Читать книгу Kodutute küla IV: Läänetuul, taeva luud - Erik Tohvri - Страница 9

Raudikul ja ümberkaudsetes külades räägiti veel kaua jaanipeost, mis oleks äärepealt võinud päris korraliku kaklusega lõppeda. Sütitavat ja tõeliselt isamaalist kõnet pidanud Veiko Põiklik takerdus, jäi mõisahoone juurde kogunenud jõuku vaatama ja sinnapoole pöörasid pilgu ka teised. Ning vastuseks sellele hakkasid interrindelased hoogsalt ja suure kaarega oma punalippu lehvitama. Kostsid ka mõned üsna ähvardavad hüüded.

„Mis kurat… Kes neid siia kutsus?” Valdur Harakas oli õllest julgust saanud ja ajas end sedamaid pingilt püsti. Kohe tegid sedasama ka Peeter ja Siim ning nendest võtsid eeskuju mitmed teisedki.

„Lähme peksame nad minema!” hüüdis keegi noorukite rühmast, ilmselt mõni koolipoiss. Nemad olid Parksest jalgratastel jaanitulele tulnud.

Veiko üritas rahu säilitada. Punameelsete ilmumine oli ootamatu, aga vastasseis tuli maksku mis maksab rahulikult lahendada. Vähemalt nii rahulikult ja diplomaatiliselt kui sel hetkel võimalik oli.

„Oodake! Ma lähen ise!” See kõlas käsuna ja loosungihoidjate poole juba mõned sammud astunud mehed peatusid. Ilmselt oleksid nemadki ainult ähvardusega piirdunud, otsest kokkupõrget ei tahtnud keegi. Veiko tõmbas sügavalt hinge nagu enne sukeldumist ja trügis rahva hulgast läbi, otse demonstrantide juurde. Rääkida tuli muidugi vene keeles.

„Mida te soovite?” küsis ta Gofmanilt, kes ilmselt oli selle jõugu eestvedaja.

„Me soovime, et see palagan siin jalamaid lõpetatakse! See on kontrrevolutsioon, mis siin toimub!” Mehe silmad välkusid tigedalt. Oli ilmne, et ta püüdis ennast oma sõnadega üles kütta ja julgustada; tõenäoliselt olid interrindelased oletanud, et jaanitulele kokkutulnuid on vähem ja nad saavad takistamatult oma lipuga rahva ette marssida, võib-olla isegi sõna võtta. Kui nad peoliste hulka nägid, sai julgus nähtavasti otsa.

Veiko Põiklik püüdis rahu säilitada.

„Kas te teate, kes ma olen?”

„Meile ei ole see oluline! Me tahame, et see riigivastane miiting siin lõpetatakse!” raius Gofman.

„Teie vist ei tea, et ma olen Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei siinse rajoonikomitee sekretär,” lausus Veiko kõiki sõnu eriliselt rõhutades.

Vastust kohe ei tulnud, Gofman piidles Veikot altkulmu.

„Seda võib igaüks öelda,” ühmas ta siis, aga juba silmanähtavalt kaheldes. Parteilasena oli ta harjunud endast kõrgemaid respekteerima. „Näidake mulle dokumenti!”

„Ma ei ole kohustatud seda tegema, aga olgu…” Noorem Põiklik võttis põuetaskust punase parteipileti ja lõi selle käest andmata lahti. „Lugege!”

„Kuidas siis teie… nendega?” Seda küsis Gofman juba vaiksemalt, dokument oli mõju avaldanud. Tema selja taga aga seisid surmapõlgava näoga noored musklites mehed, nemad olid valmis kommunismiideede eest lõpuni võitlema. Olukord oli endiselt halvaendeline.

„Lähme kõrvale, räägime…” See oli Veiko, kes arvas olevat olukorrast väljapääsu leidnud. Ta viis Gofmani eemale ja ütles seal juba noomivalt: „Kas te siis aru ei saa, mis siin toimub ja milleks mina siin olen? Kas te keemiat olete õppinud ja teate, mis on katalüsaator?”