Читать книгу Klaaskehad - Erik Axl Sund - Страница 7

Södermalm

Ajakirjanike asustustiheduse poolest on Södermalmi lääneosa praegu Rootsis esirinnas. Ühel või teisel moel teeb kirjatööd siin ligi kolm protsenti elanikkonnast.

Nagu Götgatanist itta jäävat piirkonda nimetatakse Knogsöderiks – „Rusika-Söderiks” –, on läänepoolne kant Knivsöder – „Noa-Söder”. Keskklassistumine ja korterihindade kasv muutis nime peenemaks, nüüd on see piirkond Hummerknivsöder – „Merivähinoa-Söder”.

Vanja Hjort saab varsti kuusteist täis ja elab oma kasuvanemate Edithi ja Pauliga Knivsöderis.

Juba mitu tundi on ta teel koju.

Kolmes baaris püüdis ta kanget õlut osta, mis ebaõnnestus, ja korvas selle kahe lahja õllega Åsö gümnaasiumi korvpalliplatsil. Nüüd läheb tüdruk Katarina Bangata pangaautomaadi juurde ja avastab, et on kaardi ära kaotanud.

Ta hakkab ära minema, kui märkab vana meest. Mees seisis rulaatori najal pimedas pangaautomaadi ees.

Mees voldib mitu viiesajakroonist kokku ja torkab rahakotti, mille paneb randmekotti rulaatori korvis. Siis astub mees väga aeglaselt ümber nurga Bondegatanile.

Tüdruk läheb järele. Kui ta mehe selja taha jõuab, heliseb telefon ja kime signaal kajab tühjal tänaval seintelt vastu.

Raisk, mõtleb Vanja, kui mees peatub, ümber pöörab ja talle otsa vaatab. Ta ei viitsi vastama hakata.

Näeb hoopis võimalust ja haarab sellest kinni.

Telefon heliseb endiselt, Vanja näpsab koti ja pistab jooksu.

Vana mehe hädaldamine mattub häirivasse helinasse, mis vaikib alles siis, kui Vanja pöörab ümber järgmise nurga.

Ta kihutab hooga Östgötagatanile ja näeb kohe politseiautot.

Kümne meetri kaugusel. Esiistmelt paistab kaks pead. Tagasi minna ei saa. Ei tahaks neist ka mööda joosta, ta loodab, et nad ei näinud, kuidas ta nurga tagant välja tormas.

Vanja aeglustab sammu ja kõnnib võimalikult ükskõikselt auto poole.

Vana meest enam ei kosta. Võib-olla jõuab Vanja enne järgmisele tänavale, kui mees siia ristmikule.

Telefon heliseb uuesti. Vanja tõmbab selle ruttu taskust välja ja paneb hääletu peale.

Ta läheb edasi.

Veel mõned meetrid. Vasakule järgmisse tänavasse ja pistab jälle jooksu. Mööda Åsögatanit tagasi Götgatani poole.

Sammu aeglustab ta alles Medborgarplatseni metroojaama juures.

Süda tahab rinnust välja hüpata.

Vanja tunneb, et elab.

Kui Maarja kolmandat korda helistab, istub Vanja metroorongis, vana mehe kott põlvedel. Ta võtab telefoni, kavatseb kõne vastu võtta, aga mõtleb siis ümber.

Ta lihtsalt ei jaksa. Maarja võib mõnikord nii tüütu olla.

Enne kui Vanja Slussenis ümber istub, on ta jõudnud kindlaks teha, et peale seitsme viiesajakroonise rahatähe on kotis karp peavalurohtu ja kulunud kalender.

Ta sirvib seda.

Iga päeva peal on hulk märkmeid. Hoolikad tähelepanekud ilmastiku kohta ja millegipärast on vana mees üles kirjutanud, millised rekad tema akna alt mööda sõidavad.

Nutt on kurgus, aga kuigi vagun on peaaegu tühi, ei lase ta pisaraid valla. Pisarad on isiklik asi.

Vastas klaasseinal on ühe suure kosmeetikafirma reklaam. Kaunis naine naeratab tema poole, soodaga valgendatud hambad säramas, ja tüdruk näeb kõrval oma peegelpilti. Mustad turris juuksed ja silmade all tumedad ringid. Mõned väidavad, et ta on armas, aga ta teab, et nad valetavad. Ta võtab taskust vildika, meenub hiljuti loetud blogi.

Värvi ennast, kuni sa enam välja ei paista, ja ära sa häbememokki unusta! kirjutab ta naise näole, lisades veel: Kui sul on tselluliit – siis lõpeta ära!

Zinkensdammi peatusest tuleb peale kurnatud välimusega noormees. Käes on tal patakas sedeleid, ta paneb ühe sedeli Vanja kõrvale istmele, siis käib läbi kõik reisijad.

Sedelil on väikese lapse pilt ja paar sõna vähist ja vaesusest.

