Читать книгу Klaaskehad - Erik Axl Sund - Страница 5

Salem

Tema nimi on sama mis Jeesuse emal ja ta elab kahe silbi kaugusel Jeruusalemmast, Stockholmi lõunaosas Salemis.

Mööda jalgrattateed halli üürimajade ploki poole astudes mõtleb ta: maja, mille Jumal on unustanud. Elamurajoon on selle nädala kolmanda elektrikatkestuse tõttu pime ja fonolukk ei tööta, nii et ta võtab võtmed.

Käed värisevad ja ta ei tea, kas hirmust või ootusest.

Ta hoiab kilekotti, kus on kolmveerandliitrine pudel Vene salaviina ja liiter kloori.

Maarja keerab ukse lukust lahti ja astub pimedasse esikusse. Otsib küünlad, paneb elutoa lauale ja süütab põlema.

Ta võtab telefoni. Viimane inimene, kellega ta räägib, peab olema keegi, keda ta usaldab, ja Vanja on ainus, kes võib-olla aru saab. Sõbranna on olnud sama sügaval põhjas.

See pole õige võrdlus, kui öelda, et jõudis põhja välja. See on mõttetuse muda ja mädasoo. Mida rohkem sealt välja püüad rabeleda, seda sügavamale vajud.

Telefon kutsub, aga Vanja ei võta vastu.

Maarja ootab. Valib veel paar korda sõbranna numbrit, aga asjata.

Kellegagi peab ta siiski rääkima ja kui kedagi teist võtta pole, siis tuleb leppida Iisakiga. Viimati nägid nad Liljanis, kui Iisak töötuba korraldas, ja tegelikult nad teineteist väga hästi ei tunne. Aga ta meeldib Maarjale. Noormees vastab, kui telefon neljandat korda kutsuma hakkab.

„Tere, Maarja,” ütleb Iisak ja on kuulda, et ta on väljas. Telefonis vuhiseb tuul. „Kuidas läheb?”

Noormehe hääl leevendab veidi külma Maarja kehas ja neiu heidab pilgu kilekotile.

„Suurepäraselt,” valetab ta. „Kuule, ma sain just autoportree valmis.”

Torust on kuulda lainemüha ja kajakate kiljumist.

Nii erinev sellest, mis Maarjat ümbritseb.

„Oi kui tore. Kas sa nina said korda?” küsib Iisak ja naerab. Maarjale meenub, kuidas nad tundide kaupa püüdsid ta viltuse nina õiget nurka tabada.

„Jah, ma usun küll,” vastab neiu, pannes vastu tungile ausalt ära rääkida, kuidas ta end tegelikult tunneb.

Väsimusest ja pimedusest. Rääkida, mida ta kohe tegema hakkab.

Aga nii ei lähe. Sõnad moodustavad tema ja maailma vahele tara ja Iisak arvab lihtsalt, et ta on banaalne.

Tema tegelikkus ei ole Iisaki tegelikkus. Tema Mount Everest on noormehe jaoks vaid väike nõlv.

„Hullult hea tuli välja,” vastab ta, surudes maha karje, mis pisarakanalite vahelt välja tahab tungida, ja tõstes telefoni suu juurest ära, et Iisak ei kuuleks tema meeleheidet.

Aga tema tumma appihüüet peab noormees kuulma. Kui ei kuule, siis roomab külm tasakesi, kuid kindlalt tagasi. Maarja ei ole maalinud. Mitte ühtegi pintslitõmmet. Pole tahtmist olnud. Iisaki kursus ei inspireerinud, kuigi oli väga hea.

Millekski pole tahtmist olnud.

Aga ta ütleb, et tal on suured plaanid ja juba paistab tee, mis kuskile viib.

Aina valed.

Nad lõpetavad kõne, Maarja on seest korraga tühi ja külm.

Ühe küünla leegi sisse on eksinud koiliblikas. Kostab praginat ja liblikas kukub lauale. Kõrbenud, aga veel elus. Maarja ei puutu teda.

Neiu läheb küünlaga oma tuppa ja võtab päeviku.

Keegi ei tohi lugeda, mis sinna kirjutatud on, nii et kui Maarja diivani juurde jõuab, rebib ta lehed ükshaaval välja ja kortsutab pisikesteks pallideks.

Õhk muutub äkki nagu tihedamaks. Köögis plõksatab miski ja kostab surinat. See on külmkapp, tähendab, elekter tuli tagasi.

Ta kustutab küünlad, paneb põrandalambi põlema ja läheb esikusse pleierit tooma. Kui ta selle lauale paberipallide juurde asetab, kustub valgus. Jälle läks elekter ära.

Täna teeb ta endale haiget viimast korda.

Majas, mille Jumal on unustanud, kuigi see jääb Jeruusalemmast vaid kahe silbi kaugusele, segab Maarja Alvengren pimeduses jooki ega aja piiskagi maha.

Üks detsiliiter viina, üks detsiliiter kloori.

Surmavat segu juues ta ei oksenda. Ega siis, kui läheb järgmine klaas. Ja järgmine.

On tunne nagu lapsel jõulueelsel ajal. Lapsel, kes ei suuda sõrmi paigal hoida, ikka katsub ja raputab paljulubavalt rõõmsatoonilises paberis pakke.

Kui ta avab rõduukse, siis puhub paljastele randmetele külm tuul.

Peas on Nälg.

Kõrgusekartus tõmbab reietagused krampi ja ta teab, et see on põgenemisrefleks.

Ta on saakloom.