Читать книгу Kollaste lehtede aegu - Erik Tohvri - Страница 5

Telefon helises pikalt, enne kui Meeli jõudis kartulikoorimisnoa kõrvale panna, käed kuivatada ja toru võtta. Pärtel oli linna pärast kõndima läinud.

“Halloo!”

“Meeli! Küll on hea, et sa kodus oled!” See oli Anne, aga kuidagi murelik, mitte nii heatujuline kui tavaliselt.

“Mis juhtus?”

“Eks ikka see, mis pidi juhtuma. Tädi Marta on surnud.”

“Jumalale tänu, sai vaevast lahti!” ütles Meeli kergendusega.

“Nojah, ega siin muud. Aga nüüd on mul tegemist, võtsin töölt vabad päevad ja… Seda jama on matustega ju nii et aitab. Tead, nüüd ma tunnen esimest korda, et oleks Arturit vaja. Teda ja autot!”

“Ega sa siis…” Meeli jättis ütlemise pooleli, aga teine taipas poolelt sõnalt, olid nad ju kaua sõbrannad olnud.

“Muidugi mitte, ma ainult räägin! See veel puuduks, et ma ennast alandama hakkan, veel nüüd, aastate pärast… Aga mul tuli mõte, et äkki laenad mulle oma meest? Muidugi koos auto ja sinu endaga!”

“Noh, mina pole just oluline…” tõrjus Meeli. “Ma usun, et Pärtel on nõus, aga teda ei ole praegu kodus.”

“Bensiini ma ostan, see on nüüd kallis! Maale peab sõitma, kirikusse ja surnuaiale ja vallamajja. Karta on, et isegi mitu korda. Ja siis ma tahaksin, et teie ka matustele tuleksite – meil on ju nii vähe sugulasi!”

“Tuleme, kindlasti. Meil ju aega jätkub! Kui Pärtel tuleb, ta helistab sulle,” lubas Meeli.

Järgmisel keskhommikul veereski Roometite Lada linnast välja, Meeli juhi kõrval, Anne aga tagaistmel. Sõidusihiks oli Pärtlile tundmatu nimega koht Karbuse, mis pidi olema küla, aga kolhoosiajal juba peaaegu alevi mõõtu kasvanud.

“Tädi maja on sealt ligi paari kilomeetri jagu edasi, kirikusse ja surnuaiale saab viis-kuus kilomeetrit,” seletas Anne ja ei väsinud kordamast, et tema maksab kinni kogu bensiini ja kõik muud kulud. Pärtel vaatas hoolega teed, ta ei tundnud end autoroolis kunagi liiga vabalt. Auto oli temale omamoodi müsteerium, tundmatu jõu poolt ratastel edasi veeretatav monstrum, mis tahtis eriti hoolikat jälgimist ja juhatamist. Tehnika oli alati olnud Pärtli nõrk külg, ta lihtsalt ei tundnud selle vastu huvi ja leppis teadmisega, et on inimesi, kes seda tunnevad ja vajaduse puhul korrastavad. Oma kogemustest teadis ta ka seda, et väiksemgi hooletus auto juhtimisel võib kalliks maksma minna – kord oli ta sõidu ajal autosse tunginud porikärbest maha lüüa üritanud ja selle pärast end maanteekraavis leidnud, hiljem aga pidanud terve hunniku rublasid remondi eest välja laduma.

Naised vestlesid omavahel ja Meeli vahetas aeg-ajalt üle õla sõbrannaga tähendusrikkaid pilke. Ilmselt olid need kaks omavahel milleski kokku leppinud ja siis, kui tee pööras jändrike mändidega kaetud liivaste küngaste vahele, ütles Anne unistavalt:

“Jumal küll kui ilus siin ikkagi on! Kas sina, Pärtel, tahaksid maal elada?”

“Ah?” ärkas Pärtel mõttest. “Maal elada? Ei kujuta ette, ma olen eluaeg linnainimene olnud. Linnas sündinud, kasvanud, koolis käinud. Näe – naisegi leidsin linnast!” üritas ta küsimist naljaks keerata.

“Jaa, isegi kaks naist,” ütles Meeli vahele ja teistele jäigi arusaamatuks, kas ta mõtles sellega Pärtli kahte abielu või praegust reisiseltskonda.

“Aga tõsiselt?” ei jätnud Anne jonni.

