Читать книгу Kodutute küla I: Ümberasujad - Erik Tohvri - Страница 9

Narva poolt tulnud rong suunati otse Kopli kaubajaama, kaubavagunid evakueeritutega haagiti selle sabast lahti ja manöövervedur lükkas need omaette haruteele. Kaheksa vagunit, milles oli kokku kindlasti üle saja inimese, peale selle lugematu arv pampe. Keegi oli isegi jalaga õmblusmasina kaasa toonud, kuigi öeldi, et võib võtta vaid käsipakke. Ning seda nähes oli Mariel tuline kahju, et tema polnud isegi oma käsivändaga masinat julgenud võtta – kui on kolm väikest last, on alatasa vaja midagi õmmelda, nad kasvavad ju kiiresti.

Mehed ronisid vagunitest maha. Vanad mehed, osa juba tõelised vanaätid. Noori ei olnudki, nemad olid kõik sõtta võetud – alguses punaväkke, hiljem vennatapusõtta haakristi all võitlema. Vanemad ja hädised olid jäänud, need keerasid nüüd kodus kasvatatud tubakast plärud ette ja kogunesid ringi, et mõtteid vahetada.

„Räägiti, et Tallinn pommitati päris sodiks, aga siit vaadates pole midagi hullu näha,” arvas keegi ümbrust silmitsedes.

„Ah, me oleme ju äärelinnas, mis sa siit näed! Aga see Tallinna keskkoht pidi puha maha põlenud olema, minia kirjutas… Elumajad ja… ja Estonia teatrimaja ka!”

„Võõras mure… Kui keegi parem ütleks, mis nüüd meist saama hakkab? Ega meid siia jäeta, eks viiakse edasi,” arutas üks habemikest.

Juhan Käo kuulas teiste juttu, aga ei tikkunud omalt poolt midagi lisama. Kõigil olid ju pered ja needsamad mured – mis saab edasi? Aga tema mure oli veelgi suurem kui teistel, sest ilmselt ei olnud selles vanameeste ringis kedagi, kel oleks kaasas kolm väikest last ja rase naine nagu temal.

„Ja mis sina mõtled?” See oli naaberküla sepp Kriivatsi

Jüri, kes piki nende rongijuppi jalutades lähemale tuli, lahutamatu piip hambus.

„Mis mul mõelda… Kui meid taludesse laiali antakse, ütle, kes võtab niisuguse pere, kus on kolm last ja rase naine? Mitte keegi! Kõik nad tahavad süüa, aga töötegijat pole ühestki,” seletas Juhan tujutult.

„Mis sa sest ette muretsed, ootame ära! Kuskilt peaks ju mõni asjamees ilmuma ja ütlema, mis meist edasi saab,” rääkis Jüri pöidlaga piibukaha triikides. Temal oli vagunis ainult kaks pereliiget, minia Anni kaheksa-aastase poja Kaupoga. Jüri poeg Andres oli Eesti Leegioni mobiliseeritud, tema polnud juba mitu kuud endast elumärki andnud, pealegi läks sakslastel rindel järjest kehvemini.

Juhan noogutas, kuid murekorts jäi näole. Käoristil oli elu sõjaaja kohta siiamaani üsna vaikne olnud, nüüd aga oli temagi pere ühtäkki sõtta kistud. Tõsi küll, esialgu ei langenud siin pommid ega vihisenud kuulid, aga ka sellest vaikusest tõotas kujuneda sõda ellujäämise nimel. Ei saa ju kaasavõetud kolmest leivast, suitsusingist ja tillukesest võipütist kaua kõhtu täita.

Nii nagu Jüri Kriivats oli ennustanud, ilmusidki varsti rongi tagant kaks meest, ühel neist portfell käes.

