Читать книгу Kodutute küla IV: Läänetuul, taeva luud - Erik Tohvri - Страница 5

Anne Paat oli endiselt kõbus ja heatujuline, kuigi oli eelmisel aastal oma kolmveerandsajandise sünnipäeva ära pidanud. Ka Eevaldit, kes oli temast ligi seitse aastat vanem, ei olnud seni ükski ränk tõbi tabanud – vana inimene on ammugi harjunud, et siin-seal kõpitsevad valuhood käivad igapäevaelu juurde ega pea tingimata tähendama kiiret kutset Liiva-Annuse vastuvõtule. Kõige rohkem häiris Eevaldit kuulmine, sest see oli mehel iga aastaga nõrgemaks muutunud; häda põhjust arvas ta ise teadvat.

„Eks selle sain… ikka sõjast. Mina kaks aastat kahurväelane olin, suure kaliibriga…” seletas ta Annele, kes selle peale ülemeeliku näo tegi.

„Ah et suure kaliibriga? Ei tea, kui suure…”

„Mis sa räägid?” Eevald sirutas kõrva lähemale.

„Ma küsin, kui suure kaliibriga sa olid?” lõkerdas naine, aga mees võttis küsimust tõena.

„Sada viiskümmend kuus millimeetrit.”

„Ahaa, siis päris keskmine… Kuule, Eevald, sa pead kuuldeaparaadi ostma! Neid tehakse Tallinnas nüüd mitut sorti, muudkui vali paras, mis kõige paremini sobib… Millal me sõidame?”

Eevald tegi tõrjuva näo.

„See kole, kui aparaat kõrva külges ripub,” arvas ta nägu krimpsutades.

„Aga see, kui sa ei kuule, on veel koledam. Ja siis ei pea enam televiisorit nii kõvaks keerama, et mina seda köögist vaatama pean.”

Anne tahtmine jäi ka seekord peale. Peagi kandis Eevald kõrva taga väikest plastmassist konksukujulist asjandust ja oli üldiselt rahul. Vahetevahel pidi seda küll reguleerima, sest mõnikord pani kuuldeaparaat hirmvaljult vilistama, nii et teisedki lähedalolijad vilet kuulsid. Õnneks õppis mees perutama läinud kolmanda kõrva taltsutamise kiiresti ära ning ei jõudnud jällegi naist ära kiita.

„Sina, Anne, minul üks kullaga kott oled…”

„Mis asi? Kullaga kott?” „Jaa, Venemaal niimoodi üteldakse – mešok s zolotom…”

„Kott… Eestimaal öeldi hoopis sitakott, kui tahtsid kellelegi pahasti ütelda. Ju siis sellepärast, et meie maal kulda ei ole…” arutas Anne rohkem iseendaga, aga tänu uuele aparaadile sai ka Eevald sellest osa.

„Kesse siis sitta kotti paneb…”

„Sedagi on tehtud! Vaesed käisid tee pealt hobusejunne korjamas, viisid oma peenramaale väetiseks, mõnel pool olevat isegi sigadele söödetud…” Anne hammustas huult, ta oli alati hoidunud mehele midagi niisugust rääkimast, mis kunagist Eesti riiki ja eestlasi halvustada võiks; õnneks ei pannud Eevald seda tähele, sest oli õues midagi huvitavat märganud: värava taga peatus auto. Beež „Žiguli”, viimane mudel.

„Näe, Ruslan tuli! Imelik, tööpäeva keskel…”

Anne tõmbus jäigaks. Eevaldi tütar ja väimees koos oma perega olid talle võõraks jäänudki, ja naine tundis vaid rõõmu, et nende algul tihedaks kippunud külaskäigud Asuväljale olid nüüdseks pigem erandiks kui reegliks saanud. Pealegi oli Ruslan Tallinnas interrindelaste pundis olnud, nagu televiisoripilt reetis.

„Kas Tanja on ka või?” küsis Anne, mees istus akna all ja nägi väljas toimuvat paremini.

