Читать книгу Kas süda on ümmargune? - Epp Petrone - Страница 5

Kuidas ma kaotasin vana sõbra

Jaanuar 2009. Arguineguin, Gran Canaria

See maja. Olen seda vahel ikka unes näinud. Bussis istudes ma ei mäletanud, kas oskan siia ikka tagasi tulla – aga niipea, kui bussiuksed meie taga sulgusid ja ma mäest alla käänavat tänavat vaatasin, tuli mulle kõik meelde.

“Supermercado” – see poesilt paistab kaugelt. Silmaga nähtavalt pole siin mitte midagi muutunud.

Astun poodi sisse, just nagu astudes üle ajajoone. See vana toidupood on peaaegu samasugune nagu kümme aastat tagasi, kui ma ühe kitsehabemelise Jeesus Kristuse näolise mehe saatel siia sisse hüppasin. Me olime Harriga eksootiline paar, kui koos rändasime ja koos turgudel kaupa müüsime. Mis paar! Me ei olnud temaga ju mitte mingisugune paar! Ma isegi valetasin inimestele, et ta on mu onu, et keegi meie vahel midagi seksuaalset ei kahtlustaks.

Tunnistan leti taga seisvat tursket puhmaskulmudega meest. Kümme aastat ei muuda keskealist inimest just eriti. Kuubalane Jorge, seesama, kes töötas siin kümme aastat tagasi.

“Jorge, kas sa mäletad mind? Epa! La periodista del Estonia, ajakirjanik Eestist!”

Mehe näost libiseb üle just nagu mingi vari, siis vajub suu laiaks naeratuseks. “Epa! Kui palju aastaid on läinud!”

Mina olen ilmselt rohkem muutunud kui tema, 24-aastasest õblukesest neiust on saanud 34-aastane vormikas naine.

“Jaa, ma tean, aeg läheb! Kuidas... kuidas Marcol läheb?”

“Läheb täitsa hästi! Aga ta igatses sind, palju aastaid ootas ta sind tagasi!” Poeomanik Marco polnud ju mitte ainult Jorge ülemus, vaid ka sõber.

“Millal ta siia tuleb?” pärin ma. “On ta täna tulemas? Me just eile öösel jõudsime saarele ja esimene asi, mis hommikul tegime – tulime siia!”

Ma ei taha, et õhku jääks pausi, ei, las see õhk olla parem täidetud sõnadest. Mu selja taga jooksevad mu kaks tütart, keda vaatab nende issi ja minu mees, Justin. Nädal tagasi panin ma ta fakti ette, et aeg on minna viimase hetke reisipakkumisega Gran Canariale, sest liiga palju aastaid olen ma seda ainult plaaninud ja ikka tegemata jätnud. Nüüd oleme siin, valmis vaatama vastu kunagisele muretule maailmarändurile Epale – minu minevikule. Kusagil siin, poe- ja hotellipidaja Marco valdustes on ka ootamas minu kott mu riiete ja raamatutega ning mu elu kõige segasema aja reisipäevikutega.

“Marco ei tule täna, ta on arsti juures. Tal on süda haige, los problemas^[1.], Epa...”

Jorge ei küsi: miks sa meile siia kunagi ei helistanud? Jorge oli juba toona, kümme aastat tagasi, delikaatne. Mu rännukaaslane, metsjeesus Harri, kellele meeldis inimesi välimäärata, hindas teda ju kõrge intelligentsiga ärksaks isendiks. Marcot seevastu pidas ta ahneks ja rumalaks. Kindlasti luges mulle muuhulgas ka Harri arvamus, kui ma pidin valima, kas jääda siia saarele või mitte ning kas tulla hiljem siia tagasi või mitte... Ja Djellah, mu toonane parim sõbranna siitsamast hotellist, temagi ütles: Marco jaoks oled sa lihtsalt üks mööduv tüdruk.