„Tähelepanu, evakueeritud! Kuulake hoolega!” Portfelliga mees astus raudtee kõrvale kuhjatud liipripakkude virnale, et ta sealt kõigile näha ja kuulda oleks. „Vastavalt riigikomissari otsusele suunatakse teid Läänemaale. Elama ja töötama hakkate taludes, talud määrab kohalik vallavalitsus neile esitatud sooviavalduste järgi, sest sõjaajal on iga paar töökäsi eriti tähtsad! Siin on kaheksa vagunit, kuus neist viiakse Tallinn-Sadama jaama ja evakueeritud istuvad ümber kitsarööpmelisele rongile. On ette nähtud, et osa inimesi jääb maha Raplas, osa Vigalas ja osa Lihulas… Kellel on sealkandis sugulasi, andke korraldajale teada, et õigesse jaama jäetaks! Kaks viimast vagunit siit viiakse otse Läänemaale – üks neist jäetakse maha Ristil, teine sõidab Haapsallu.”

„Meie sinuga oleme nende hulgas, eks? Lugema hakatakse ju eestpoolt,” rehkendas Juhan. Äsjakuuldud asjamehe esinemine oli temasse jälle mingil määral julgust süstinud – neid ei ole vähemalt omapead jäetud ja nüüd oli võimalik juba mingil moel tulevikule mõelda.

„Meie oleme viimases vagunis, tähendab – jäetakse Ristile… Oled sa niisugusest kohast kuulnud?” küsis Jüri.

„Pole aimugi…” Juhan vangutas pead. „Linn see igatahes ei ole, vist ka mitte eriti suur asula, aga… Käoristilt tulen, Ristile lähen, üks rist ja viletsus puha!”

Aeg venis omasoodu. Paari tunni pärast jõudis kohale väiksemat sorti vedur, talle haagiti kuus vagunit sappa ning esimene pereheitmine oli sellega tehtud.

„Mis ta ütles, et nad viiakse Tallinn-Sadama jaama? Kus see peaks olema, sadam on ju laevade jaoks!” küsis Juhan omakorda Jürilt, too oli vanem ja rohkem maailma näinud. Ja Jüri teadiski.

„See on kitsarööpalise rongi jaam, otse sadama kõrval. Kadrioru lähedal, kui sa tead… Mina olen sealt ükskord Viljandisse sugulaste juurde sõitnud, see oli terve päevatöö! Susla sõidab ju nii pikkamisi, et vahepeal võid metsas seenel käia ja siis järele joosta, maha ei jää,” seletas Jüri mõnuga ja Juhan ei taibanudki, kas see on tõsi või on tegemist vana sepa lorijutuga.

Rongidega oli ta seni vaid niipalju kokku puutunud, et oli paar korda Narvast Rakverre ja tagasi sõitnud. Rongisõit oli kallis, pilet Narvast Tallinna maksis kaksteist krooni, selle raha saamiseks oleks pidanud kümme kilo võid turule viima. Aga näe – nüüd toodi terve pere koos pakkidega Vaivarast Tallinna hoopis ilma maksuta ja viiakse siit veel edasigi! turgatas Juhanile kummaline mõte pähe. Kui ei oleks kodu mahajätmisest tekkinud ängistust, võinuks niisugune asi isegi muigama panna, nüüd jäi see aga vaid üheks paljudest mõttevälgatustest, mida aju paremate puudusel ette söödab.

„Jumalal päevi, peremehel leiba…” ütles Jüri, kui päev juba õhtusse kiskus, aga vedurist, mis neid edasi pidi toimetama, polnud ei kippu ega kõppu. Küsida polnud kelleltki, jäi vaid lootus, et kahte kaubavagunisse mahutatud neljateistkümmet peret pole unustatud.

„Leiba…” osatas Juhan mõrult. „Vaat leib hakkabki otsa saama! Kaua see vastu lööb, kui muud süüa ei ole, toorest kartulit ju närima ei hakka!”

