Читать книгу Kodutute küla IV: Läänetuul, taeva luud - Erik Tohvri - Страница 6

Raudiku mõisapargis olid õhtuseks jaanipeoks vajalikud ettevalmistused tehtud. Kunagisel kooli palliplatsil ja selle ümbruses oli rohi madalaks niidetud, paarimeetristest puudest lõkkepüramiid üles laotud ja isegi lipuvarras püsti pandud. Kogu peo korraldamise oli enda peale võtnud Peeter Varik, kellest oli Raudikul saanud kõigile tuntud ja asjalikkuse poolest hinnatud inimene. Remonditöökotta, kus ta töötas, oli kõigil siitkandi masinameestel aeg-ajalt asja – nii nendel, kes oma igapäevaleiva traktori- või autoroolis teenisid, kui ka neil, kelle isiklik sõiduk streikima hakkas või muidu kõpitsemist vajas.

Noor mees Siim Kornel oli töökojas Peetri igapäevane käealune ning oli tema paremaks käeks olnud ka jaanipeo ettevalmistamisel; kui ettevõtmine Sooranna poodi riputatud kuulutuse kaudu laiemalt teatavaks sai, pakkusid oma abi ka mitmed ümbruskonna inimesed. Metsavaht Martin Veerik lubas tuua kas või terve traktorikoorma metsakuivi lõkkepuid.

„Ma lõigun need paarimeetristeks, parajad lõkkeks püsti panna… Mis see mul mootorsaega tõmmata, tühiasi! Kui keegi tuleks vaid appi koormasse tõstma, ma toon need traktoriga ära,” oli mees lubanud ja Siimu abiga olidki puud kohale jõudnud. Vana Põiklik oli omalt poolt lubanud ankrutäie õlut teha.

„Mis jaanipäev see ilma õlleta,” oli ta Peetrile väitnud. „Palju sest ühest ankrutäiest saab, aga eks ta läheb ikka asja eest!”

„Poe-Maie lubas oma autoga ka mõne kasti õlut ja lastele limonaadi tuua, hakkab seda müütama, eks sellest saab lisa,” arvas Peeter.

„Õlut võib, aga ärgu jumala eest viina toogu! See võtab meestel mõistuse peast, on seda tarvis!” hoiatas endine osakonnajuhataja ja Peeter Varik jäi temaga nõusse. Ta ei osanud isegi Põikliku pakutud prii koduõlut oluliseks pidada, sest tema meeles mõlkus tõeliselt isamaaline küla ühispidu – niisugune, mis siiamaani, kogu tema viiekümneaastase eluaja jooksul oli mõeldamatu olnud. Ning see, et peo korraldamisele nii palju poolehoidjaid ja kaasaaitajaid tekkis, oli rõõmus üllatus – näis, nagu oleksid siiamaani omaette nokitsenud ja eraldi hoidnud külainimesed äkki ärganud, et lõpuks ometi jälle tõelise rahvana koos tegutsema hakata.

Muidugi levis teade Raudikul kavandatud jaanipeost ka kaugemale. Valmar Lepassaar, kes endiselt sovhoosi direktori postil troonis, helistas Peetrile ja küsis:

„Ma kuulsin, et hakkate seal jaanipäeva pidama?”

„Jaa, niisugune plaan on meil tõesti…” möönis Peeter sinna juurde mõeldes, et äkki oleks pidanud selleks direktorilt luba küsima. Aga Lepassaar oli leplikult häälestatud, ütles vaid kuidagi ebamäärasel toonil, mida oleks võinud ka hoiatusena võtta:

„Nojah, vaadake siis, et te seal liiga… liiale ei lähe!” Ülemus lõpetas kõne ootamatult järsult ja Peeter ei saanudki aru, mis tal mõttes oli – kas ta oli peo heaks kiitnud või oleks parema meelega ära keelanud.

Jaanipidu ei saa liiga vara alustada. Suvise pööripäeva aegu on päike hilisõhtuni taevas ja selle taevatule kõrval jääb mis tahes jaanilõke mannetuks. Mis kell alustada, selles asjas peeti töökojas terve ajurünnak maha, osavõtjateks peale Peetri ja Siimu ka Valdur Harakas ja Põiklik, kes oma autol nüüd pea iga päev Raudikule vuristas ja kepi najal töökotta lonkas. Lõpuks jõuti üksmeelele, et pidu alustatakse kell üheksa. Päike ripub siis küll veel kõrgel mere kohal, aga eks tuli süüdatakse hiljem.

