Читать книгу Kodutute küla I: Ümberasujad - Erik Tohvri - Страница 7

Käoristi peremees oli otsustanud teele asuda varahommikul. Pärast kevadist pööripäeva sai hommikuvalgus ööpimedusest juba varakult jagu ja päevatõusul tuli teele minna. Veel hilisõhtul oli Juhan vankrile koormat ladunud, kõigepealt vankrikastile heinaveoraami peale köitnud, et sellele rohkem mahutada saaks; Marie oli kõik hädavajaliku kompsudesse pakkinud ning need kastid ja kotid tulid paigutada tihedalt, et koormale veel nii pereliikmed kui ka hobuse heinaports koha leiaksid. Siis tagurdas Juhan hobuse aiste vahele ja sobitas looga rangiroomadesse, tundes seejuures aina painavamaks muutuvat südamevalu – iga liigutus tõi lahkumishetke lähemale ja mees aimas, et siia ei tulda enam kunagi tagasi. Käoristi oli kodu, nende hoonete alles kümne aasta eest oma kätega üles varatud seinad ei kandnud veel vanadusmärke, polnud kõmmeldunud ega isegi üleni halliks tõmbunud; rehealune, kus mees hobust rakendas, nägi seestpoolt üsna uuejärgne välja, kooritud seinapalgid vaid viljapeksust tekkinud tolmuga kaetud. Kõik see, kogu kümne aasta töö tuli maha jätta ja minna, isegi teadmata – kuhu.

Marie oli varakult lehmad lüpsnud, piima kümneliitrisse mannergusse kurnanud ja selle lauda vundamendi ääres säilinud lumehange jahtuma pannud; nüüd tõstis ta piimanõu vankri jalutsisse, lastele pikal teel võtta. Kõik see käis sõnatult ja hädaldamata, aga seda enam tundis ka tema südames lahkumisvalu. Kui hobune rakkesse sai, nõõtas Juhan koorma õuele, ronis laudalakka ning ajas luugist rehealussesse paari koorma jagu heina, et loomadel süüa oleks. Juua pidid nad väljast saama, kõik kraavid ja karjamaalohud olid kevadist sulavett triiki täis.

Perenaine pani veel unesegased lapsed riidesse, siis võeti kiirustades pruukosti ja oligi minek. Juhan tõstis tüdrukud vankrile, ajas koorma värava taha ja ruttas lauta, et loomad lõast vabastada. Palju neid Käoristil ei olnudki, kaks lehma ja mullikas, peale selle kuus lammast, see oligi kogu kari. Sõime juures kohmitsedes märkas mees alles selga sirutades, et Marie oli lapsed vankrile omapead jätnud ja tema järel veel kord lauta tulnud. Selleks et loomad lahkumisel üle kallistada.

„Mis sa neid… Teed ennast ilmaasjata sitaseks!” sõitles mees, endal tükk kurgus.

„Las ma…” Marie ei saanud silmavett pidama. Loomadest lahkumine oli nagu poole pere mahajätmine, kõik nad olid ju enda kasvatatud ja hoolitsetud, kõigil hing sees.

„Ära hakka vesistama!” ütles Juhan peaaegu kurjalt, tundes, et ka temal ei ole pisarad kaugel. Aga sõjaajal pidi inimene kalk ja kõva olema, sõda ei halastanud kellelegi.

Laudauks jäi pärani, karjamaa värav oli ennegi lahti, aga õuevärava pani Juhan kinni, nii nagu korralik peremees oli kodunt lahkudes alati teinud. Enam mees tagasi ei vaadanud, nüüd oli tõesti minek. Naine ja lapsed olid heinakottide vahele endale paraja aseme kohendanud, peremees istus külgepidi heinaraamil ja hoidis ohje, nii olukorra kui ka iseenda härdaks kippuva meele peale tige.

Kevadine tee oli porine, kuid õnneks mitte pehme, sest keltsakord polnud veel täiesti sulanud. Kolm kilomeetrit suurteeni, siis tuleb Tallinna poole pöörata ja minna senikaua, kuni hobune jaksab. Siis loomal puhata lasta, jälle edasi minna, õhtuhakul öömaja otsida ja järgmisel päeval jälle jätkata… mõtiskles Juhan süngelt. Niisuguses olukorras polnud ta oma elu kestel veel kordagi olnud – kodutu, minemas teab kuhu ja juba ette teades, et kuskil neid ei oodata. Kerjused, kõigi lükata ja tõugata…

Miira oli juba vana ja astus laisalt. Noorema hobuse olid taganevad punaväelased karjamaalt kaasa võtnud; Juhan nägi seda küll pealt, aga ei julgenud keelama minna, relvastatud viijad olid liiga sõjakad paistnud ja neid oli mitu. Milleks eluga riskida, hobuse viivad nagunii, oli ta siis mõelnud, aga nüüd oleks ta tahtnud aiste vahele südikamat looma. Noor oleks koorma kiiremini ja päevaga kindlasti kaugemale viinud, aga äkki selle ees ka kergemini perutama hakanud – mine tea, missugused sõjamasinad suurel teel liiguvad ja looma hirmutavad.

