Читать книгу Klaaskehad - Erik Axl Sund - Страница 6

Runmarö

Päeva viimane valgus värvib kaljud ja puuladvad roosaks.

Vesi kummuvate puude all on videvikus hallikassinine, aga pihlakad säravad veel punaselt.

Kaks lõiku veisepraadi, kummalegi ahjukartul ja pool pikka saia, kõik liitri õllega alla loputatud, muudavad sügisniiske Läänemere ääres seitse plusskraadi peaaegu meeldivaks. Politseikomissari kohusetäitja Jens Hurtig tunneb end oma istekohal hästi. Nende üürimajast kiviviske kaugusel talveks sillale jäänud rannatooli vajunult tunneb ta end sama raskelt nagu selle saare rändrahnud.

Ta vaatab kaljusid. Punased nõlvad on traditsiooni järgi saarele ka nime andnud. Rudhme, mis muinasrootsi keeles tähendas puna, klapib praeguse pildiga hästi kokku.

Iisak jätab murelikult nägemist, siis kostavad sillal tema sammud. Hurtig püüdis tema telefonikõnet mitte pealt kuulata, aga osa hakkas ikkagi kõrva.

„Ühel tüdrukul oli vaja rääkida,” sõnab Iisak Hurtigi kõrvale istudes.

Hurtig noogutab ja võtab ämbrist veel kaks õlut.

„Siis just peadki ettevaatlik olema, kui nad ütlevad, et kõik läheb hästi,” jätkab Iisak ja avab purgi märja klõpsuga. „Aga ega ma ei tea ka … Võib-olla muretsen ilmaasjata.”

„Kes see oli?”

„Maarja.”

„Kas sa tunned teda hästi?”

Iisak tõmbab läbi juuste ja võtab paar lonksu õlut, enne kui vastab.

„Tegelikult mitte eriti. Elab Salemis, on mul Liljanis paaris töötoas käinud. Ei ole väga jutukas. Varem me pole vist nii pikalt rääkinudki ja see teeb mulle muret.”

„Mu õega oli vastupidi,” sõnab Hurtig ja teda rõhub viieteistkümne aasta tagune mälestus. „Tema rääkis alati palju, aga viimane kõne oli hästi lühike.”

Iisaki silmadest paistev kaastunne häirib ja ta pöörab pilgu merele, enne kui jätkab.

„Vennas, ma armastan sind, ütles ta. Muud midagi.”

Siis lõpetas kõne ja poos end üles, mõtleb Hurtig.

On kuulda, kuidas Iisak hingab. Aeglaselt ja korrapäraselt, vastupidiselt hootistele tuulehoogudele maja ümber puuvõrades. Üks oks kopsib vahel vastu plekk-katust. Tuul tõuseb.

„See oli ilus,” sõnab Iisak natukese aja pärast. „Ilus hüvastijätt.”

„Jah, võib-olla küll.”

„Mis sa arvad, kas ma peaksin Maarja pärast muretsema?”

„Ma ei tea,” vastab Hurtig ja mõtleb hetke. „Sa hoolid temast ja inimesele on ju omane kaasa tunda?”

„Aga mis tähendab kaasa tunda?”

„Kaasa tunda tähendab ju, et sa ei taha teisele haiget teha või liiga teha, eks,” pakub Hurtig ja laseb mõttel lennata. „Et elad teise tunnetele kaasa.”

„See tähendab, et sa ei mõjuta ligimest negatiivsel moel,” vaidleb Iisak vastu. „Ükski poliitik sellepärast kunagi päris inimlik olla ei saagi, kunstnik võib-olla ka mitte. Need on ametid, kuhu kõlbavad sotsiopaadid, võib-olla isegi psühhopaadid.”

Hurtig naerab.

„Sa mõtled, et oled psühhopaat ainult sellepärast, et oled kunstnik? Või teeb sulle lihtsalt nalja, et oled end nurka rääkinud?”

„Kunstnikuna mõjutan ma paljusid võõraid inimesi. Siis ma ju ei vastuta oma töö tagajärgede eest?”