Vanja jätab seitsmest viiesajasest kuus pingile ja astub ukse juurde.

Ta jõuab enne maha minna, kui noormees annetust märkab.

Hornstulli metroojaama juures valitseb vana taksopeatuse ümberehituse tõttu kaos. Linnakodanikud olid küll vastu, aga poliitikud otsustasid, et Hornstullile tehakse ikkagi kosmeetiline operatsioon ära. Vanja kasuvanemad Edith ja Paul olid vastaste hulgas ühed valjuhäälsemad, aga kõik see oli asjata. Vana platsi kohal kõrgub nüüd uus klaasist ja betoonist kaubatänav.

See on Vanja osa linnast. Siin on ta elanud. Siin ta ka sureb.

Varsti. Kui tuleb pakk.

Ta heidab vana mehe tühja rahatasku ja peavalutablettidega koti ehitusjäätmete hulka, aga kalendri jätab endale. Võtab Liljanisse kaasa ja palub, et Aiman aitaks tal selle uuesti köita.

Aiman on Vanja kontaktisik, nagu neid tavaliselt ametlikult nimetatakse, ja üks väheseid inimesi, keda Vanja usaldab. Aiman teab, mis tunne on olla väljaspool, temas on midagi saladuslikku, mis Vanjat köidab.

Tüdruk kobab taskuid. Vildikas ja viiesajane, aga ainult üks suits.

Ta keerab vasakule, siseneb Bergsundi ICAsse, haarab ostukorvi ja suundub riiulite vahele. Korv täis, läheb ta kassade juurde ja peatub paksude prillide ja hapu ilmega onkli selja taga. Paneb pulga vahele ja laob kauba lindile, siis võtab sigaretiriiulist kolm pakki sigarette ja paneb teiste asjade juurde. Laksab vastu laupa.

„No muidugi,” sõnab ta endamisi. „Kohv …”

Kraabib kauba tagasi korvi ja läheb uuesti müügisaali. Võtab paki kohvi, lükkab suitsupakid varrukasse ja naaseb kassa juurde.

„Kas kohv jäi võtmata?” küsib müüja.

See pole Vanjal esimene kord ja ta teab, et kui vahele ei taha jääda, siis pead meeldiva mulje jätma.

Ribikondid suruvad vastu kopse ja iga hingetõmme nõuab vaeva. Higi tungib läbi pluusi. Ta ei varasta suitsu sellepärast, et raha pole või vanus ei luba.

Ta tahab lihtsalt veel natuke elada.

Müüja lööb asju läbi, Vanja paneb kauba kilekotti ja kui kõik on valmis, hakkab taskutes sobrama.

„Oh, pagan,” ohkab ta taskus viiesajast sõrmitsedes, „raha jäi koju. Kas ma võin koti siia jätta?”

Ta osutab müüja kõrvale.

„Viie minuti pärast olen tagasi.”

Müüja naeratab mõistvalt.

„Anna siia.”

„Suur tänu teile,” ütleb Vanja ja laseb jalga.

Poe ees kohtab ta tuttavat kutti, aga nimi ei tule meelde. Kutt teeb näo, et ei pane teda tähele, aga Vanja teab, et pani küll. Sellega teda ära ei peta, et vaatad mujale. Koli või sure, mõtleb tüdruk.

Üheksandas käisid nad paralleelklassides ja Vanja magas selle kutiga, sest tal oli poisist kahju. Kurb ju, kui saad viisteist ja oled ikka veel süütu. Ta pidi poisile isegi augu pähe rääkima, sest too oli ise nii närvis. Hiljem õhtul kirjutas kutt Facebooki, et Vanja on lits.

Enne majja sisenemist tüdruk peatub ja vaatab, kuidas kutt enesekindlalt mööda tänavat astub.

Nad elavad kõige ülemisel korrusel neljatoalises korteris. Renoveeritud ja kuulub neile. Huvitav, mismoodi Edithile ja Paulile nende kirjatükkide eest makstakse? Edithi omaenese naba imetlevate raamatute ja Pauli niinimetatud süvareportaažide eest? Mõlema ühiskondliku aktiivsuse eest, millest teised nii palju räägivad, aga Vanja meelest kõnelevad Edith ja Paul vaid iseendast. Kaks egotsentrilist inimest, kes nimetavad end vasakpoolseteks, aga laes ripuvad firma nimele ostetud kristall-lühtrid, mis maksid kakskümmend viis tuhat krooni. Käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi.

Kõik on vale.

Köögist kostavad hääled. Holger Sandström on siin ja Vanja teab, et see mees tuli rahaga. Mõnikord ta teeb nii. Laenab neile paar tuhat, kui kassa on kuival ja kirjutamine ei lähe. Ta on peaaegu seitsekümmend, aga töötab endiselt ja teenib hästi.

