Читать книгу Kodutute küla IV: Läänetuul, taeva luud - Erik Tohvri - Страница 7

Suveööd on Eestimaa põhjarannikul eriti ilusad. Õhtul laskub päike hiiglasliku värvidemängu saatel otse merre, aga päikese kadumine ei too kaasa pimedust. Mitmevärviline taevas ja peeglina helendav veepind hakkavad omamoodi dialoogi pidama – värvid vahetuvad pidevalt ja looduse kunstnikupalett on ammendamatu. Laotusesse eksinud pilvekesed annavad mängule oma varjundi, hiiglasliku etenduse nähtamatu juht mängib oskuslikult värvide ja valguse intensiivsusega, seda järjest pikkamisi vähendades. Loojunud päikesest õhetav õhtutaevas koob rannale ja kadastikule ebamaiselt punaka katteloori ja pillab merre uusi värve – seal on lillakassinist, purpurit, kollast ja isegi õrnrohelist. Taevalaotuse mitmevärviline valgusekuma hakkab pikkamisi ida poole nihkuma ja pärast keskööd järjest kahvatuma, kuni silmapiiri kohal hõljuvad pilvekesed hõbedaselt helendama löövad: nemad näevad tõusvat päikest esimesena ja kuulutavad kõigile, et varsti-varsti algab uus päev. Ja tõesti, juba veerand tundi pärast seda teadet kerkibki merest lai ja vormitu punakaskollane päikeseserv, aga hoopiski mitte sealt, kuhu ta loojudes sulpsatas – just nagu oleks kõikvõimas valguse- ja eluandja vahepeal allveeujumist harrastanud.

Antsuõuele paistis meri vaid mõne üksiku lapikesena, sest lõputu veeväli jäi rannal kasvavate kõrgete kadakate varju. Loojangu pool varjasid vaadet mõned Veere küla majad, nii et kõige valgemal suvekuul aknast vaadates paistis, nagu oleks päike naabertalu lauda taha magama läinud. Päikesetõus seevastu oli Ojaveede suvekodus paremini nähtav, sest sealpool laius avar, üksikute kaskede ja mereäärse kadakaväljaga heinamaa. Paraku näevad suvist päikesetõusu vaid vähesed, sest see magatakse lihtsalt maha, inimorganism nõuab pikemat und kui üürike suveöö.

Raul Ojaveest ja Kristist olid Veere küla suveasukad saanud. Igahommikune tööleminek nõudis küll varast tõusmist, millele järgnes umbes tunnine autosõit, aga seegi oli omaette elamus. Vähemalt nendel hommikutel, mil vihma ei sadanud ja polnud vaja läbi teed katvate poriloikude tuisata.

Nüüd aga, kas siis perestroika tagajärjel või üldise majandushäda ühe tunnusena, oli neid igapäevaseid sõite hakanud varjutama suurt riiki tabanud bensiinipuudus. Linnas jagati eraautodele bensiini vaid üksikute tanklate kaudu ja nende juurde tekkisid sedamaid kilomeetrised januste sõidukite järjekorrad. Teadagi röövis nii pikas järjekorras ootamine mitmeid tunde – seda enam, et tihti lõppes bensiin enne uue tsisternauto kohale jõudmist, mõnel päeval jäi aga järgmine tsistern koguni tulemata. Siis juhtus üsna tihti, et auto jäeti omapead järjekorda ning peremees sõitis linnabussi või trolliga koju ööbima, et varahommikul naasta ja tüütut ootamist jätkata. Nii söandasid teha siiski vaid üksikud, kindlam oli autos istudes silma looja lasta, sest oodatud kütusenoos võis tulla ka ootamatul ajal; autosõltlastele tähendas bensiinist ilmajäämine korvamatuna tunduvat kahju. Kuidas kõik need inimesed, kes bensiini säästmiseks oma autot tundide kaupa enamasti käsitsi edasi nihutasid, sabatamiseks aega leidsid, oli igaühe oma asi, aga töödistsipliin, kui tegemist polnud just konveieril töötamisega, oli suures töörahva riigis veniv nagu püksikumm. Vanasõna kroonu köiest ja selle lohisemisest oli sotsialismis rohkem oma kohal kui kunagi varem.

