Читать книгу Kodutute küla I: Ümberasujad - Erik Tohvri - Страница 8

Kui Mihhail Tamm oli kolm kuud lahingutes olnud, siis saadeti tema väeosa tagalasse puhkama ja uute meestega täiendust saama. Kolme kuuga olid nii mõnedki sõjatõed selgeks õpitud, kõigepealt see, et rünnakul ei tohi end esimeste ega viimaste hulka sokutada. Esimestest kaevikutest tõusjatest nopivad vaenlase kuulipildujad lausa pooled välja, hea, kui vaid haavatasaamisega pääseb ja elunatuke sisse jääb; kaevikusse konutama jäämine aga tähendab suure tõenäosusega seda, et saad kuuli hoopis selja tagant – valges kasukas politruk hoidis oma revolvrit kogu lahinguaja laskevalmis. Meeleheitlike lahingute edu oligi surmahirmule üles ehitatud – vaenlase kuuli läbi langemine oli mõnikord isegi vähem tõenäoline kui taganemise puhul politruki püstoli ette jäämine. Mihhail oli kaks korda näinud, kuidas araks löönud ja jooksu pistnud soldat maha lastakse, külmavereliselt ja halastamatult. Siin toimis ainult üks mõtteviis – selline desertöör oli paanikakülvaja, kes võis kogu rünnaku luhta ajada. Nõnda siis oldi lahingus kogu aeg kahe tule vahel, silmad pidid nii ees kui ka taga olema.

Enne rünnakut anti viina, parajasti punnsuutäis, mis külmatunde peletas, vere soontes kiiremini käima pani ja mehed julgemaks tegi.

„Za rodinu, za Stalina!” oli üldine sõjahüüd, mida ohvitserid viina kõrvale pakkusid nagu sakusmenti. Ja mehed läksid, sest valikut ei olnud. Juba väljaõppel oli neile sisendatud, et soldat ei mõtle, soldat täidab käsku. Sellised ohvriterohked ja meeleheitlikud vasturünnakud tõidki edu, sakslased löödi Moskva alt taganema ning Mihhaili polk, õigemini see osa, mis veel järele oli jäänud, saadeti kümnepäevasele puhkusele.

Sõda oli mehed tuimaks teinud. Päev päeva kõrval oli sõna otseses mõttes lageda taeva all elatud, sest rinne hakkas jälle Moskvast kaugemale liikuma ja mingit punkrit või varjualust rajada polnud võimalik. Hea, kui leidus metsatukk, et kuuseoksad külje alla sai; nägu ja käed kaeti telkmantliga, aga jalgadega oli viletsam lugu, neile tikkus külm kallale. Külmavõetud varbad olid soldatite igapäevane häda. Eesliinist kaugemal võis metsa varjus väikese lõkke teha, et jalgu soojendada, aga seejuures pidi valvas olema ja lennukimürinat kuuldes tuli lõke sedamaid lume alla matta, muidu võis taevast pomme sadama hakata.

Rongiga Moskva taha sõites hakkas soldatitele pikkamisi eluvaim sisse tulema. Mõne pikema peatuse puhul käidi raudteeäärsetes majades söögipoolist ja viina otsimas, aga tavaliselt tuli leppida ainult tulise veega – igas suuremas jaamas leidus putka, mille seinal oli kraan ja silt kipjatok. Sõlmjaamades sattusid tagalasse suunduva rongi soldatid kokku sealtpoolt tulevatega ja siis vahetati uudiseid, kuigi tegelikust sõja käigust teati ainult seda, mis Informbüroo jaamades pasundavate plekihäälsete valjuhääldite kaudu ametlikult teatas. Siiski tuli kord pärast niisugust peatust üks oma rühma meestest Mihhaili juurde ja küsis:

„Kuule, Tamm, sina oled vist eestlane, jah?”

„Ja mis siis?” Niisuguse küsimuse taga võis peale uudishimu olla ka midagi muud. Igasugune avameelsus oli kurjast, selles oli Mihhail juba ammu veendunud.

