Читать книгу Kollaste lehtede aegu - Erik Tohvri - Страница 2

Kevad oli oma õigustesse astunud. Oli varakevad, lume sulamise ja lepaurbade aeg, millest linnatänavaile jõudsid küll vaid sulaveeloigud ja oht mööduvatest autodest märjaks pritsitud saada. Ja muidugi päike, mis talve jooksul kokkukuhjatud hanged madalaks sulatas ja armutult paljastas kõik selle, mis kunagi nii säravvalge lume alla oli peitunud. Kesklinnas tekitaski kevadpäike kummalise metamorfoosi: pani säravalt helendama äsjaremonditud majade seinad, peegeldus silmipimestavalt uute hoonete vitriinakandelt, aga muutis inetult räpaseks skväärid ja pargid, kus varblased üha vajumalt siutsusid. Hoopis ilusam oli äärelinnas, kus lumi põlismändide all pikemalt püsis ja sulast hoolimata ikkagi säravvalgeks jäi. Seal kahistas tuul talve jooksul kollakaks tõmbunud männiokstes, päike alustas lumevaiba lammutamist aga puutüvede juurest. Paari päevaga tekkisid puude ümber süvendid nagu pesukausid, mille põhja on keegi istutanud sammalt ja kanarbikku.

Anne Kruudal ei olnud nendel päevadel aega kevade edusamme märgata. Tal oli mure, sest aeg, mida ta salamisi oli kartnud ja millele ta mingi erilise fatalismiga oli üritanud mitte mõelda, oli nüüd kätte jõudmas. Tädi Marta, eluaegne vanapiiga, elas onkoloogiahaiglas oma viimaseid päevi ja ainsa elusoleva sugulasena oli Annele jäänud kohustus ta kõigiti kombekohaselt sinna toimetada, kust me kõik võetud oleme.

“Raha ja varandust mul sulle jätta ei ole, aga eks sa müüd maja maha. Midagi sealt ikka saab,” oli tädi alles haigevoodil öelnud.

“Mis sa sellest! Vaata, et saad veel tervekski,” oli Anne vastanud ja samas pea ära keeranud, sest öeldu kukkus väga võltsilt välja.

Tädi Marta oli kogu oma elu maal elanud ja mitmeid ameteid pidanud, viimati külaraamatukogu juhataja olnud. Väike majake, kus Anne suvepuhkuse ajal ja vahel ka nädalavahetustel külas käis, asus keskusest paar kilomeetrit eemal kohaliku maantee ääres metsa kaenlas. Kunagisest popsitalust jäigi vaid kaks naissoost järeltulijat, vanaema Kadri oli pärast teise tütre ilmaletulekut põduraks jäänud ja Anne mõtles aina suurema ebalusega, et küllap see vähiviga oli nende peres naiste pärisosaks määratud. Ka tema ema Meeta oli tosina aasta eest vähk viinud, kuigi järjekorras oleks pidanud olema hoopis Marta kui vanem õde.

Muistsed ajad, mil eesti peredes sündis vähemalt pool tosinat last, olid niisiis nende suguvõsas lõppenud juba ammu ning ka Anne oli üksik laps. Sest kui ta oli kolmene, jäi tema isa ühel järjekordsel metsaaktsioonil palgikoorma alla.

Tädi Marta oli esivanemate kodul ikkagi hinge sees hoidnud, lasknud majakest kõbida ja isegi laudvoodri ümber lüüa ning selle siis oma käega kollaseks värvinud. Tõsi küll, nüüdseks oli värv juba luitunud ja päikesepoolsest küljest laiguti maha tulnud, kuid kaugelt vaadates oli kollane majake rohelises metsakaenlas veel eelmisel suvel Annele vägagi armsake tundunud. Sest see oli talle ikkagi maakodu, kuigi ta oma elu jooksul oli sinna pääsenud vaid ükskuid puhkusenädalaid veetma.