Paraku läks kõik hoopis teisiti, kui Käoristi Juhan oli arvestanud. Kõigepealt hakkas suurtee lähenedes juba eemalt paistma, et seal liigub autosid lausa vooride kaupa, kõik ikka ida poole, rinde suunas. Ning veelgi lähemale jõudes nägi ta teeristil seismas kahte Saksa mundris välipolitseinikku, kiivrid peas ja poolkuukujuline metallist ametitunnus alumiiniumketiga kaelas rippumas. Üks neist märkas Käoristi koormat lähenemas ja ruttas neile kätega vehkides vastu.

„Zurück! Ohne zögern zurück!” hüüdis ta käskivalt juba eemalt, ja nähes, et teda ei mõisteta, võttis hobusel suukõrvalt kinni ning pööras vankri sedamaid tagasisuunas minema. Tee oli kitsas ja koorem kaldus ohtlikult viltu, Marie haaras Maimul turjast, et laps maha ei pudeneks. Juhan ptruutas hobuse seisma, et selgust nõutada, aga tema saksa keel oli koolipinki jäänud.

„Nicht…” Rohkem ei osanud ta küsida, näitas vaid abitult selgituseks suurtee ja Tallinna poole.

„Gar nicht! Verboten! Zurück nach Hause!” Oma sõnade kinnituseks pani sakslane käe püstolikabuurile. Žest oli ilmekas – kui ei kuuletu, siis ma võin tulistama hakata.

Nach Hause… Tagasi koju, sellest sai Juhan aru. Äkki on plaanid muutunud ja nad ei peagi ära minema? tekkis ähmane lootus. Sest mine tea, rinde lähenedes võis ka sakslaste juures mingi peataolek tekkida, ühed käskisid, teised keelasid…

„Käskis tagasi minna?” Ka Marie oli öeldust aru saanud. Vaatas üle õla, kus politseinik tagasi kaaslase poole sammus.

„Nojah, kurat neist aru saab…” kehitas Juhan tusaselt õlgu. Koorem veeres tuldud teed tagasi, üleelatud lahkumisvalu oli asjata olnud, aga koju naasmine ei tähendanud veel sinna jäämist. Jäi vaid kaks võimalust: tõenäolisem, et neile auto järele saadetakse, nagu öeldi, või hoopiski ahvatlevam – Käoristi pere jäetakse lihtsalt rahule ja lubatakse oma kodus edasi elada, tulgu siis mis tuleb.

Järgmised neli tundi veetis Juhan justkui unes. Kui midagi elulist on otsustamisel, siis tundub käed rüpes ootamine kõige närvesöövam, ja peremees otsis kätele tegevust – kohendas hingedel vajunud laudaust, et see paremini sulguks, ning läks siis pinumaale, et mõned puuhalud peenemaks lüüa. Miira oli eest võetud, seisis rehe all heinu krõmpsutades, rangid kaelas ja sedelgas turjal. Nii oli Juhan need jätnud, mõeldes – äkki õnnestub ikkagi minna omapead…

Ei õnnestunud. Juba enne öeldud kellaaega hakkas tee poolt kostma mootorimürinat ja Käoristi väravasse veeres suur presentkattega veoauto. Juhi kõrvalt kargas maha seesama mees, kes eelmisel päeval tõlgi osa oli etendanud, nägi õuel Juhanit ja küsis:

„Kas kõik on valmis? Meil ei ole aega oodata!”

„Siis on hästi, võite ilma meieta sõita,” andis Käoristi peremees vastu.

„Me ei tohi teid siia sõja jalgu jätta! Siin ei jää kivi kivi peale, kui kahuritest tulistama hakkavad!”

„Ise ütlesite, et siin jääb kõik puutumata…” Vaidlus oli mõttetu. Aina enam hakkas aga Juhanini jõudma arusaamine, et eelseisvad lahingud võivad siin tõesti kõik pea peale pöörata, ja mis saab siis tema perest ja lastest? Ning nagu kinnituseks ütles selja tagant mehehääl:

„Mis sa, Juhan, kaupled, ega nad ei jäta! Kamanda aga naised-lapsed välja ja ronige peale!”