„Mina arvasin, et kunst tähendab suhtlust.”

„Jah, seda ütled sina. Aga kui paljud seda keelt räägivad? Ei, minu jaoks on suhtlus jutuajamine, mida ma Maarjaga tahaks pidada. Iva on selles, et ma tunnen talle kaasa, aga ei tea, kuidas seda tunnet kasutada. Mina arvan, et annan endast parima, aga sellest ei ole nagu päriselt tolku, sellepärast on minu kaastunne täiesti mõttetu. Lisaks hävitab Maarja ennast ja ma ei usu, et suudaksin mõista inimest, kes end vihkab.”

Iisak vaatab sõbrale otsa enesestmõistetavusega, mida Hurtig ühtemoodi nii kadestab kui ka imetleb. Võib-olla on asi vanuses. Iisak ei ole veel kolmkümmend täis, Hurtig ise saab varsti nelikümmend.

„Kui mu õde suri, siis vihkasin ma ennast,” sõnab ta hetk hiljem. „Hoolisin vaid emast ja isast. Kaastunne on valikuline tunne, kas see ei aja hirmu peale?”

„See oli sinu jaoks eriline olukord.”

„Võib-olla küll. Aga kas valikulisust ei leidu mitte igal pool meie ümber? Inimesed ütlevad, et tunnevad kaasa, aga piirid määravad ise. Lähedastele tunnevad kaasa, aga teistele lasevad kõrge kaarega.”

Silla all mulksub vesi ja Läänemeri lõhnab äkki justkui soolasemalt. Tuul on paisunud ja oksad kopsivad kõvemini vastu katust, küllap tuleb torm.

„Jens, sa meeldid mulle,” ütleb Iisak kõvera naeratusega.

„Sina mulle ka,” vastab Hurtig.

Ülejäänud õlu voolab kurkudest alla vaikuses, tõmbub pimedaks, meri ärkab. Vaht laineharjadel ja roosa udu kolme väikese saare ümber Nore lähedal.

Iisak ütleb, et Strindberg hakkas oma romaani „Mere rüpes” kirjutama ühes majas siin saarel. Hurtig vastab, et saab vist aru, miks, ja pakub, et nad võiksid homme seda maja vaatama minna.

„Kui see alles on, eks ole näha.”

„Ei, ma lähen linna tagasi,” sõnab Iisak ja paneb õlle käest. „Ma pean natuke tööd tegema, enne kui Berliini sõidan.”

Hurtig meenutab Iisaki varasemaid käike Saksamaa pealinna. Koju naastes pakatas ta uutest ideedest. Maalidest, mis ootasid maalimist ja näitustest, mis tuli korraldada. Rootsist ja Östermalmi sumbunud konnatiigi kunstimaailmast eemal viibimine oli tõeline vitamiinisüst.

„Tahad, ma tulen sinuga koos linna?”

„Ei, pole vaja ja me näeme ju enne, kui ma reedel minema hakkan. Parem puhka nüüd. Sa ei pääse ju nii tihti linnast ära.”

„Jaanipäeval võtsin kaks puhkusepäeva, pärast seda on nüüd esimene vaba nädal,” ütleb Hurtig õlgu kehitades. „Tegelikult polegi nii hull, arvestades, et tööjõudu on vähe.”

„Skääridesse puhkama oktoobri lõpus. Eks tuleb leppida sellega, mis on.”

„Või pigem sellega, mis antakse. Kuigi mul südametunnistus natuke piinab, sest istun siin igal õhtul, õlu käes.”

Iisak vaatab merele.

„Selle pärast pole küll vaja põdeda,” ütleb ta ja paneb käe Hurtigi õlale.

Oksapõrin vastu katust.

„Ja mina ütlen: oh ilus hetk, oh viibi veel!”

Politseikomissari asetäitja Jens Hurtig naerab.

„Mis see oli?”

„Lihtsalt armuavaldus,” vastab Iisak. „Goethe „Faustist”.”