„Ei, Ruslan üksinda…” Eevald ajas end jalule, et külalisele vastu minna. Anne oleks meelsamini oma tuppa tõmbunud, aga heitis rahutu pilgu pliidi poole – kastrulis olid kartulid just podisema hakanud. Kui need omapead jätta, keevad puruks… Ning naine jäi paigale ja vaid noogutas siseneja jäigalt kõlanud tervituse peale. Antipaatia oli vastastikune.

Ruslan aga tahtis hoopis ja ainult Eevaldiga rääkida.

„S toboi hotšu… Vdvojom!” viitas ta tagasi ukse poole ega teinud Eevaldi istet pakkuvast liigutusest väljagi. Ning mehed läksidki õuele, et seal neljasilmajuttu ajada, Eevald heitis veel ukselt Annele vabandava pilgu – näe, kutsub, pean minema!

Mis nad küll omavahel… Mis asja Ruslan ajab? Annet hakkas kahtlus vaevama. Eevaldi väimees oli talle mureliku ja kuidagi kärsituna paistnud, ja et ta midagi salaja rääkida tahtis, oli ilmselt halb märk. Naine püüdis aknast õuele piiluda, aga mehed olid nurga taha kadunud. Jäi üle ära oodata, mida Eevald pärast väimehe lahkumist räägib.

Meeste jutt ei kestnudki kaua – varsti kostis, kuidas autouks mürtsuga kinni löödi. Lahkuja oli enda järel värava lahti jätnud, beeži värvi sõiduriist võttis täistuuridega kohalt, nii et rataste alt tolmupilv tõusis ja kruusakivid lendasid. Läks aga aega, enne kui Eevald pärast värava sulgemist jälle kööki ilmus ja laua taha istus, sünge nägu peas.

„Kurrat, riid meil tuli…”

„Tohoh! Mis teil siis nii jagada oli?” imestas naine.

Eevald ei vastanud, põrnitses tigedalt enda ette.

„Kas Ruslan ei lubanud mulle rääkida või?” pani Anne küsimusele tooni juurde ja see võttis mehe ohkama. „Tema tahtis, et kui linnas peaks see… graždanskaja voina tulema, et Tanja ja lapselapsed meil elama hakkavad, siin rahulikum on.”

„Mis grasanskaja? Mis see tähendab?”

„See sõda, kui eestlased hakkavad venelasi laskma!”

„Mis lollust sa ajad? Millega nad lasevad, meil ei ole ju püsse! Ja siis oleks Vene sõjavägi meil kohe turjal… Ei, seda ei saa juhtuda, eestlased nii lollid ei ole.”

„Tema arvas, et nüüd on juba eestlaste valitsus ja nemad võivad välismaalt püssid ja tankid saada. Tema siiamaani ei uskunud, et eestlasi nii palju on, aga kui nad maikuus seal Võšgorodis… Toom… Toom…”

„Toompeal,” aitas Anne.

„Just! Kui Interrinne seal valitsusele seda atakki tegi, siis Ruslan nägi, et kõik eestlased tulid nendele vasta. Sellest hirm tuli.”

„Ahaa, tegi püksid täis! Ometi ka midagi ilusat kuulda!” Anne lausa säras kahjurõõmust. „Noh, ja sina?”

„Mis mina?”

„Mis sina talle ütlesid selle Tanja maale tuleku kohta?”

„Mina ütlesin, et Anne ei luba,” väitis mees kindlalt.

„Nii? Tead sa, mees, kes sa oled – pastel! Poed minu selja taha! Et sina lubaksid küll, aga Anne, see fuuria, ei luba…” Kui vaidlusteema Anne Paati ärritas, oli tal kombeks ennast vihaseks rääkida – alustas mõõdukalt, aga sai siis oma sõnadest julgust ja võis lõpetada lausa kriiskamisega. Ja pärast paari lauset jällegi endistviisi edasi arutada. „Sina tahaksid, et nad siia tuleksid, jah?”

„Ei mina taha… Parem ei tule,” väitis Eevald ja tegi selle juurde sedavõrd õnnetu näo, et Anne äsjane pahameel hajus. Naine astus laua taga istuva mehe juurde ja sasis ta valkjaid kuklakarvu.