Juhan Käo pöördus üllatudes ümber – seal oli end auto presentkatte tagant välja sirutunud hoopiski tuttav mees, naaberküla sepp Kriivatsi Jüri. Alles paar kuud tagasi oli Juhan käinud tema juures sepapajas hobust rautamas, Miiral oli üks raudadest kaduma läinud.

„Näe, sina ka! Et siis jälle küüditamine, jah?” Alati on meeldiv leida saatusekaaslasi, eriti siis, kui saatus midagi head ei tõota.

„Koguni kolme pere rahvas! See on meie külast viimane koorem, sinu pere jaoks jäi ka ruumi. Nad hakkasid tagantpoolt peale, suurtee pool jäeti viimaseks,” teadis Jüri.

„Aitab nüüd jutustamisest! Tooge oma pakid ja pere…” segas tõlgist asjameheks saanud tegelane vahele.

Pakid… Neid oli ju terve vankritäis olnud, aga koju naasnuna olid nad Mariega kompsud vankril õnneks kahte hunnikusse tõstnud: vajalikud asjad ja hädavajalikud asjad, milleta kuidagi läbi ei saa. Paremad riided, jalanõud, toiduained… Neidki sai kaugelt rohkem kui korraga kätte võtmiseks, aga kui on viieliikmeline pere, on igaühe jaoks midagi vaja.

Marie oli samuti automürinat kuulnud ja teades, milles asi, lapsed uuesti riidesse pannud. Juhan võttis Miiral rangid kaelast ja sedelga turjalt, patsutas looma veel korraks laudjale nagu tänades teenitud aastate eest, ning haaras siis vankrilt kompsud kaenlasse ja käe otsa. Kolm korda sai niiviisi rehealuse ja auto vahet käia, iga kord peljates, et pakkide rohkuse üle pahandama hakatakse, aga asjamees ei teinud seda märkavatki. Autokastist sirutatud abistavad käed võtsid pakid vastu, siis rändasid nendesse kätesse ka lapsed, siis ronis autole Marie ja lõpuks Juhan.

„Nüüd läheme ja lööme kuskile saarele terve küla üles, nagu eestlased vanasti Siberis tegid,” arvas Kriivatsi Jüri piipu ette seades, kui auto oli külateel kõikudes liikuma hakanud. See aastates mees võttis minekut üllatavalt rahulikult.

„Mis kuradi küla… Niisugust elamist elu jooksul enam ei saa!” Juhan oli tujutu, kogu senisele elule oli tõesti kriips peale tõmmatud.

„Sõda ei küsi… Mina olin ilmasõjas, seal sai näha igasugust! Kõige tähtsam, et hing sisse jäi, vast jääb nüüdki.”

Käoristi peremees – või polnudki tal enam sellele tiitlile õigust? – noogutas mornilt. Sõda oli kõigest üle, nii riikidest, valitsustest kui ka elanikest.

Jüri oli aga jutusoonele saanud.

„Ma tahtsin juba siis küsida, kui hobust rautamas käisid – mismoodi sa mopist pääsesid? Ei võtnud sind venelased ega sakslased, kas laste pärast?”

Juhan mühatas, see oli teema, millel ta ei oleks rääkida tahtnud, aga nii otsese küsimuse peale ei sobinud kõrvale põigata. Liiatigi veel nüüd, kui neid ühine saatus ees ootas.

„Mina… Silma pärast! Ma olen ühe silmaga mees, neid nad ei võta.”

„Ja-ah? Ma’p pole märganudki!”

„Mis siin märgata… Teine on klaassilm, kui hoolega ei uuri, ei märkagi.”

„Kuidas see sul siis…?”

„Ah, karjapoiste asi! Ajasin metsas mullikat taga, jooksin oksatüüka silma, oligi kogu lugu!” seletas Juhan tõrjuvalt ja teine jäi seepeale mõtlikult vait. Küllap heietas endamisi, et igaühel on oma mured ja hädad, need ei pruugigi võõrastele välja paista.

Auto peatus, oldi jõutud suurteeni ja eestpoolt kostis lakkamatut mootorite mürinat – üha uued ja uued ešelonid sõjaväge rändasid Venemaa poole. Aga peagi masin nõksatas ja hakkas taas liikuma. Välipolitseinikud olid tee vabaks andnud, tegemist oli Saksa sõjaväe autoga, kuigi koormaks kohalikud elanikud.