„Vanasti korraldas koolijuhataja Aavik õpilaste ettekandeid, loeti luuletusi ja lauldi… Ükskord mängiti terve näidend maha, alles siis pandi tõrvatünn posti otsas põlema,” seletas Põiklik kui kohalike kommete tundja.

„Tõrvatünn! Meie võiksime ka tõrvatünni posti otsa ajada!” läks Siim Kornel õhinasse, aga teised laitsid selle mõtte maha. Polnud ju kumbagi, ei puutünni ega tõrvaseid laaste, millega seda täita.

„Lõke on parem, sinna saab alati puid juurde panna,” ütles Põiklik ja nii ka jäi, Roomet oli nende hulgas kõige vanem ja tema hääl kõige kaalukam.

Raudikul kavandatud pidu polnud Parkse sovhoosi juhtkonda siiski ükskõikseks jätnud. Lepassaar kutsus partorg Paumetsa oma kabinetti.

„Ma arvan, et sina peaksid ka sinna minema. Võiksid neile kõnekese pidada ja manitseda, et nad liiga ülemeelikuks ei läheks,” ütles direktor. Pikka aega koos töötanud mehed olid enam-vähem ühise keele leidnud ja ammugi taibanud, et kummastki neist pole tõelist kommunisti saanud; punane riigikord nõudis kõigilt omajagu näitlejavõimeid, aga kinniste uste taga sai asju päris otsesõnu arutada.

„Kõne? Mida kuradit ma neile räägin, praegune aeg on nii segane, et… Otse ei tohi midagi öelda, pärast on kuri karjas nii üht- kui teistpidi! Ütled palju, pannakse kuskil kirja, ütled vähe, hakkab rahvas otse näkku irvitama… Vaino Väljas tundub küll arusaaja olevat, aga neid väiksemaid juppjumalaid, nende meelsust ei tea keegi. Ja räägitakse, et Moskvas on Gorbale palju vastaseid tekkinud, kõik hoiavad hammastega oma vanast ametipostist kinni,” seletas Paumets nõutult. Tema püüdis oma elu nii lihtsaks teha kui võimalik ja oleks heameelega kõik otsustamised teiste kaela veeretanud, oleks vaid palgapäevadel tööle tulnud.

„Volli, sina oled eluaeg osanud asju ümmarguseks rääkida. Pead seal avamiseks väikese kõne maha ja annad sellega kogu olemisele õige suuna. Ja kui sina kohal oled, ega nad siis ei julge liiga isamaaliseks minna. Aga kui see juhtub, on meil mõlemal sinuga rajoonikomiteesse vaibale minek!”

Paumets tegi küll virila näo, aga pidi nõusse jääma. Lepassaar oli ikkagi Parkse sovhoosis peamine otsustaja.

Samal ajal käisid Raudiku mõisapargis viimased ettevalmistustööd. Laine Leesiku abiga leiti mõisahoone pööningult mõned imekombel säilinud pikad pingid, mis olid veel Raudiku koolisaalis näitemängu tegemise ajast pärit. Viimati oli neid Marie Käo juubelisünnipäeval kasutatud ja nüüdki sai nendele vähemalt paarkümmend inimest istuma mahutada – enamik jaanipeole oodatavatest olid juba vanad ja vajasid kindlat tagumikutuge. Poe-Maie jaoks kombineeriti iidse vahtrapuu alla midagi laua- või letitaolist lootuses, et juhuslik vihmasabin puuvõrasse kinni jääb ja seda improviseeritud puhvetit kahjustama ei pääse – ilm oli pooleldi pilvealuseks jäänud, kuid helendavad laigud taevas paistsid lubavat, et sadu ei tule.

Rahvas hakkas aegsasti kogunema. Tuldi kiirustamata, parki jõudes jäid mitmed kolme-neljakaupa gruppidesse seisma ja vestlema. Raudikul olid suuremad rahvapeod ju haruldaseks muutunud, tulijad olid ühtaegu varjatult elevil ja samas oleksid justkui häbenenud, et ei raatsinud tulemata jätta. Kaugemalt tuldi autodega – enamik maaperesid, kus veel mõni vähegi toimekam liige leidus, oli endale niisuguse sõiduriista muretsenud. Peaaegu kõik need olid pruugitud, paljud kalli raha eest kaugelt Venemaalt toodud, mis järjekordselt tõestas, et kõige tähtsam millegi hankimise juures on ikkagi tahtmine. Autod pargiti mõisahoone taha muruplatsile, kus nende edasipääsu tõkestas üle kunagise pargitee tõmmatud köis.