„Ma kuulsin huvitavat juttu, eestlastest pidi omaette diviis tehtama.”

„Kus neid nii palju on…” kahtles kõnetatu.

„Eks need, kes Eestimaalt mobiliseeriti! Need pidid kuskil väljaõppel olema, otsitakse lisa.”

Kuuldu pani Mihhaili järele mõtlema. Eestlased – see sõna äratas temas pigem uudishimu kui igatsust rahvuskaaslaste järele; ta oli harjunud venelaste hulgas elama ja vene keeles suhtlema, kuigi sügaval sisimas oli teadmine, et ta on eestlane. Üks nendest, kellesse kohalikud olid alati lugupidamisega suhtunud. Külas oli peaaegu kõnekäänuks saanud, et kui tahad lehma osta, osta eestlaste käest, siis pole pettust karta. Pealegi ei olnud mitmeid inimpõlvi Venemaal elavate eestlaste kokkukuuluvustunne sugugi kadunud, visalt säilitati eesti keelt ja elukaaslane otsiti peaaegu alati oma rahvuskaaslaste hulgast, see tava oli juba emapiimaga sisse söödetud. Aga mõte, et kuskil ka mingi müütiline Eestimaa eksisteerib, jättis Mihhaili külmaks, niisuguse võõra maa järele ei osanud ta igatsust tunda.

Suust suhu kantud kuulujutt hakkas ootamatul moel tõeks osutuma. Juba teisel päeval pärast puhkelaagrisse saabumist hõikas päevnik reamees Mihhail Tamme.

„Staapi, roodukomandöri juurde!”

Head see ei saanud tähendada. See, et keegi reamees staapi kõrge ülemuse juurde kutsutakse, oli ebatavaline. Tegelikult teda majori palge ette ei lastudki, tema võttis jutule hoopis kapteni aukraadis ohvitser, kes istus ühes kantseleiruumis paberitega ülekuhjatud laua taga.

„Tamm, Mihhail Janovitš?” küsis see noorepoolne ülemus nõudvalt.

„Tak totšno, tovaritštš kapitan!”

„Kes te rahvuse järgi olete? Kus te sündisite?”

„Tveri… see on – Kalinini oblastis!” Mihhail oleks äärepealt öelnud – kubermangus, mis oli tegelikult õige, sest siis oblasteid ei tuntud.

„A po natsionalnosti?”

„Estonets, tovarištš kapitan!”

Kapten heitis kiire pilgu kõrvallauas istuja poole, kes oli oma sinisepõhjalise vormimütsi lauale asetanud, ja too noogutas. Kapteni pilku jälgides märkas ka Mihhail, et tegemist oli NKVD sisevägede ohvitseriga, ühega nendest, kelle ilmumine kunagi head ei tähendanud.

„Reamees Tamm, teid viiakse üle Eesti laskurdiviisi. Teile vormistatakse vajalikud paberid ja sõidate ise…” Kapten soris pabereid, püüdes neist vajalikku kohanime leida, aga lõi siis käega. „Kirjutaja annab teile teada, kuhu sõita! Praegu on kõik!”

Mihhail Tamm lahkus ega osanud arvatagi, et need mehed tema kohta veel paar lauset vahetasid.

„Juba vanem mees, aga mine sa tea… Nii on parem!” ütles kapten kõrvallauas istujale. Kuigi too oli vaid leitnandi aukraadis, kostis kapteni toonis halvasti varjatud lipitsemist.

„Eestlased, jah – need on kuradi kahtlased inimesed! Neid on juba sadade viisi sakslaste poole üle jooksnud!”

Mihhail Tamm aga kõndis oma baraki poole ja ei osanud esimesel pilgul kahetsust ega rõõmu tunda. Eestlasi kohata ja nende hulka jäädagi oli omamoodi ahvatlev, liiatigi oleks uude väeossa üleviimine andnud võimaluse vähemalt mõneks ajaks rinde tapatalgust eemale jääda. Nüüd, mil tal oli mingi lahingukogemus olemas, oleks ta uues, alles loodavas väeosas isegi hinnatud… mõtiskles Mihhail ja otsustas, et muutus tuleb talle kindlasti kasuks. Ning mida rohkem ta eelseisvale üleviimisele mõtles, seda kindlamalt tundis, et ta ka ise seda tahab.