„Ega see hingeke söögipuuduse pärast niipea taeva lähe! Näe, Indias nälgis Gandhi vangis nelikümmend päeva ja elab vist siiamaani!” nentis Jüri Kriivats rahulikult. Tema oli looduse poolt õnnistatud kadestamisväärse võimega mis tahes olukorras rahu säilitada ja Juhan oli mitu korda mõelnud, et praeguses seisus on vanast sepast palju abi. Sest Juhan ise oli rohkem teoinimene, tema süda oli siis rahul, kui käed tegutseda said. Käoristil, nagu talus ikka, oli alatasa midagi tegemist, aga nüüd pidid nad juba teist päeva kütmata kaubavagunis istuma, süda muret täis – mis saab edasi?

Öösel, kui kogu vagunitäis evakueerituid püüdis riidekuhilate all kuidagimoodi sõba silmale saada, äratas neid äkki vagunit vapustanud kolksatus. Siis kostis väljast hõikeid, veduri pahvimist ja vilet. Ning seejärel hakkasid vagunirattad rööpajätkudel koputama – algul pikkamisi, siis aga üha kiiremini. Juhan ajas end jalule ja püüdis uksepilust välja vaadata, aga näha polnud midagi – Tallinn oli ennast vastavalt eeskirjale hoolikalt pimedusse matnud. Kõik pommitamised toimusid ainult lendurite silma järgi; juhuslikku ülelendajat võis abistada nii täiskuuvalgus kui ka katmata majaaknast vilkuv tuluke. Suuremate õhurünnakute korral pandi linnade kohale hõljuma valgustuspommid, mis tontlikult kollakas valguses kogu maastiku laialt nähtavaks tegid. Sõda oli inimesed pimedusega harjutanud, pimedus oli elanikkonna sõber.

Juhan jäigi praokil vaguniukse juurde istuma, püüdis vahepeal tukkuda, aga suuremat see ei õnnestunud. Oli mingi pooluni, segamini ootamatute unenäoliste piltidega, mis nagu välgusähvatuse ajel nähtavaks said ja sealsamas jälle kadusid. Aga kõik nad olid seotud viimaste päevade sündmustega – pakkidega koormatud vanker, kätega vehkiv Saksa välipolitseinik, Vaivara jaamas pakkide ja laste vagunisse upitamine… Polnud seal ei treppi ega kõrgemat jalaalust, et lihtsam oleks. Või pilt Käoristilt – koera laip vereloigus, umbusklikult lumehange nuuskiv laudast pääsenud mullikas…

Siis peatus rong nõksatades, rataste kolksumine vaguni all lakkas. Mulle on see tuttav asi, raud taob vastu rauda nagu sepapajas, oli Jüri Kriivats muiates seletanud, kui kolin sõidu ajal liiga valjuks muutus; nüüd aga valitses harjumatu vaikus, ainult kuskilt eemalt kostis veduri pahvimist. Küllap oli see nende vedur, nad olid mingi pikema rongi sappa haagitud.

„Mis on? Kas oleme kohal?” küsis Jüri kuskilt pimedusest.

„Kes seda teab, pime on,” ei osanud Juhan muud vastata.

„Ah, eks nad tulevad siis ütlema! Ega sinnapoole enam pikalt sõita ei saa, meri tuleb vastu,” seletas vana sepp, nagu oleks ta iga päev seda teed sõitnud, ja Juhan pidi jälle kadedust tundes mõtlema – kui tõesti saaks ka ise samamoodi rahulikult asja võtta! Aga tema oli teisest puust voolitud, iga elumuutus käis läbi südame ja närvide. Kas sellepärast, et tema pidi vastutama peale iseenda veel nelja, nüüd juba peaaegu viie elu eest?

Ei, veel polnud tegemist nende lõppjaamaga. Vedur manööverdas, midagi vist haagiti rongi küljest lahti, oli kuulda kolinat ja vilesid, siis aga käis jälle nõksatus ning hakati edasi liikuma.