„Mine mõnda hullu tea, sõidab oma limusiiniga rahva hulka,” arvas Peeter Varik, ja Härmalt leitud köiele riputati ka papist lõigatud keelumärk.

Roomet Põiklik oli päeva jooksul oma „Moskvitšiga” mitu korda kodu ja peopaiga vahet sõitnud, aga nüüd, kui kell hakkas juba üheksa ligi tikkuma, polnud meest kuskil näha. Roomet pidi peo avasõnad ütlema, nii olid nad kokku leppinud, ja Peeter Varik vaatas aina rahutumalt silla poole. Tuttavat rohelist autot sealt aga ei ilmunud.

„Kui Roomet ei tule, pead sina avakõne pidama,” ütles Peeter Taavi Mulderile, keda ikka veel uueks osakonnajuhatajaks tituleeriti, kuigi mees oli juba tosin aastat seda ametit pidanud.

„Hull peast, mina ei saa kolme sõnagi ritta pandud! Mina olen teoinimene, mitte mõni kuldsuu.” Mees rehmas ehmunult käega ja läks kiiresti eemale, kartes, et Peeter teda veelgi keelitama hakkab.

Aga ei öelda asjata, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, kuigi see abi ei tarvitse alati eriti asjakohane olla. Oodatud rohelise auto asemel veeres üle silla mõisaparki vana tüüpi „Volga”, parkis end teiste autode kõrvale ja selle rooli tagant astus välja Parkse sovhoosi partorg Voldemar Paumets. Mees kõndis peoplatsi poole, noogutas tervitades nii paremale kui vasakule ja sammus otse Peeter Variku juurde.

„Tere… Lepassaar saatis mind siia teie pidu avama või nii…”

Hullemini ei oleks Peetri arvates isegi unes minna võinud. Peeter ei olnud parteimees ja Paumetsa oli ta vaid suurematel koosolekutel näinud, kus too oli ilmetult riigitruude sõnavõttudega esinenud. Selle mehe ootamatu ilmumine keeras loodetud isamaalise peo juba enne algamist lootusetult tuksi ja Peetril oli enda taltsutamisega raskusi.

„Meie mõtlesime, et saame ise hakkama…” ütles ta kortsus kulmul.

„Pole viga, ma polegi ammu rahvale rääkinud! Sest praegu on uutmoodi ajad ja tähtis on, et neist õigesti aru saadakse,” seletas parteiorganisaator, aga tegi seda kuidagi ebaledes ja samas oma ebakindlust tehtult reipa tooni taha peites. Peeter tõmbus tagasi ning otsis üles Valdur Haraka ja Siimu, et natuke nõu pidada.

„Mida kuradit me teeme? See keerab kogu meie ilusa peo nahka!”

„Mis teeme… Mis muud kui mees kotti ja jõkke!” praalis Valdur, tema oli juba pudeli õlut alla kulistanud ja naeris nüüd oma nalja. Alati toimekas noormees Siim aga vaatas kimbatuses ühelt teisele – ei saa ju ometi sovhoosi tähtsuselt teist meest jõuga minema küütida!

„Kuhu kurat see Roomet jääb! Tema teeks asja klaariks, nemad on ju Paumetsaga aastaid ühes kontoris istunud,” kirus Peeter ja vaatas jälle silla poole. Kell liikus halastamatult edasi, väljakuulutatud alguseni oli jäänud veel kümmekond minutit.

Põiklik, kuramus, vist ei tulegi… Vana mees, küllap lõi vedelaks, hakkas kartma, mõtiskles Peeter Varik tigedalt, endale aru andmata, mida just ja mispärast oleks Roomet kartma pidanud. Ning veel mõne minuti oodanud, läks ta raske südamega otse Voldemar Paumetsa juurde, kes oli pingiotsal istet võtnud.

„Peame vist alustama… Kõigepealt loetakse luuletus ja siis ütlete teie avasõnad. Ega pikalt pole vaja, aga ilma ei saa… Ja ärge lõpuks unustage nimetamata, et on vaja võidupüha lipp heisata. Meil on lipp hakkamas ja rahvariietes tüdrukud tõmbavad siis lipu üles… Tahtsime küll poisi ja tüdruku lippu heiskama panna, aga poisile ei olnud rahvariideid,” seletas Peeter vaikselt, istuja kõrva juurde kummardudes ja tundis selle juures lausa hingekraapivat vastumeelsust.