Järgmised päevad tagala puhkelaagris elas Mihhail Tamm nagu sütel. Sõjaväes pole kombeks ülemustelt midagi järele pärida; liiatigi sõjaajal, mil riigi saatus on vaekausil, võiks niisugune uudishimu hoopis pahanduse kaasa tuua, ning Mihhail püüdis olla kannatlik, samal ajal teades, et kui järelejäänud mõne puhkusepäeva jooksul teda välja ei kutsuta ja sõidupabereid ei anta, peab ta koos teistega rindele tagasi minema ja eesti väeosast suu puhtaks pühkima. Ning rindeolukorras pole kellelgi aega ega tahtmist niisuguse probleemiga tegeleda, mingil eesti rahvusest Mihhail Tammel pole seal rohkem väärtust kui õnnekombel leitud ajalehetükil, millega tagumikku pühkida. Aga siis…

„Tamm, staapi rooduülema juurde!”

See oli päevnik, kes korralduse baraki ukselt valjuhäälselt edasi andis. Mihhail arvas selles rõõmusõnumit kuulvat ja kiirustas sedamaid mööda laagribarakkide vahele jäävat tänavat staabi poole. Aga juba poolel teel tekkis temas kahtlus – võib-olla teatatakse talle hoopis vastupidist? Sest paberid pidi ta ju kirjutaja käest saama, aga kutsuti jällegi rooduülema juurde! Selleks, et teatada – üleviimine jääb ära… Iga sammuga tundus see üha tõenäolisem olevat ja staabi ust avades oli Mihhail Tamm kindel, et teda oligi kutsutud selleks, et öelda lihtne ja lakooniline sõna – net! Lõuad pidada ja edasi teenida!

Kõik läks aga peaaegu nii, nagu unenäos või muinasjutus. Seesama kapten teatas lühidalt, et mingu Mihhail Tamm kirjutaja juurde, sealt saab ta vajalikud dokumendid. Mis aga hetkel kõige tähtsam tundus – tema teekond viis rindest veelgi kaugemale, sügavasse tagalasse. Sihtpunktiks oli Uuralites asuv tundmatu nimega linn, kus pidi Eesti laskurdiviisi formeeritama. Juba see, et sõiduks võis kulutada neli päeva, oli hea sõnum, mis tuju tõstis. Tõepoolest, hurraapatriotismist nakatatud noorukid võisid rindele lausa kippuda, Mihhail aga lähenes sel ajal juba neljakümnele, tal oli kuskil teisel pool rindejoont pere ja kodu. Lihtne alalhoiuinstinkt ütles, et nende heaks saab ta teha kõige rohkem siis, kui püüab kõigepealt iseenda elu säilitada – sõda lõpeb nii ehk teisiti, see aeg tuleb lihtsalt üle elada. Teadmatus Olga ja laste saatusest oli muidugi masendav, aga praeguses olukorras paratamatu. Lahingutes kuulide ette sattumine oleks nii iseenda kui ka nende jaoks kõige kurvem variant, nüüd oli see sünge võimalus, et lõpetad kuskil kraavis mulla alla aetud laibana, vähemalt mõnevõrra edasi lükkunud.