Djellah’ga rääkisime nendel ammustel nädalatel paljust, siinsamas poe kohal hotellis või poe ees rannas veetsime aega ja avastasime teineteist. Ta oli minust täpselt 24 aastat vanem, samal kuupäeval sündinud. Ta oli kasvanud samasuguse sügelusega hinges, palavikuga naha all: reisida, liikuda, kogeda uut, sulada sisse, võtta kaasa ja minna edasi... Tegin Djellah’ga kümme aastat tagasi kümme kassetitäit intervjuusid ja pika artikli ühele Eesti ajakirjale. “Ikka veel sähvatab see kummaline naine mu mõtetest läbi, nagu nähtud uni või lõpetamata mõte. Ma oleksin justkui puudutanud midagi ühtaegu nukrat, naljakat ja ilusat. Midagi tabamatut ja mõistmatut, mida ma kunagi päris unustada ei saa...” Niimoodi otsisin ma tookord õilmitsevaid sõnu oma elamuse väljendamiseks. Paraku lükati artikkel tookord tagasi: “See inimene on ju napakas, miks me peaks sellisest loo avaldama? Niisuguseid viiekümnendale eluaastale liginevaid poolhulle on Kopli tramm täis. Sa pole vist elus enne eriti boheemlastega kokku puutunud, eks sa oled noor kah!”

Teine ajakiri võttis ohtra kärpimise järel selle loo siiski vastu: naisest, kellel pole kodumaad ega emakeelt ja kes siiani on minu jaoks aukohal kui üks unikaalsemaid inimesi, keda ma elu jooksul kohanud olen.

Aga suhelnud ma Djellah’ga rohkem ei ole. Kogemata kombel jätsin ju oma päevikud-märkmikud koos tema ja paljude teiste kontaktidega siia kotti, Marco hotelli, ja asjaolude sunnil blokeeris mu mälu kõik selle, mis siin saarel minuga juhtus või kellega ma kohtusin.

Vahel kuulasin Djellah’ kingitud plaati tema lauludega – ta oli rändmuusik – ja mõtlesin möödunud aja peale. Nädalad läksid, kuud läksid, aastad läksid, tulid uued reisid, kohtumised, uued kriisid, otsimised ja leidmised...

Kuidas see kümme aastat küll nii kiiresti mööda sai?

“Kas Djellah’st ka midagi oled kuulnud?” pärin Jorgelt pärast seda, kui ta paar poodi sattunud turisti on ära teenindanud: nende veepudelid kassast läbi lasknud ja neile päevitusranda mineva tee kätte juhatanud.

“Djellah! Djellah on ju surnud, kaks aastat tagasi avastati vähk ja ta läks meie hulgast paari nädalaga. Enne seda elas ta siin veel mitu satsi; vahepeal läks ära mujale ilma ja siis tuli jälle tagasi.”

Jah, muidugi, Djellah’l oli siin külakeses ju omamoodi kasutütar, see sadamaprostituudi tütar, mõtlen ma uimaselt. Muidugi tuli tema siia tagasi, korduvalt, alati. Mitte nagu mina.

Kaugemale ei suuda ma mõelda.

Mida Jorge äsja ütles? See peab mingi rumal nali olema.

Järsku meenub, kuidas me Djellah’ga ju ühte kokkusattumust veel jagasime. Me mõlemad olime veidi üle 20, kui meie emad vähki surid. Ja samamoodi nagu mina, ütles ka Djellah, et pole sellest veel üle saanud (tema oli meie kohtumise ajal 48) ning samamoodi kartis ta, et see haigus võib tulla ka talle.

“Surnud! Aga ta oli ju täitsa noor!” Tunnen, kuidas silmadesse pressivad pisarad. Poe teises otsas kaklevad mu lapsed, avatud poeseina eest tänaval kõnnivad mööda lärmakad saksa turistid... Argipäev ja minevik on segunenud, ma nutan. Ma olen lõpuks ometi siia tagasi jõudnud, aga ma olen hiljaks jäänud.

1 “Probleemid” hispaania keeles. [ ↵ ]