Читать книгу Klaaskehad - Erik Axl Sund - Страница 12

Vägareni kvartal

Naise elutee algas Almatõs, jätkus Teheranis, Minskis ja Gävles, kuni ta lõpuks jõudis Stockholmi Folkungagatani korterisse.

Peagi sai temast raamatukoguhoidja, ta tegeles köitetööga ja arendas võimet siduda end pisiasjadega. Suurte plaanide vajadusest ütles ta ajapikku lahti ja lõpuks unustas oma unistused. Aeg möödus nii kiiresti ja kakskümmend aastat kulus ühe silmapilguga.

Maja, kus Aiman Chernikova Stockholmi tulekust saadik elab, on oranžist laineplekist väikeste akendega karp Medborgarplatseni metroojaama vastas. Tegemist on väidetavalt ühega Rootsi pealinna kõige koledamatest hoonetest, väljakutsega Arhitektuurikõrgkoolile Östermalmil.

Aimani meelest meenutab kodumaja küll 1970. aastate kaubaalust, aga meeldib talle ikkagi. Korter on avar, sisehoov kena ja grotesksevõitu fassaadi seestpoolt ju ei näe.

Ta vaatab oma kolme akna poole, enne kui üle tee läheb. Elutoa ribakardina taga seisab tema pikksilm. Tänavalt on näha vaid tume vari, mida võib pidada lambiks.

Aimanile meeldib jälgida maailma läbi selle silindri. Naise vigastatud silm saab puhkust ja ta tunneb end turvaliselt. Ta ei jälita, vaid jälgib, ei suuna pikksilma kunagi vastasakendesse üle tänava. Temasse ei puutu, mis seal toimub. Oma kodus peab rahu saama, väljas aga võib alati kellelegi silma jääda.

Naine valib uksekoodi ega sõida liftiga, vaid läheb trepist.

Peagi seisab ta välikoridoris korteri ukse ees ja otsib käekotist võtmeid, samal ajal heidab pilgu köögiakna poole. Klaasi tagant vilksatab must kogu ja kollane silmapaar. Kass näub ja siugleb aknalaual lillepottide vahel.

Aiman leiab puudritoosi ja rahakoti vahelt võtmed, samal hetkel avatakse kõrvalkorteri uks.

„Tere!” ütleb Aiman välikoridori astunud noorele mehele.

Mees keerab end tema poole, noogutab vaikides pikkade mustade juuste tagant ja lööb pilgu maha. Huvitav, kas ta tahab eileöise peo pärast vabandust paluda? Tõsine lärm laskis magama jääda alles esimestel hommikutundidel.

Lukk ja võtmekimp kolisevad sünkroonis, samal ajal kui kass uksepiida vastu küüsi teritab.

Noore mehe nägu on tühi ja kahvatu.

„Kuule, su kassi nimi on Peemot, eks?”

Aiman taipab, et nad pole varem kunagi rääkinud.

„Jaa … Aga tavaliselt ma hüüan teda Motteks.”

„Siis mitte, kui sa tema peale pahandad.”

Noor mees lükkab oma kulunud nahktagi hõlma kõrvale ja näitab T-särki. Ristist ja röövlinnutiibadest koosneva sümboli kohal seisab gooti kirjas Peemot.

Siis läheb mees minema. Kui tema kiitsakas selg ja kõhnad jalad on nurga taha kadunud, sulgeb Aiman ukse. Motte istub esikuvaibal ja näub.

Aiman võtab hijab’i peast ja riputab nagisse ja astub juukseid lahti tehes peegli ette.

Rasedus ei paista välja, põhjuseks ei ole vaid lohvakad riideid. See on tema pere geenides. Põlvkondade viisi väikeste kõhtudega hiliseid esmassünnitajaid, ja nüüd on tema kord, nelikümmend kolm aastat vana ja vaevu märgatava punukesega, ehkki käes on seitsmes kuu.

Ta vaatab laelambi kahvatus elektrivalguses oma nägu. Aiman tähendab „kaunis kui kuu”, aga naise meelest on see suhteline. Muidugi, kuid oled vastavas tujus, on kuu tõesti ilus, aga kui tuju ei ole, siis näed ainult konarlikke kraatreid ja haiget kahvatukollast värvi. Aknearme ja lõunakasahhi näo kollakat värvi, mida paljud rootslased ekslikult peavad pärsia või pakistani päritoluks. Naha värv torkab rohkem silma, kui ta kannab valget hijab’i, seetõttu eelistab ta enamasti musta. See muudab näo heledamaks ja rootslaslikumaks.

Kui valgus langeb ülevalt, siis näib vigastatud silma pupill väga väike, aga tegelikult on see suurenenud.

Peemot lööb Aimani jala najal nurru. Naine kummardub ja paneb käe kassi nina vastu.

„Meistris ja Margaritas” on Peemot rääkiv ja kahel jalal kõndiv kass, kes tuleb koos kuradiga Moskvasse.

Peemot on ka piibli koletis, kes sündis allilma niisketes sügavikes. Deemon, kelle luud on nagu vasktorud ja jäsemed tugevad kui raudlatt.

Aimani mõtteid katkestab mobiiltelefoni surin.

Helistab töökaaslane ja Aiman püüab kõneledes natuke koristada. Korjab esikus riideid kokku ja riputab hijab’i magamistoa kappi teiste rätikute juurde.

Töökaaslane ütleb, et muretseb Maarja pärast.

„Kas sina oled temaga suhelnud?”

„Ei,” vastab Aiman. „Me ei ole nii head tuttavad, ma enamasti tegelen ju Vanjaga, aga võib-olla Iisak teab midagi? Kas sa temaga oled rääkinud?”

„Jah, Iisak püüdis ka Maarjat kätte saada, aga ei õnnestunud. Nüüd ta läheb juba Berliini.”

Berliini? Aimanile meenub, et Iisakiga sai ta tuttavaks peaaegu täpselt neli aastat tagasi. Natuke aega hiljem tutvustas mees Aimani kunstnik Ingo, kirjanik Edithi ja ajakirjanik Pauliga – kes naljakal kombel on Vanja kasuvanemad – rootslaste seltskonnaga, kes moodustasid Berliinis loomingulise minirühmituse.

Nüüd on nende ühine nimetaja Liljan, kuigi Ingo pärast haigestumist enam seal ei õpeta. Oma kuuekümne viiendal sünnipäeval oli mehel insult ja sellest ajast peale on ta olnud ühes Strängnäsi hooldekodus. Aimani vaevab, et ta ei ole Ingot ammu külastanud. Äkki peaks Iisakile ettepaneku tegema, et läheks ükspäev sinna?

Edithi ja Pauliga suhtleb ta ka üsna juhuslikult, mõnikord harva helistavad ja enamasti Vanja teemal.

„Ma kohtun täna Liljanis Vanjaga,” sõnab Aiman. „Ta on nüüd köitmisega natuke järje peale saanud. Ma võin küsida, kas ta Maarjast teab midagi.”

Kui nad on lõpetanud, meenub Aimanile miskipärast, mida Iisak talle kunagi kõige esimesena ütles. Nad kohtusid ühe endise Ida-Berliini hotelli baaris.

„Ich liebe dich^[1.],” ütles Iisak tookord ja kui Aiman küsis, miks, siis vastas mees, et lihtsalt harjutas seda väljendit.