Читать книгу Kollaste lehtede aegu - Erik Tohvri - Страница 4

Pärtel oli koos oma tavapärase elurütmiga kaotanud ka tuju. Esimesel esmaspäeval pärast pensionilejäämist ärkas ta tavalisel ajal, sirutas end, toetas voodis pea kätele ning deklareeris, et nüüd hakkab ta elama nagu kuningas, kes tööd ei tee ja jalgsi käib ainult ühes teatavas kohas. Meeli muigas ja läks kööki kohvi keetma, uuesti uinuda Pärtlil aga ei õnnestunud. Ta oli alati elumuutusi vihanud, igapäevaste rutiinsete toimetuste sooritamine oli talle kindluse andnud. Talle meeldis, kui kõik asjad olid omas paigas ja sellepärast oli tal raske heaks kiita ka mööbli ümberpaigutamist, mida Meeli vahetevahel kodus harrastama tikkus.

“Sa oled konservatiiv! Konserv omas mahlas!” naeris Meeli.

“Ei ole… Või olgu, olen nõus. Aga progressiivne konservatiiv. Niisugune, kes uut ei põlga, muidugi, kui see uus hea on.”

Uus elu, pensionärielu, oli ette mõeldes tundunud mitte just heana, aga paratamatusena. Millegi niisugusena, millega peab lihtsalt leppima. Nagu näiteks mõttega, et kord peab surema – ka surm on ju elumuutus, olgugi, et lõplik. Iseasi, kas nende muutustega ikkagi siis leppida suudetakse, kui nad kord kätte jõuavad. Ja mida päev edasi, seda rohkem Pärtel tundis, et see leppimine ei olegi nii kerge. Ta üritas endale sisendada, et nüüd on tal laialt aega oma lugemusevõlga maksta, võttis riiulist mõned raamatud ja hakkas neid sirvima, aga leidis üllatusega, et need teda ei huvita. Ja kui ta siis ühe mahuka romaaniga tugitooli vajus ning üritas selle sisusse tungida, avastas ta end varsti mõtlemas sootuks muudele asjadele.

Mõnevõrra päästsid teda kevadised jalutuskäigud, mida nad koos Meeliga nüüd päeviti harrastama hakkasid. Oli aprillikuu ja nad käisid kevadet avastamas nagu kunagi ammu, veel kurameerimise aegu. Ka siis ei olnud nad enam verinoored, vaid elu poolt omajagu kõrvetada saanud – parasjagu niipalju, et enam mitte teismeliste õhinaga armuda. Mõlemad olid oma esimeses lühikeseks jäänud abielus pettunud, aga ka mitmedki elureeglid selgeks saanud. Kiirustamata, päev-päevalt kõrvuti käies õppisid nad teineteist tundma just ühiste suhtumiste ja hoiakute kaudu. Mahe tuulehoog, pragunev tiigijää või pruunid kleepuvad kastanipungad pakkusid ammendamatut kõneainet ja naudingut teadmisest, et on kevad ja nemad on kahekesi.

“Ja mina mõtlesin, et raamatupidajad on kuivad ja vindunud inimesed!” tunnistas Meeli otsekoheselt, kui nad päikesesoojale pargipingile maandusid.

“Ongi!” kinnitas Pärtel. “See, mida sa praegu näed, on ainult maskeering. Tegelikult olen ma hoopis teistsugune!”

Midagi oli aga nende aastatega muutunud. Ka nüüd oli tuul mahe, tiigijää sulas ja kastanipungad ähvardasid pakatada, kuid hinge vaevas mingi rahutus. Midagi niisugust, mis ei lasknud kogu seda ilu ja ülevust nautida. Ja mida rohkem Pärtel sellele mõtles, seda koormavam see tundus.

“Mis see siis on – kas tervis?” küsis mees iseeneselt ja kehitas selle pärast õlgu. Otsest ja suurt tervisehäda ta kurta ei saanud, väiksemad tõved ja valukesed pidid aga selles eas juba loomulikud olema. Seljavalu, mis teinekord äkilisi liigutusi teha ei lasknud, seedimine, mille korrapärasus üha enam soovida jättis, mõnikord saatis hommikust ärkamist kerge peavalu, kuid see kadus tavaliselt kiiresti. Kõik need olid episoodilised hädad, mis ei oleks tohtinud organismile pidevat häiresignaali anda. Aga rahutus, kärsitus, mis ei lubanud millessegi põhjalikult süveneda, see jäi.