“Nojah, kui teoreetiliselt võtta, see võiks isegi ilus olla. Aga praktikas vist ei kuku välja. Suvel võibolla jah, aga talvel… Või sügisel poriga, pime, tänavavalgustust ei ole…”

“Trollibussi ka ei ole,” noogutas Meeli kaastundlikult pead. “Sina oled ju harjunud, et trollibuss akna alt läbi käib!”

Pärtel tajus pilget ja tõmbus endasse, Anne aga raputas Meeli suunas pead – sõbranna oli oma otsekohesusega tema plaanid nurja ajanud. Ta oli kujutlenud, kuidas ta kildhaaval, poolnaljatamisi hakkab Pärtli kindlust murendama, tõestab, mis maal on parem kui linnas, ja lõpuks sunnib meest tunnistama, et tõesti on nii. Nüüd aga oli Pärtel kaitsesse tõmbunud ning enam mitte sugugi jutualdis.

Kümmekond kilomeetrit sõideti vaikides. Anne oli leppinud sellega, et Pärtli huvi tema plaani vastu oli juba eos lõppenud, aga siis küsis asjaosaline ise ootamatult ja otse:

“Miks te mõlemad seda maaelu mulle nii äkki kiitma kukkusite?”

Anne tagaistmel tõmbas pea õlgade vahele. Ei saanud ju tunnistada, et see oli eelnevalt kokku lepitud plaan. Aga Meeli ütles ilustamata:

“Sellepärast, et varem või hiljem peame me oma korterist loobuma ja maale elama minema. Me ei tule lihtsalt omadega muidu välja, see on selge! Ja praegu oleks selleks võimalus, sellepärast.”

“Ja siis teete mulle pressingut, jah? Kahekesi ühe vastu? Ja kust see võimalus praegu kaela kukkus?”

“Tädi maja jääb tühjaks, pean selle nagunii maha müüma, sellepärast. Ja teile ma annaksin odavalt, kas või järelmaksuga, raha poleks mul praegu vajagi. Peaasi, et usaldatavad inimesed. Saad ju aru, maja ei tohi tühjaks jätta, vähemalt mitte pikemaks ajaks, see lõhutakse lihtsalt ära,” tundis Anne nüüd kohustust seletada.

“Ja sina oled ka kohe pimesi nõus? Ilma nägemata ja kohal käimata?” pöördus Pärtel nüüd Meeli poole juba süüdistaval toonil.

“Ma olen piltidel seda maja näinud. Minu arust näeb ta hea välja, just enne sõda ehitatud ja…”

“Ahaa! Nii et – ikkagi vandenõu! Ja selle maalesõidu eesmärk oligi mulle auk pähe rääkida!” ütles Pärtel tigedalt.

“Ei, kulla meheraasuke. Ma olen sinuga liiga kaua elanud ja tean, et sinule ei ole võimalik auku pähe rääkida, sul on selleks liiga kõva pea!” teatas Meeli. “Aga järele mõtelda võiksid küll. Ning kui me juba sinnakanti sõidame, võiksime pilgu pärast visata ka!”

Pärtel ei vastanud midagi. Eespool hakkas paistma majade kogum, silt teeservas teatas, et oldi jõutud Karbusele. Mõned standardsed silikaatelamud, siis esinduslik hoone – kunagi kolhoosikontor, nüüd vallamaja, nagu Anne seletas. Suur maja, milles pärast vallavalitsuse leidus ruumi ka ambulatooriumi ja postkontori jaoks.

“Ma lähen siia sisse, vaja surmatunnistus võtta,” seletas Anne ja Pärtel ajas auto parklaplatsile.

“Tahate mind ikka lollitada küll,” viskas ta Meelile kerge solvumistundega, kui Anne oli hoonesse sisenenud.

“Sa vist ei taha tunnistada, et pärast sinu oskavad ka teised mõelda?”

“Kurat võtaks, sa räägid, nagu mina oleksin krokodill! Oma arust ma ei ole nii vastiku iseloomuga, et minuga peaks ümber käima nagu meremiiniga. Aga ma ei salli lollitamist! Miks sa ei võinud juba kodus otse öelda, et läheme Anne tädi maja vaatama, äkki hakkab meeldima ja ostame ära!”