„Võidu…püha lipp?” küsis Paumets kulmu kortsutades. Tema arvates oli võidupüha alati maikuus olnud, üheksandal. „Mis võidupüha?”

„Jaa, muidugi, täna on ju eesti rahva võidupüha! Vabadussõja ajast.”

Paumets vaatas oma saapaninasid ja mõtles kramplikult, mida öelda. Köhatas, nagu oleks midagi kurku läinud.

„Äkki läheb paljuks? Lipp on teil nagunii sinimustvalge. Kui ütleks lihtsalt, et rahvuslipp? Teate, seda rahvusasja peab ettevaatlikult ajama, ei tohi üle soolata.”

„Noh, olgu... Ütelge siis – rahvuslipp! Ja pikka kõnet polegi vaja…”

Paumetsa olekust oli näha, et parema meelega oleks mees temale antud ülesande sinnapaika jätnud ja minema läinud. Ta oli kahe tule vahele sattunud – aeg nõudis, et peab rahva poole hoidma, kuskil südamesopis oli mees ka ise omajagu rahvuslaseks jäänud, aga amet ja aastakümnete rutiin olid paratamatult oma jäljed jätnud.

Peeter läks lõkkeplatsi keskele ja hüüdis:

„Hei, Raudiku rahvas! Astuge lähemale, hakkame peale!” Ootas veidike, kuni rahvas kogunes, ja teatas: „Meie peo alguseks esitab Anneli teile Lydia Koidula luuletuse.”

Rahvariietes Anneli, Parkse kooli seitsmenda klassi tüdruk, astus veidi ebalevalt ringi keskele. Ta oli Peetrit alati vanaisaks nimetanud, kuigi tema ema Agnessa oli mehele vaid kasutütar – üks kahest Ludmilla esimese abielu lapsest.

„Mu isamaa on minu arm,

kel südant annud ma”

Eesti rahvale olid Tallinnas iga viie aasta järel toimuvad laulupeod hinge läinud just selle laulu, nende südamlike sõnade tõttu. Raudikul polnud enam ammu laulukoori, aga laulupeod ja eriti see laul oli televiisori kaudu igasse kodusse vabadusiha sisendanud. Ning nüüd, kui habras, maani rahvariideseelikus tüdruk hingestatult neid kõigile tuntud värsse luges, oli igaühel lihtne sõnadele ka viis juurde mõelda, laul oli ammugi üldtuntuks saanud.

Luuletusele järgnenud aplaus kõlas lageda taeva all küll üsna nõrgalt ja sunnitult, aga ometi lootustandvalt. Siitkandi inimesed olid üle hulga aja jälle kokku saanud ja peaasi – ühel meelel.

Peeter, kes pooltahtmatult oli korraldajaks osutunud, noogutas Paumetsale – kui juba tulid, mine ja kõnele! Ning mees tõusis, astus ette ja pöördus rahva poole. Paraku vedas teda aastakümneid sisseharjutatud rutiin sedamaid alt.

„Kallid seltsimehed!”

Koosolijaid läbis pahameelekohin, aga Paumets oleks ka selleta oma viga taibanud. Kogenud esinejana oskas ta kiiresti kannapöörde teha.

„Ma ütlesin seda sellepärast, et nii me olime sunnitud üksteist kõnetama pikka aega, aastaid ja aastakümneid! Aga nüüd, kui eesti rahvas on üksteisele käed ulatanud ja avaldanud soovi suurema iseolemise järele, ei pea me oma koosolekuid enam niiviisi, kaugelt toodud sõnadega alustama…”

Peeter Varik kuulas küll Paumetsa kõnet, aga heitis endiselt pilke silla poole. Roomet pidi ju lõpuks kohale jõudma! Ning siis märkas ta midagi, mis tuju hoobilt teiseks tegi – mõisahoone nurga tagant ilmus ühe noorema mehe saatel Roomet Põiklik ning lonkas kepile toetudes peopaiga poole. Väikese vahemaa tagant järgnesid talle Eha ja veel keegi naishing. Ning Peeter unustas Paumetsa kuulamise ja ruttas tulijatele vastu.

„Kuhu sa jäid, pidu ammu käib… Pidid ju avasõna ütlema, ja näed, kes seda nüüd teeb! Minge esimesse ritta, seal on mõned kohad vabaks jäetud,” seletas ta poolhääli noomivalt.