Raul Ojavee töötas küll oma arust kõrgel kohal ettevõttes, mida tehaseks nimetati, aga mis olemuselt ega välimuselt kuidagi tehase mõõtu välja ei andnud ja nime asemel kahekohalist numbrit kandis. Selle toodangust ei teatud kohapeal midagi, kõik pakiti kinnistesse konteineritesse ja läkitati Moskva poole teele. Raul oli direktori asetäitja, personaalset sõiduautot ei olnud talle ette nähtud. Tema „Žiguli” vajas aga bensiini palju rohkem kui mõne linnamehe auto, sest maal elamisest ei raatsinud ei tema ega Kristi loobuda. Tänu sellele, et Kristi oli Rauli käe all autojuhtimise ära õppinud ja juhiloa saanud, tekkis võimalus naine enda asemel bensiinisappa saata – üldosakonna sekretäril oli ju ilmast ilma vaja linnas asju ajada. Pealegi polnud vabrikus enam ammugi saladus, et Kristist on asedirektori elukaaslane saanud ja seega peavadki tal teatud privileegid olema.

Antsuõue pererahva ja Asuvälja Anne vahel oli pärast Balti ketis käimist tutvus tekkinud, mida Raudikul peetud jaanipidu veelgi süvendas. Sõpruseks oleks olnud seda ennatlik nimetada juba vanusevahe tõttu, sest Anne Paat oli eelmisest põlvkonnast ja oleks vanuse tõttu Raulile isegi emaks sobinud. Paarikümneaastase vanusevahe aga kompenseeris Anne särtsakus ja nooruslikkus; omajagu aitas kaasa ka see, et tänu oma ametikohale oli Raul harjunud inimestega suhtlema. Perekondliku läbikäimiseni aga ei jõutud. Ilmselt oli põhjuseks asjaolu, et kahe pere peale kõige vanema ja kõige noorema – Eevaldi ja Kristi – vanuse vahe oli üle viiekümne aasta, niisiis rohkem kui kaks põlvkonda. Seetõttu oli raske ühiseid jututeemasid ja vaatenurki leida ja peredevaheline suhtlemine piirduski peamiselt sellega, et Anne mõnikord tunnikeseks Antsuõuele põikas, enamasti küll ajendatuna soovist, et naabrid järgmisel päeval linna sõites ka tema peale võtaksid.

Sügavas südamepõhjas oli Raulil Anne kui haritud eesti talunaise vastu tõsine poolehoid tekkinud. See sai alguse Balti ketist ja kõigepealt sellest, et Anne oli tungivalt palunud ennast niisugusele enneolematule demonstratsioonile kaasa võtta; juba niiviisi esitatud harras soov näitas, et naine on tõeliseks isamaalaseks jäänud. Ja Balti keti lõputuna näivas ahelas käsikäes seistes oli Asuvälja perenaise olekus tõeline rahulolu peegeldunud, Anne Paat tundis siis ennast paarkümmend aastat nooremana ega salanudki, et temas pesitsenud lootus jällegi Eesti iseseisvust näha oli rohkesti toitu saanud.

Ka Raul Ojavee oli sinimustvalge lipu ajal sündinud, aga veel enne, kui ta aastaseks sai, pöörati lipuvärv punaseks. Hiljem, kui poiss juba üht-teist taipama hakkas, ei püütudki tema eest varjata, keda ja mispärast vanemad pooldavad, ja kui isa punavõimu poolt arreteeriti – Raul oli siis seitsmene –, said need asjad lõplikult selgeks. Isale pandi süüks Kaitseliitu kuulumine, mille keegi agar nuhk oli pärast sõda välja nuuskinud, ja tema saatuse kohta ei saadud hiljem midagi teada.