Nüüd oli Meeli kord imestada. Tõepoolest, tema mehes oli veel selliseid jooni, mida ta ei tundnud. Ta oleks võinud mürki võtta, et sellise jutu pärast poleks Pärtel üldse kodunt kuskile liikunud. Aga mine sa tea…

“Kallis, ma ju tunnen sind! Ma tahtsin, et sa ise selle pärast tuled, sest sulle ju ei meeldi teiste tehtud plaanid. No ära pahanda, aga ma lootsin, et sulle hakkab see koht meeldima ja tuled ise selle pärast, et võiksime…” tegi Meeli kiisuhäält ja vaatas mehele paluvalt otsa.

“Ja kasvan poole päevaga ümber – mina, kuuekümne viie aastane mees! Oled ikka naiivne küll!” pahandas Pärtel, aga juba ilma tigeduseta ning müksas naist küünarnukiga.

Anne tädi maja asus tõepoolest kenas kohas. Tee poolt varjas kollast maja madal kuusehekk. Heki ja maja vahel kasvas neli”viis kaske, mis juba hakkasid kevadist õrnrohelist loori omandama. Maja otsas oli õunaaed vanade õunapuudega, trepi ees mõned raagus ilupõõsad. Teisel pool oli väike metsatukk, selle servas kõrgus mingi kõrvalhoone lagunenud luukere.

“See oli kunagi laut, aga tädist polnud selle lammutajat. Lagunes ise, eks siit küttepuid veel saab… Aga ait on veel üsna korralik,” näitas Anne teist kõrvalhoonet. “Peenra- ja kartulimaa on ka olemas, tõsi küll, paar aastat juba söötis seisnud.”

“Põllumeest minust küll ei saa,” arvas Pärtel, aga maja silmitses ta hoolega. Ta käis ümber selle, uuris pakatanud kollase värvikorraga seinu ja vundamenti, silmitses kohati sammaldunud eterniitkatust ja aknaraame, millelt kitt oli ammugi maha langenud. Ka kividest laotud välistrepil olid praod sees ja üks nurk koguni küljest kukkunud. Välisuks oli parasjagu kiiva vajunud, nii et Anne pidi selle avamiseks jõudu kasutama.

“Noh, remonti on siin hädasti vaja! Kes seda teeb ja mis see maksab?” teatas ta siis mingi sisemise rahuldustundega.

Maja seespool oli olukord parem. Tapeedidki olid veel uuepoolsed, ka pliit, soesein ja ahi nägid päris head välja. Toad olid kõrged, nii nagu enne sõda ehitada tavatseti, põrandad korralikult värvitud.

“Seda tegi tädi ise! Värvis ja tapitseeris niikaua, kui jõud veel üle käis. Ja lilli ta armastas! Toalilled viisime naabrite juurde, kui ta haiglasse läks, aga õues on mitu lillepeenart. Ma aitasin tal veel sügisel jorjenijuurikad keldrisse viia, eks need tuleb varsti jälle maha istutada…” ei väsinud Anne seletamast ja avas aina uusi uksi.

Majas leiduv mööbel oli enamasti pärit sõjajärgsetest aastatest ja märgatavalt kulunud, aga see ei väärinud Pärtli tähelepanu. Võõras mööbel oli tema silmis alati midagi intiimset olnud, midagi sellist nagu aluspesu, mis pärast omaniku teistesse ei puutu. Pärtel ei saanud aru vanavara ja antiikesemete korjajatest, tema arvates oli igal asjal oma ajastu ning sellised asjad sobisid vaid muuseumi või siis kuskile ajaloolisse lavastusse taustmiljööd etendama. Kopitanud hõnguga vanakraamikauplustes, kuhu nad Meeli õhutusel vahetevahel olid sisse põiganud, tundis ta end alati halvasti. Teda rõhus, et kõikidel nendel asjadel on oma minevik, et iga esemega on seotud ammendamatu juhtumite ja sündmuste jada.

“Kui nii mõelda, siis kuulun mina ka vanavara hulka. Just nende pruugitud asjade hulka, mida sa ei salli,” oli Meeli avameelitsenud, kui Pärtel talle oma tõrget seletas, ja mees ei osanud selle pärast muud kosta kui seda, et igal reeglil on erandeid.

Kui Roometid edasisõiduks auto juurde tõmbusid ja Anne maja välisust lukustama jäi, müksas Meeli meest ja küsis poolhääli:

“Noh – mida sa arvad?

“Millest? Aah! Jaa-jaa, kevad tuleb, kevad tuleb,” noogutas Pärtel, vaadates üles rohekasse kevadrüüsse looritatud kaskede poole.