesedistsipliin! See on sinul ju väga nõrk! No vaata ise oma elu!”

Olen veidi üllatunud, et Harri meid kohe niimoodi võrdlema asub, aga – nagu enamasti ta sõnavõttude puhul – ma ei hakka vaidlema ja lihtsalt kuulan.

“Vaata,” räägib ta, “inimesel peavad olema kõik kolm osa võrdselt arenenud. Sinu häda on see, et su enesedistsipliin ei jaksa su vaistu ja ratsionaalsust ära kanda. Seega on su elu eesmärk: õppida ennast juhtima!”

“Ja Djellah?”

“Einoh, temal on kõik üsna hästi. Tal on küll oma probleeme, aga ta on nendega tasakaalus, ta elujõud püsib kolmel võrdsel vaalal, ja peale selle on ta oma mineviku poolt korralikult ära karastatud. Kui tuleks suur sõda, siis Djellah oleks nende seas, kes oskaks ellu jääda.”

Jah, Harri mõõdab inimesi mingite hoopis oma mõõdupuudega, olen ma ammu aru saanud.

“Aga mina?” tahan ma teada. “Kas mina jääksin sõjas ellu?”

“Noh... Sinul seisavad karastumise aastad veel ees! Sul on veel aega.”

Harri jääb mind vaatama, silmad kissis, ja mulle tundub, nagu ikka, et ta näeb tulevikku palju rohkem, kui ta mulle rääkida tahab. Aga võib-olla kujutan seda lihtsalt ette. Sest järgmisel hetkel võib ta olla jälle lihtsalt üks neurootiline kriiskav mõttetu pikajuukseline vanamees, kellest ma olen mingil imelikul põhjusel sõltuvuses ja kelle sabas ma siin turult turule kõnnin, mis sest, et raha kuidagi ei teeni....

Uus hommik. Istun liivatolmusel teel ja ootan bussi, et sõita Puerto de Mogani, armsasse turistilõks-sadamalinnakesse, kus on täna turupäev. Loodetavasti õnnestub mul leida sobiv koht müümiseks: politsei silma alt varjus, aga turistidele silma torkav koht... Unistada ju võib.

Mida see Harri eile ütleski: “Vaata, milline segadus on su enda elus!” Jah! Aga ma ei jaksa sellele mõelda. Otsin kirjapoognad välja: parem põgeneda taas oma ajakirjaloosse, Djellah’sse.

“Djellah ei saa lapsi,” jätkan ma kirjutamist. “20. eluaastates oli tal üks õnnetus ja operatsioon. Tundub, et nii nagu paarikümne aasta tagusest ema surmast, pole Djellah seni oma viljatusest päris üle saanud. Ta armastab tohutult lapsi. Kanaari kalurikülas Arguineguinis pesitsevate paadielanike lapsed keerlevad ta ümber: “Kuule, lähme kividest mosaiike laduma! Lähme natukeseks sinu süntesaatoriga mängima!”

Aga leidub ka üks eriline tüdruk, kes on peaaegu igal pool Djellah’ käekõrval, olgu see või varahommikuni kestev salsapidu. “Tal on minu juures parem kui vanavanemate juures, need ei tegele temaga üldse,” väidab Djellah. See tüdruk on 13-aastane blond Andora, kanaarlannast ema vallaslaps.

Djellah kohtas toona kaheaastast tüdrukut, kui ta oma portugallasest elukaaslasega Arguineguini sadamas paadielu elas. “Märkasime, et üks pisike käharpea muudkui jookseb sadamas ja keegi ei valva ta järele,” meenutab Djellah. Ta hakkas last söötma, temaga mängima, võttis ta paati magama. Andora ema oli selleks ajaks juba sadamaprostituut ja narkomaan, tal polnud lapsehoidja vastu midagi.

Mõni aasta hiljem saabus Djellah ringiga samasse paika tagasi, hakates elama küla lähedal mägedes boheemlaslikus muusikutepundis. Andora mäletas teda! Jälle võttis Djellah tüdruku poolenisti enda kasvatada. Ja üha enam hakkas ta oma ringidega jõudma tagasi Gran Canariale.

Nüüd on Andora ema surnud. Teismeeas tüdruk näeb välja nagu ingel, aga võib vahel saatanlikult ropendada või tujutseda. “Mida kõike ta näinud pole,” ohkab Djellah. “Oma ema seksimas eri meestega. Narkomaanide koomasid... Ta hinges on suur rusutis. Ma püüan teda aidata, nii palju kui saan: ajame juttu, arutame maailmaasju. Vahel, kui näen, et tal rõhub, läheme koos metsa ja laulame täiest kõrist hispaania keeles: “Oo, kui ilus on elu!””

Djellah naeratab. Teinekord räägib ta emaliku uhkusega, kuidas Andora lõpuks ometi sai selgeks noa ja kahvli kasutamise.

“Aga miks sa teda ära ei lapsenda?”

Ta pilk tumeneb. “Tüdruku vanavanematel poleks selle vastu küll midagi. Aga mul ei ole ju elupaika. Elan hotellides, päev korraga. Kuhu ma temaga läheksin? Varsti keeran oma kleidid jälle rullikesteks, pakin süntesaatori ära ja lähen... Kuhu, seda ma veel ei tea, aga küll ma jälle tagasi tulen ja temaga kohtun.”

Kuulen pealt, kuidas ta ka Andorale sama peab seletama. Tüdruk anub: “Ma tulen ükstapuha kuhu, peaasi, et saab sinuga olla!” – “Ei, sa pead koolis käima. Igatahes, seekord hakkan ma sulle kirjutama, kui ma ära lähen,” lubab Djellah.

“Igal asjal on hind,” ütleb ta mulle pärast oma inglise keelt rääkiva Djellah’ kergel kuival moel. “Mu õde elab Inglismaal paikset elu ja kadestab mind, sest saan reisida ja liikuda, kuhu tahan. Mitmed naistuttavad räägivad: “Oh, meie Djellah’ elu on nagu igavene puhkus! Päevitab!” Nad ei mõtle sellele, et mul pole muud varandust kui paarkümmend kilo riideid-raamatuid ja pill. Veidi vähe ühe keskealise naise jaoks, mis?!” Ta tõmbab silmad kissi, nagu hakkaks naerma. Ja lisab siis: “Aga elamiseks polegi vaja muud kui natuke riideid, raamatuid, pilli, õhku ja vabadust... Või on vaja ka ühte pisikest tüdrukut, ah?”

Panen paberi kõrvale ja jään kaugusse vahtima. Lapseteema, see lapseteema... Kui palju on minu enda “olematu laps” mind siia hullule reisile lükanud? Ja kuhu on Djellah mind nüüd lükkamas?

Buss tuleb!

1 “Tädi” hispaania keeles. [ ↵ ]