„Kurat, nagu kotis, midagi ei näe!” kirus Juhan, aga rong loksus veel tubli pooltunnikese, enne kui aovalgus mööduva maastiku pikkamisi nähtavaks tegi. Midagi erilist küll näha ei olnud – tüüpiline Eestimaa maastik, samuti metsatukad ja hajali talumajad nagu kodukandis… Aga lund siin enam silma ei hakanud, kevad oli kaugemale jõudnud kui Narvas. Lõpuks aga, kui päike oli juba tõusnud, aeglustas rong sõitu, logistas üle pöörangute ja peatus. Möödus veel paar minutit, enne kui uks väljastpoolt lahti tõmmati.

„Jõudsite kohale! See vagun jääb siia maha,” teatas raudteelase mundris mees, sättis midagi ning seejärel oli kuulda, kuidas vagun rongist lahti haagiti. „Risti jaam, teie edasi ei sõida!” hüüdis mees veel eemalt.

„Nojah, eks ta vist tõesti üks rist ja viletsus saab olema,” arvas Jüri rahumeeli ja hakkas pikkamisi tubakat piipu toppima. Aeg oli varajane, kiirustada polnud kuskile. Juhan aga küünitas end välja vaatama ja avastas imestusega, et tegemist oli hoopiski väikese asulaga. Madal puust jaamahoone, jupike kuusehekki ja selle taga mõned majad, see oli kõik. Rong tossutas edasi ja Juhan Käo otsustas minna ümbrust uurima. Juba vagunist alla ronides avastas ta, miks see asula niisugust kahepalgelist nime kannab – siinsamas raudtee ääres oli suurte maanteede ristumiskoht, teenäitaja nooled osutasid nelja suunda: Tallinn, Haapsalu, Lihula ja varem kuulmata koht Piirsalu. Maanteede ääres oli rida maju, isegi kivist kauplusehoone. Asula polnudki nii väike, vaguni uks oli teisele poole avanenud.

Aeg venis, vagunis olijate vastu ei tundnud keegi huvi. Alles siis, kui Juhani taskukell näitas pool kaksteist, peatus raudtee servas maanteel kogukas veoauto, puugaasigeneraator musta plekkahjuna küljel troonimas, ja juhi kõrvalt astus välja halli kõrvikut kandev asjamees.

„Meie oleme Sooranna vallast! Meil on käsk kümme peret taludesse majutada, kes tahab meie kanti tulla, pangu ennast valmis!”

Kes tahab… Juhanil oli ainult üks soov – et see teadmatus ükskord lõpeks, et ta oma perega ometi koha leiaks… Sooranna nimi iseenesest polnud just julgustav, aga oli vähemalt midagi konkreetset. Juhan Käo müksas Jürit, et too temaga kampa jääks, ning ütles esimesena:

„Mina tulen!”

„Väga hea…” Asjamees võttis mapist kausta ja pliiatsi. „Nimi?”

„Juhan Käo. Naise nimi on Marie…”

„Mis amet?”

„Talupidaja… olin!”

„Kas lapsi ka…?”

„Jah, kolm last.”

„Kolm?” Asjamehe nägu venis jupikese pikemaks. „Kui vanad?”

„Kuus, neli, kaks.”

„Nojah… Sõjaaeg, mis teha.” Mees kirjutas. „Järgmine!”

„Mina olen Kriivats, Jüri.”

Juhan aga hakkas vastu võtma pakke, mis Marie vaguniuksele oli toonud. Siis tõstis ta alla lapsed, kes tihedalt isa ligi hoidudes võõrast ümbrust silmitsesid. Ta tõstis maha ka Marie ja nad hakkasid pakke auto juurde tassima, lapsed ikka tihedalt kannul.