Elu aga tahtis elamist. Nii nagu paljud teisedki lõpetas Raul keskkooli ja siis töö kõrvalt kaugõppes ka ülikooli, milleks kulus kaheksa aastat. Ning seejärel tuli abielu, mis lõpuks krahhiga lõppes ning millest jäid teda lahutatud naisega ühendama kaks nüüd juba teismeliseks saanud järeltulijat – Marja ja Marko.

Tutvust kakskümmend kolm aastat noorema Kristiga oli Raul algul õigustanud mõttega, et see on vaid ajutine meelelahutus; hiljem aga kasvas õigustus trotslikuks veendumuseks, et tal on täielik õigus saada kompensatsiooni selle tõrjutuse eest, mida ta oma naise Irja juures järjest enam koges. See pidi olema omamoodi kättemaks naisele, kes mehe arvates oli armastuse tema vastu ammugi kaotanud ning talus teda vaid selleks, et jõukamal järjel püsida. Kumb neist rohkem süüdi oli, seda on raske öelda; kindel on vaid see, et niisugusel juhul pole süü kunagi ainult ühepoolne.

Aktiivsem pool leiab endale alati õigustuse. Mehe sümpaatia kaldus aina rohkem Kristi poole ja mõte temaga koos elama hakata ei tundunudki enam nii utoopiline.

„Oled sa mõelnud, et ma kõlbaksin sulle rohkem isaks kui meheks?” oli ta naiselt küsinud.

„Ei kõlba! Sa oled isaks liiga poisikese moodi,” oli Kristi arvanud ja see vastus kõdistas mõnusalt mehe iseteadvust. Ning kui neiueas naine veel lisas, et mees peabki vanem ja kogenum olema, oli see sama hea kui nõusolek. Nende lõplikuks ühteviijaks sai aga seesama Antsuõue talu, mis küll enam ammugi ei olnud talu selle algses tähenduses; siin üheskoos maja ümber ehitades ja aina uusi plaane tehes said nad järjest lähedasemaks, kuni Raul lõpuks oma abielu lahutas ja end lõplikult Kristiga sidus.

Oli siiski üks aspekt, mis viimasel ajal Rauli aina enam häiris, nimelt poliitika. Kristi oli tema arvates masendavalt apoliitiline; mees oli vahel trotsiga mõelnud, et just tänu niisugustele inimestele ongi diktatuur ja rahvusluse mahasalgamine võimalikuks saanud. Nii oligi tekkinud kummaline olukord, et kakskümmend aastat Raulist vanem Anne oli noorest, hapravõitu ja vaieldamatult kaunist Kristist isamaa-armastuse poolest mäekõrguselt üle ja korvas sellega mõnevõrra puudujääki, mida Raul elukaaslase juures tunnetas. Polnud siis mingi ime, et Anne Antsuõuele ilmudes mees käsiloleva töö sedamaid pooleli jättis ja heal meelel tunnikese kohvitassi juures veetis. Kristile jäi paratamatult kohvikeetja ja statisti osa, ning Annel ja Raulil juttu jätkus.

„Kas sa ei karda, et naabrinaine hakkab sulle külge lööma?” küsis Kristi kord ühe niisuguse istumise järel ja see kõlas päris murelikult.

„Nalja teed või? Sa ju kuuled, millest me räägime! Poliitikast, sellest, et Eesti peab jälle iseseisvaks saama ja kuidas seda asja ajama peaks… Mida varem, seda parem, sest neid inimesi, kes vana vabariiki veel mäletavad, jääb iga aastaga aina vähemaks,” seletas Raul uskumata, et oleks midagi keelatut teinud.

„Mine sa tea… Kui ma kuulen, kuidas sa räägid, jääb tõesti mulje, et naabrinaisega plaanipidamine on sulle kõige tähtsam.”

„Kuule, Kristi – ta on minust kakskümmend aastat vanem!”

Naine ei tahtnud sel teemal jätkata, aga Raulile jäi mulje, et tema seletused olid viljatule pinnasele langenud. Armukadedus on visa ja kiuslik taim nagu karuohakas – saab alguse tillukesest, peaaegu olematust seemnest, aga kui vohama pääseb, teeb oma okastega igaühe elu kibedaks.