„Avasõna… Näe, viimasel hetkel tuli keegi, kes selle töö paremini ära teeb, aga tema tahtis natuke ette valmistada… Ja jäimegi hiljaks,” seletas Põiklik ja lisas tutvustuseks: „Minu poeg Veiko.”

Paumets oli oma pilgu peopaiga kõrval kasvava hiigelkuuse latva naelutanud – tal polnud kombeks rääkides rahvale otsa vaadata – ning laskis edasi:

„Eesti rahvas on paljude vallutajate all kannatanud, aga ometi osanud ennast alati orjusest vabaks raputada. Ka nüüd oleme jõudnud otsustavasse perioodi, kus me tunneme, et ei taha enam niiviisi edasi elada, nagu pidime viimasel poolsajandil elama. Eesti rahvas on püsti tõusnud ja…”

Esimeses pingireas istujate hulgas tekkinud sagin äratas kõneleja tähelepanu ja ta langetas pilgu – näe, vana Põiklik tuli, talle tehakse ruumi… Ja veel keegi… käis mõte, aga kõnemasin töötas edasi.

„…ja eesti rahvas on hakanud jälle vabadust nõudma. Meie…”

Kõneleja pilk langes nüüd esimeses reas istet võtnutele ja mees luksatas, sest otse sinnasamma, temast vaid neli-viis meetrit eemale istunud meest tundis ta raudselt – see oli Veiko Põiklik, kompartei rajoonikomitee teine sekretär. Tema otsene ülemus partei liinis, kes teda kui kõnelejat nüüd uurivalt ja ilmselge hukkamõistuga silmitses.

Paumetsa kõnesse tekkis tilluke paus, sest sedamaid meenus üks ammune keskustelu, kui ta Roomet Põikliku käest oli otse küsinud: kuule, kas see rajoonikomitee sekretär on sinu sugulane? Ja Roomet oli tõrjuvalt ühmanud, et neid Põikliku-nimelisi on kõik kohad täis… Paumets köhatas, nagu oleks paus mingist kõrikrambist tekkinud, ja jätkas, aga enam sugugi mitte nii kindlalt:

„Kogu Nõukogude Liidu ellu on tulnud suur pööre! Peasekretär Mihhail Gorbatšovi alustatud perestroika on toonud ennenägematuid muutusi kõikide rahvaste, sealhulgas ka eesti rahva ellu… Eesti NSV-le on antud suur õigus ise oma asju otsustada, meil on oma valitsus – kõik tänu Moskva targale juhtimisele! Ja mina soovin teile kõigile tänasel jaanipäeval head peotuju!”

Paumets noogutas rahva poole ja sai hõreda aplausi. Kõndis siis otsejoones Veiko Põikliku juurde ning ulatas terekäe.

„Tere… Suur au Raudiku rahvale, et teie isiklikult. Näete, pandi mind kõnelema, aga praegu on see… üleminekuperiood…”

„Olgu-olgu! Mina tahtsin ka paar sõna öelda, istuge minu kohale!” Veiko tõusis ja astus noore mehe krapsakusega rahva ette.

„Tere, Raudiku inimesed! Täna on eesti rahva võidupäev ja seda mitte ainult Võnnu lahingu võidu mälestamiseks, vaid samapalju või veelgi rohkem selle võidu tähistamiseks, mille me oleme endale kätte võidelnud viimastel aastatel. Selle võitluse üheks tähiseks on, et saame jälle oma sinimustvalge lipu alla kokku tulla.” Kõneleja heitis pilgu lipuvarda poole, mis endiselt tühjana seisis. Peeter Varik noogutas rahvariietes tüdrukutele, kes seda märguannet olid oodanud ja nüüd tegutsema asusid. Suur sinimustvalge lipukangas, mille Ludmilla Varik oli Peetri soovil kolmest siilust kokku õmmelnud, tõusis ja hakkas mere poolt hoovavas tuules laisalt lehvima.

Veiko Põiklik tõstis lipu poole vaadates käe, nagu tahaks ta trikoloori tervitada, aga siis märkas midagi, milleks ta ei olnud ette valmistatud – mõisahoone nurga juures seisis tihedas grupis kümmekond inimest, nii naisi kui mehi, kes olid käes hoitava lipu samuti kõrgele tõstnud. Veripunase, Nõukogudemaa lipu... Juri Akakjevitš Gofman oli salga interrindelasi kohale toonud.