Mis majast saab ja kuidas seda müüa, see oli Annele aga tulevikuprobleem. Praegu oli tähtsamat meeles pidada. Matustega on nii, et neid tuleb õnneks harva korraldada, see aga tähendab, et mõni vajalik toimetus võib koguni kahe silma vahele jääda. Kirst, dokumendid, haud, kirikuõpetaja, peielaud, transport… Mis veel? Ahjaa, laululehed muidugi. Ja pärg, vahest ka mõned lillepotid, matuselisi pole just palju tulemas. Linnamatustega on lihtsam, seal saab kõik tellida ühest kohast, aga tädi Marta oli avaldanud kindlat soovi maetud saada sinna, kus tema eelkäijad olid juba aastaid puhanud. See oli väike maakalmistu ja sellele mõeldes tundis Anne südames pitsitust nagu ikka siis, kui mingi võlg meenub. Oli ta ju omaste haudadel käinud viimati möödunud jaanipäeva paiku ja sügisest käiku aina edasi lükanud, teades juba siis, et varsti tuleb sinna minna tädi Marta pärast. Tädi oli aga ootamatult visalt haigusele vastu pidanud ja omaste hauad kodusurnuaial olid sellel talvel lume all ilma tavapäraste kuuseoksteta.

“Eks ka minul ole vanadus kallal, enam nagu ei jõua…” üritas ta ennast lohutada, tundes samas, et see on vaid ettekääne. Viiekümnekahene inimene oli talle tundunud vanana siis, kui ta ise oli olnud kahekümnene, kolmekümnene, vast veel hiljemgi. Aga vanaduse piir oli iga aastaga edasi nihkunud ja ümbritsev maailm tundus ikka veel selline nagu varemgi – kuigi ta omal ajal oli veendunud, et vanad ei suuda enam mõista ümberringi toimuvat, vähemalt mitte adekvaatselt ega objektiivselt.

Arturile Anne viimasel ajal enam ei mõelnud. Ta oli nüüdseks osanud selle sektori oma möödunud elust lihtsalt välja lülitada, kuigi veel paari aasta eest oli tema lemmikmõtteks enne uinumist olnud kujutelm, et mees tuleb tagasi, ütleb, et ta on eksinud, ja palub andeks. Ja kuidas tema, Anne, siis tunneb end olukorra peremehena, laseb lahutatud mehel pikka aega omas rasvas praadida, enne kui suuremeelselt teatab, et olgu, eks me võime siis veel kord proovida – endal süda rõõmust hüppamas. See ilus ja värvikas kujutluspilt aga tuhmus ajapikku ning ei erutanud enam. Pärastgi jõudsid temani tuimestava järjekindlusega teated sellest, et Artur pidi oma uue kaasaga hästi elama, neid olla nähtud nii teatris kui restoranis, isegi kuskil turismireisil. Selliste teadete eest hoolitsesid muidugi sõbrannad, keda Annel oli arutu hulk, oli ta ju olnud alati lahke ja seltsiva iseloomuga. Kõik naistuttavad olid teda kadestanud, alates juba sellest, kui nad Arturiga siia mändidealusesse äärelinna ehituskrundi ostsid ning oma maja püsti panid, ilusa, väikese ja igati mugava majakese. Aga kadestamine lõppes siis, kui Artur oli mütsi pähe pannud ja omatehtud jalgväravast viimast korda välja kõndinud, kõigile, ka senisele abikaasale ootamatult.

“Kõik jääb sulle,” oli ta Annele suuremeelselt teatanud. “Ma ei taha muud kui vabadust. Sa võid kohtus mind täielikult süüdlaseks teha, ma ei vaidle vastu.”

Jah, Anne oli pime olnud. Lausa pimesi usaldanud meest, kes oli tuntud firma teenistuses ja pidi tihti lähetustes käima. Siis aga selgus, et Artur oli juba pikalt harrastanud kummalist kaksikelu, sisuliselt elanud perekonnas, kus pärast leseks jäänud naise oli kaks last.