Autokast sai pakke ja inimesi parajasjagu täis. Reisi jooksul oli mõnevõrra ka tutvutud – siin oli lisaks Kriivatsi perele veel paar taluperet naaberkülast, aga ülejäänud olid pärit juba kaugemalt Jõesuu poolt, nende hulgas kaks peret ingerlasi, kes eesti keelt omamoodi kangelt rääkisid. Autojuht õiendas puugaasigeneraatoriga, avas ülevalt luugi ja kastis istujatele sadas sealt hall vinguhaisune suitsupilv kaela; siis puistati plekkahju moodi torusse kartulikotitäis puuklotse, pandi luuk uuesti kinni ja auto oli jälle sõiduvalmis. Vahepeal oli rongi juurde jõudnud ka viis-kuus hobusevankrit, need olid lähemalt pärit talumehed, saadetud sõjapõgenike hulgast talusse tööjõudu valima. Nii nad koos poole vagunitäie evakueeritutega sinna jäidki, kui Sooranna vallast pärit auto hakkas vaarudes liikuma.

Kitsavõitu kurviline ja kevadiselt mudane kruusatee kulges enamasti metsade vahel, sekka ilmus lagendikke, millel omamoodi pikad talumajad, kus kõik eluks vajalik oli ühe pika katuse alla ehitatud. Pärast umbes tunnipikkust sõitu jõuti laudvoodriga madala puumaja juurde, mille ukse kõrval oli silt – Sooranna vallamaja. Hooneesist platsi piiras pikk hobuste näritud lasipuu, selle külge oli seotud neli heina nosivat veolooma, igaühel vanker järel. Talumehed olid troppi kogunenud, aga lähenevat autot märgates jäi jutt katki ning tähelepanu pöördus tulijatele.

Asjamees ronis esimesena juhi kõrvalt kabiinist välja ja pöördus kastis istujate poole.

„Nii, tere tulemast Sooranna valda! Näete – teid siin juba oodatakse!”

Ees seisis alandav orjaturg. Talumehed astusid pikkamisi lähemale, mõõtsid ja kaalusid tulijaid kõigepealt silmaga, siis tehti juttu – kust pärit, kui palju peret, kas varem on talutööd tehtud…

„Kolm last ja rase naine!” ütles Juhan Käo trotsiga ja oleks küsija reaktsiooni nähes tollele peaaegu selja pööranud.

„Nojah, ega meil ei ole niipalju ruumi…” Talumehe huvi tema kui noorepoolse jõus meeshinge vastu kadus sedamaid. Jüri Kriivats oli aga endale ja oma perele kiiresti koha leidnud, tema oli meistrimees, küllap sellepärast. Ning kui ka juurdetulnud talumehed olid oma vankritele inimkoorma peale saanud, jäid Juhan ja Marie oma kolme lapsega Sooranna vallamaja juurde omapead.

„Seda oli arvata, et kes meid…” pressis Juhan läbi hammaste. Sõjast tingitud kitsad olud olid ka inimeste lahkusele oma pitseri vajutanud. Maainimestel olid toiduvõimalused küll sootuks paremad kui linnas, aga taludele peale pandud vilja- ja lihanormid rõhusid iga talupidajat; peale selle painas kõiki küsimus, et mis siis saab, kui punased tõesti tagasi tulevad ja neljakümne esimesest aastast tuntud terroriteod jälle jätkuma hakkavad.

Ootamatult ilmus vallamaja uksele keegi vanem naisterahvas.

„Teie polegi veel endale kodu leidnud?”

„Ei leiagi! Nii suurt peret ei taha keegi võtta!” ühmas Juhan pahuralt.

„Tulge siis lastega sisse sooja! Arutame, kuhu teid panna… Mina olen siin küll ainult koristaja, aga vallamehed on mulle kõik tuttavad!”

Marie oli seni vait olnud. Tema oli üldse tagasihoidlik, ennem kannatas, kui hakkas õigust nõudma. Pealegi tundis ta siin ennast võõrale maale sattununa, aga selle lahke naise pakkumine tuli nagu taevakingitus – saaks korrakski lapsed riidest lahti võtta, äkki isegi teed keeta!