„Oled mul ikka üks… tobuke!”

Vananemine on kummaline protsess, mida eeskätt teiste juures märgatakse; Eevald oli aastatega justkui väiksemaks jäänud, näost kortsu tõmbunud ning talle oli keset pealage paljak tekkinud. Iga kord, kui Annele heldimushoog peale tuli, tekitasid need mehe juures aina rohkem silma paistvad vanadusmärgid temas erilise nostalgia, mingi kurvameelse teadmise, et elu liigub ainult ühes suunas ja lõppjaam pole enam kaugel. Seevastu kui Eevald midagi seesugust tegi või rääkis, mis naisele vastukarva oli, ununes see tunne jalamaid; siis tekkis Annes midagi Metsiku Lääne kauboile omast, kes otsekohe on valmis püstoli haarama ja kas või huupi paugutama. Praegu aga pidas naine õigeks teemat vahetada.

„Ega sa ei ole unustanud – täna on Raudiku mõisapargis jaanituli?”

„Mina sinna küll ei lähe,” arvas mees vastumeelselt.

„So-oh? Mitte et sina ei lähe, vaid meie mõlemad läheme! Kahekesi, ja kindlasti! Näe, Balti ketti sa ei tulnud, sa ei saanudki teada, mis tunne seal oli. Jumalik vabaduse tunne!”

„Mina ei taha, kui palju võõrad on…”

„Tohoo kurat! Sõjas käinud mees, kordoni ülem olnud, ja nüüd kardab inimesi! Kui sa kalatsehhis tööl käisid, miks sa seal kedagi ei kartnud?”

Eevald sügas närviliselt lõuga. Mees teadis, et lõpuks peab ta nagunii naisele alla andma, aga otsustas veel ühe katse teha.

„Nüüd teistmoodi on… Nüüd eestlased ise tahavad olla, aga mina venelane, ei kõlba nende hulgas. Parem kodus olen.”

„Sina oled minu mees, ole siis juut või hiinlane, selge? Katsugu keegi minule või sinule sellepärast viltu vaadata või midagi öelda! Siis saavad kuulda, et Asuvälja Anne pole suu peale kukkunud… Ja veel – me võtame lipu kaasa, jaanitulel on alati lipp lehvinud,” rääkis Anne sedavõrd kindla ja vasturääkimist välistava tooniga, et Eevald lõi tüdinult käega. Siiski tuli mehele veel üks argument meelde.

„Sina ütled, et meie sinuga mees ja naine… Meil ei ole ju seda paberit, tunnistust… Mina Morozov olen, sina Paat. Sina ei tahtnud Morozova olla.”

„Ja sina ei tahtnud siis Paadi nime võtta, mäletad? Aga nüüd oleksid juba ammu Eevald Paat olnud, õige eesti mees!” andis Anne vastu, kuigi jututeema teda enam eriti ei huvitanud. Siis, kui Eevaldi tütar oli ühtäkki Siberist kohale ilmunud, Tallinna elama asunud ja perekonna loonud, oli Anne salamisi isegi õnne tänanud, et neil Eevaldiga abielutunnistust ei ole. Talle viirastus halb unenägu, kus Asuvälja on mingi juriidilise kombinatsiooni abil võõraste ja võõrkeelsete kätte läinud ning tema on kuskile hädisesse vaestemajja saadetud.

„Õhtul kindlasti vihma sadama hakkab…” Mees sirutas end akna poole ja uuris taevast, mis oli tõesti pilvedest hall.

Püüdis selle juurde isegi murelikku nägu teha, et näe – läheks küll, aga ilmataat ei luba…

„Tead, vanamees – sadagu taevast kas või vene kirveid, aga meie sinuga läheme kindlasti jaanitulele! Ja sellest me enam ei räägi!” ütles Anne otsustavalt, marssis magamistuppa ja võttis kummutisahtlist sinimustvalge lipu, mida ta oli pööningul peitnud. Laotas lipu voodile ja silitas, nagu tahaks sellest kolmevärvilisest riidetükist endale hingetuge leida.