“Kas sa siis laste pärast?” oli Anne küsinud, aga see küsimus jäi vastuseta. “Jumal küll, me oleksime ju võinud lapsendada, võtta kas või kolm last!”

Annele ei olnud lapseõnne antud ja Artur oli sellega näiliselt rahulikult leppinud. Just näiliselt, sest tuli tuha all, igatsus lastega pere järele oli temas ikkagi vaikselt miilanud, kuni saatus tõi tema teele selle liiklusõnnetuses leseks jäänud Reili. Ja siis, juba viiekümneaastasena, oli ta kõigele senisele äkki selja pööranud, jätnud endale vaid auto, ning maja koos kõige ülejäänuga Annele loovutanud.

“Siga küll, aga ikkagi suuremeelne,” arvas sõbranna Meeli, kes oli Annest kümmekond aastat vanem ja seetõttu elukogenum. “Seaduse järgi oleks tal ju olnud õigus ka poolele majale. Ja poolele kogu sinu elamisest,” viitas ta elutoa sisustusele, mida ei saanud kuidagi nigelaks nimetada.

Sõbrannad istusid kohvitassi taga ja krõbistasid küpsiseid. Meeli oli juba pensionieas, aga sellest hoolimata nägi välja veel küllaltki nooruslik. Anne aga hindas teda just sellepärast, et Meelil oli kombeks rääkida asjadest otse, neid ilustamata või moonutamata. Õigupoolest oligi Meeli ainus, kellele Anne oli usaldanud oma perekonnasaladused, niipalju kui tal neid oligi, ja kellele ta kohemaid ka Arturi minekust oli teatanud. Nüüd oli sellest möödas juba viis aastat, aga kui nad kokku said, kaldus jutt vahetevahel ikkagi Anne jalgalasknud mehele. Armistunud haav tuletas end meelde ja tahtis kratsimist. Sest mahajäetav on alati alandavam olla kui mahajätja, sündigu see millisel motiivil tahes.

“Tead, ma olen vahel mõelnud, et mõnes suhtes on mul niiviisi isegi parem. Ega me Arturiga igas asjas sugugi ühel nõul ei olnud. Mitte et me oleksime eriti kakelnud, aga üks pidi alla andma ja ega see meid lähedasemaks teinud,” rääkis Anne.

“Kas sa tahad öelda, et see allaandja olid alati sina?”

“Alati muidugi mitte. Kui ma midagi ikka tahtsin, siis jäi minu tahtmine pärast, mis seal salata. Artur oli ju pehme loomuga… Aga kuidas sinul läheb?”

“Mis minul – ma olen juba aasta kodune olnud ja suurt pensioni saanud,” muigas Meeli. “Paarikümne aasta pärast ei usu enam keegi, et sellise väikese rahaga ka elada sai. Ega vist seda mäletatagi! Siiamaani polnud ju viga, Pärtel sai korralikku palka, aga nüüd…”

“Eks teil ole midagi kõrvale ka pandud,” arvas Anne. “Ta on ju sul eluaeg pearaamatupidaja olnud. Ikkagi suurepalgaline!”

“Vähe küll, ei sellest saa suurt midagi. Ega me pole koonerdanud ega kroone sukasäärde ladunud. Muidugi, mingi pangaarve meil on, aga see on paari aastaga läbi. Elukallidus tõuseb ja… Sa mõtle vaid, juba korteriüür ja elekter maksavad rohkem kui minu pension!”

“Eks küte, see…” teadis Anne. “Minul on lihtsam – ajan aga puid ahju ja… Kui nii mõelda, siis pean küll Arturit tänama, et ta maja mulle jättis. Muidugi, praegu ma ju veel töötan, aga viie”kuue aasta pärast tuleb hakata pensionist elama. Ja eks nüüdki on väljaminekuid, tädi Marta põetamine on juba üksjagu maksma läinud. Ja matus tulemas!”

“Kas tal siis matuseraha…” alustas Meeli, aga Anne ei lasknud tal lõpetada.