Neli päeva sai Mihhail Tamm ennast peaaegu vaba mehena tunda. Sõidu- ja suunamisdokumendid taskus, turjal soldati seljakott, mis küll rohkem suurt, kaelast kokkukrousitud tubakakotti meenutas – nii veetis ta selle aja rongides, aga rohkem isegi mitmesugustes raudteejaamades ronge oodates. Jaama saabudes tuli kõigepealt komandandi poole pöörduda, aga selle asjamehe ümber sõelus igal pool suur hulk mundrikandjaid, kes kõik oma rongide kohta selgust nõutasid. Paremal juhul kontrolliti Mihhailil vaid dokumente ja öeldi, et küsigu ta mõne raudteelase käest, nemad teavad rohkem. Kogu raudtee töötas ainult rinde heaks; sõja tõttu olid igasugused raudteede kaardid salastatud ja Mihhailil polnud aimugi, kus tema sihtkohaks määratud linnake asub ning kuidas sinna sõita. Algne lootus, et ainult nimi Uural annab õige suuna, osutus üsna varsti petlikuks – ida poole liikuvad ešelonid, millele tal õnnestus end sokutada, põikasid siia- ja sinnapoole ning seisid jaamades tundide kaupa, et rindele liikuvaid ronge läbi lasta. Mihhail luges hirmuga päevi, et talle lubatud nelja reisipäeva piiridesse jääda.

Siiski, mida lähemale ta sihtkohale jõudis, seda lihtsam oli raudteelastelt ka selgitust saada. Siin oli sügav tagala, ranged konspiratsioonireeglid polnud siia veel jõudnud ja kaheks viimaseks sõiduetapiks õnnestus tal end isegi vanaaegsesse reisivagunisse pressida. Ning neljanda reisipäeva õhtul seisis Mihhail sõjaaja kohta harjumatult valgustatud perroonil kivist jaamahoone ees, võrdles seinal olevat nimesilti lähetuspaberile kirjutatuga ning nentis, et on kohale jõudnud.

„Mihhail Tamm? Olete eestlane?” küsis teda vastu võtnud nooremleitnant selges eesti keeles. Seda oli päris veider kuulda. „Olen…” Äärepealt oleks Mihhail öelnud Tak totšno! nagu määrustik ette nägi. Oli tõesti imeasi, et ohvitseriga saab eesti keeles rääkida!

Edasi läks lihtsalt. Täideti mingid paberid, küsitleti mundri ja varustuse kohta ja Mihhail Tamm oli ajutiselt arvele võetud.

„Mis see on – ajutiselt?” Sellist sõna Novomelnitsas ei tuntud.

„See on – vremenno! Roodudesse komplekteerimine tuleb hiljem, praegu ei ole veel kõiki mehi kohal,” selgitas ohvitser. „Praegu lähete barakki number kolm, seal on veel vabasid kohti. Kas söönud olete?”

„Ei…” Reisipäevadel oli Mihhailil vaid paaril korral õnnestunud kuskilt välikatlast oma katelokki kulbitäis hirsiputru saada ja sedagi vaid tänu sellele, et kõik soldatid nägid ühtemoodi välja ja kedagi nägupidi ei tuntud. Leib oli seljakotist eelmisel päeval otsa saanud

„Raimond! Vii see mees kööki, vast leiavad talle midagi hamba alla!” Leitnant pöördus ahju ääres selga soojendava alamväelase poole, ilmselt oli tegemist käskjalaga.

Nad kõndisid kõrvuti üle õue köögi poole ja käskjalg uuris:

„Kust sa pärit oled?”

„Tveri oblastist, Novomelnitsast.”

„Tähendab – Venemaa eestlane?”

„Tuleb nii välja jah…”

„Ma viin su kööki, pärast lähed barakki number kolm, see on seal!” Käskjala uudishimu näis rahuldatud olevat, edasi kõnniti vaikides.

Barakis number kolm pani päevnik tulija kirja ja teatas üle kogu ruumi:

„Meil on uus mees, Mihhail Tamm!”

Tühi narikoht oli üsna ukse lähedal. Ruum oli köetud, kaks väikest raudahju kiirgasid sooja. Mihhail võttis sineli seljast ja heitis narile pikali, pika reisi väsimus nõudis oma. Aga enne uinumist kuulis ta läbi pealetükkiva une, kuidas keegi kõrvalnaril poolsosinal ütles:

„Kurat, nuhk saadeti! Nüüd peab pool suud kinni pidama.”

Ka vastus tuli summutatud häälel:

„Nojah, Venemaa eestlane, need on teada…”