Neli aastat tagasi elas Vanja suvel kaks nädalat Holgeri juures, kui Edith ja Paul puhkusel olid. Holger oli kena, nad käisid Skanseni vabaõhumuuseumis ja Gröna Lundi lõbustuspargis ja need olid kaks head nädalat.

„Kuidas Vanjal läheb?” küsib Holger ja on aru saada, et nad ei kuulnud, kui uks käis. „Kas asjad on paremaks läinud? Kas te saate nüüd läbi?”

„Ta on Maarjaga Liljanis. Parima sõbrannaga.”

Edithi hääl.

„Ega ta palju ei räägi, aga me usume, et koolis läheb hästi ja …”

„Ära aja jama,” katkestab Paul teda. „Plika on laisk. Nii on. Tal on tark pea otsas, aga ettevõtlikkust ei ole üldse. Elus püsib ainult tänu muusikale ja makaronidele.”

Holger naerab.

„Jajah. Makarone jaksate nüüd natuke aega osta ka.”

Ta on hetke vait.

„Vähemalt seni, kuni muud ei võta kui kiirnuudleid.”

„Kui raamat väljas, siis saad kõik tagasi, sendipealt,” vastab Edith hapult ja Vanjal on ebamugav seda pealt kuulata. Ta teeb ukse tasakesi lahti ja tõmbab kõvasti kinni.

„Nüüd tuli küll Vanja,” sõnab Paul ja on kuulda, kuidas ta noa ja kahvli taldrikule paneb.

Nad istuvad köögilaua taga. Edith tõmbab sigarillot ja Paul süütab mentoolsigareti.

Toas teeb suitsu ainult ülem- ja alamklass, mõtleb Vanja. Küllap tahavad näidata, et ei ole ometi mingid keskmised svenssonid.

„Toit on külmaks läinud,” ütleb Paul. Veresoon tema kiilal pealael näeb välja nagu jäme vihmauss ja Vanja saab aru, et Paul on ärritunud.

„Ma käisin poes, aga kaart oli kadunud ja sularaha ei olnud.”

Edith kustutab sigarillo.

„Ma võin alla minna … Niikuinii pean liigutama.”

„Ei-ei,” sõnab Paul. „Mina lähen, aga kurat, see on küll viimane kord.”

Ta tõuseb, heidab Holgerile väsinud pilgu ja läheb esikusse. Edith vaatab Vanjale otsa ja püüab naeratada. Teravad näojooned ja tumedad silmad muudavad Edithi ilme õelaks, kuigi ta ei ole selline.

Maarja ütleb ikka, et Edith on ilus, aga Vanja meelest näeb kasuema välja nagu nõid. Tema tuhkhallid pulksirged juuksed ulatuvad vöökohani.

„Kuhu sa nii kauaks jäid?”

„Käisin lihtsalt jalutamas,” vastab Vanja. Kehitab õlgu, keerab selja ja läheb oma tuppa.

Kindluse mõttes lukustab ukse.

Teisel pool vett paistab aknast vabaajakeskus Liljan. Maailm on väike.

Ta tõmbab voodi alt välja kasti. Võtab kaane pealt ja tõstab välja õnnitluskaardid, sõprade kirjad ja lapsepõlve puhkusereiside suveniirid. Kaks kella, mitu hõbedast ehet, ehtsast kullast pross, kolm mobiiltelefoni ja igasugust nipet-näpet, mida ta endalegi teadmata põhjusel on näpanud. Samuti veidi üle 2000 krooni sulas, mida hoiab koos kirjaklamber. Vanja paneb vanamehe viiesajase sinna hulka, siis paneb karbile kaane jälle peale ja lükkab voodi alla tagasi.

Ta läheb raamaturiiuli juurde ja võtab kolmeteistkümnendaks ja neljateistkümnendaks sünnipäevaks Holgerilt saadud Harry Potteri raamatute vahelt oma päeviku.

Tähed hüppasid tookord silme ees, aga ta luges neid Harry Pottereid sellegipoolest.

Nüüd ta teab, et on düslektik. Tookord arvas, et on lihtsalt loll peast.

Aiman ütles, et Agatha Christie ja Ernest Hemingway olid mõlemad düslektikud ja kirjutamine tähendab, et jutustad.

Vanja istub põrandale, ühendab kõrvaklapid arvutiga ja toetab selja vastu voodit. Bass undab ja ragiseb, nagu oleksid keeled voolu all.

Ta avab päeviku ja hakkab kirjutama. Mitte sellepärast, et Aiman käskis, vaid sellepärast, et see lihtsalt tuleb.

Pealegi lubas ta Maarjale, et kirjutab.

Mida teha, kui pole unistusi?

Nälg aitab end väljendada ja Vanja loodab, et pakk koos kassetiga jõuab varsti. Siis tuleb tal lõpuks ometi konkreetselt valida.

Kas elad või sured.