“Mõned inimesed lihtsalt ei mõtle sellele. Polnud tal ju ka seda raha kuskilt võtta, tilluke raamatukoguhoidja palk ja lõpuks pension. Muidugi ta ütles, et müügu ma tema maja maha, sellel on ju ikkagi oma väärtus. Eks ma seda peangi tegema, pole minust seal käijat ega olijat, aga kogu see asi on jälle omaette ettevõtmine. Ja enne tuleb maja puhtaks kasida, aga kas sa kujutled, kui palju on ühel vanainimesel igasugust kolu kogunenud…”

Meeli noogutas ja mõlemad rüüpasid keskendunult kohvi. Aga Anne jäi äkki ainiti sõbrannale otsa vaatama.

“Kuule, ega sa… ega te pole kunagi arutanud, et võiks hoopis linnast maale kolida?”

“Meie?” imestas Meeli ja hakkas naerma. “Mis meiesugused seal pärast hakkaks, eluaeg linnas elatud!”

“Ei, aga mõtle tõsiselt! Ega enam pole need ajad, kus maal hinge seespidamiseks tuli lehma pidada. Nüüd on poed igal pool kraami täis nagu linnaski. Aga elu on rahulikum ja mis peaasi – palju odavam! Ja minu teada pole sina ka just niisugune inimene, kes iga päev mööda linnakaubamajasid traavida tahaks.”

“Jumala eest, seda küll mitte. Pole tahtmist ega rahagi, kui midagi väga meeldima hakkaks. Aga maale – ma kujutlen, mis näo Pärtel selle jutu pärast teha võiks. Ta ei teeks kuulmagi!”

Sõbrannad mõtlesid jälle kumbki oma mõtteid, aga Anne ilmest oli näha, et äsja pähetulnud idee oli talle vägagi meeldima hakanud ning ta ei kavatsenud sellest nii lihtsalt loobuda.

“Sa mõtle vaid,” jätkas ta rohkem nagu iseendale. “Puhas loodus, linnulaul, värske õhk… Ei mingit mürinat, raginat ega autode suitsu. Mina küll ei kujuta, kuidas te seal kivikülas elanud olete, puha betoonseinad ümberringi!”

“Jumal, kui õnnelikud me olime, kui Pärtel omal ajal selle korteri sai! See Kalamaja osmik oli juba nii vana ja ära vajunud, et uksed ei käinud enam kinni. Ja aknad täitsa mädanenud, tuul käis läbi. Keskküte – me polnud ju keskküttega majas elanudki! Vann, soe vesi…”

“…mis kõik maksab hirmsat raha!” jätkas Anne. “Hästi, maal võibolla vanni ei ole, on saun. Keskkütet ei ole, aga on korralik ahi, kütad kui vaja. Isegi suvel niiske ja külma ilmaga, kui sa oma betoonmajas lõdised. Aga kõige tähtsam…”

“Noh?” kergitas Meeli kulme, kui sõbranna oli oma kõnes tähendusrikka pausi teinud. “Mis on kõige tähtsam?”

“See, et mul poleks vaja tädi maja võõrastele müüa. Saaksin ka ise mõnikord külla tulla, lapsepõlve meenutama. Ja sina aitaksid mul kraamida, kogu see tädi värk ära klaarida!”

“Sa mõtled siis, et sinu tädi maja?”

“Just! Seda ma mõtlengi! Ja usu – teilt ma hingehinda ei võtaks!”

“Hingehinda meil polekski maksta, aga ma ei usu, et Pärtel sellega nõus on. Temale on see võõras ja tundmatu asi. Ta pole mul ju mingi meistrimees, eluaeg vaid paberile numbreid maalinud.”

Anne aga ei teinud Meelit kuulmagi, tõmbas lahti sektsioonkapi alumise sahtli, võttis sealt fotoalbumi ja hakkas seda kiirustades lehitsema. Teda oli vallanud kinnisidee ja selle elluviimine ei sallinud viivitamist.

“Ma näitan seda maja, see hakkab sulle meeldima!”