“Närvid, kulla mees, närvid,” lohutas Meeli, kui Pärtel talle oma häda kurtis. “Sul ei ole lihtsalt tegevust, varem sul ei olnud aega selliseid asju tähele panna. Kõik on sellest!”

Pärtel noogutas, ent sisimas ei suutnud naisega päriselt nõusse jääda. Temas oli tekkinud mingi tühik, millele ta ei osanud nime anda, aga mis nõudis täitmist ja end pidevalt meelde tuletas. Just nagu hambaarsti juurest tulles, kui oled jälle ühest hambast ilma jäänud ning keel tahtmatult kombib tühja kohta.

Ilusal päikeselisel kevadhommikul tõi post järjekordse saadetise, lehtede vahelt pudenesid välja mitmed ümbrikud. Üüriarve, elektriarve, telefoniarve. Pärtel istus laua taha, võttis kalkulaatori ja lõi kulud kokku.

“Nüüd ma olen kodune pearaamatupidaja. Seni olid sina, aga selle ameti ma võtan nüüd üle,” seletas ta Meelile.

“Küll on hea! Siiamaani sina teenisid ja mina raiskasin, nüüd näed ise, mis see kõik maksab,” noogutas naine.

Tõepoolest, mida rohkem Pärtel oma kalkulaatorit klõbistas, seda tõsisemaks ta nägu muutus. Korter oli erastatud, korter ise ei maksnud midagi. Aga küte, soe vesi, külm vesi, maja üldkulud, prügivedu, siis veel mingisugune remondifond… Lisaks elekter, gaas ja telefon – kõik see kokku andis kenakese summa.

“Meeli, terve minu pension kulub ju nende arvete pärast!” teatas ta siis hämmeldunult.

“Ometi hakkad sa aru saama, et pensionäride elu ei olegi meelakkumine. Sinu palgaga võrreldes oli see kõik tühiasi, aga nüüd ei saa me endale enam just paljut lubada,” arvas Meeli.

“Noh, aga mis me siis teeme? Ära surra on veel natuke vara.”

“Eks me peame kitsamalt läbi ajama. Või korteri ära vahetama.”

“Just!” ironiseeris Pärtel. “Kohe lähen ja panen lehte kuulutuse: vahetan kesklinnas asuva kolmetoalise korteri lossi vastu, soovitav Toompärast! Või lollidekülla…”

Meeli ei tulnud naljaga kaasa. Torkis usinalt oma heegeldust, venitas seda põlvel, vaatas eemalt ja lausus siis nagu muuseas:

“Me võiksime tõesti minna maale elama.”

Pärtel jäi naist üle prillide silmitsema, pani siis arved kokku ja teatas:

“Nii lolli ettepanekut poleks ma sinult küll oodanud! Mida sina maal tegema hakkad?”

“Eks sedasama mis siingi. Elama! Lehma ja siga pidama muidugi ei hakka, aga kassipoja võtaks küll. Võibolla isegi kutsika!”

“Ei, noh, püstihulluks läinud… Kus see elamine sul on?”

“Ostame majakese. Ilusa, väikese, mugava, ahjuküttega… Pangas meil niipaljukest on, et saaksime osta. Ja see korter jääks tagavaraks. Et kui hakkama ei saa, saame tagasi tulla.”

“Siis tuleb meil ju ikkagi korteri eest maksta!”

“Korteri üürime välja. Saame veel kasugi,” oli Meelil vastus valmis ja Pärtel vangutas uskumatult pead. Ta oli naise juttu naljana võtnud, aga nüüd tundus, et sellel on läbimõeldud tõepõhi all, sest igale tema vastuväitele oli Meelil vastus valmis.

“Paistab, et sa oled vist isegi maja juba valmis vaadanud,” ühmas ta.

“Jaa, olengi. Aga ma tean, et sa poleks mind jutulegi võtnud! Ja seda asja üldse mitte järelemõtlemist väärivaks pidanud. Sa pidid enne ise selgeks saama, et linnas läheb meie elu raskeks, me oleme ju üleminekuaja pensionärid…”

Pärtel kortsutas kulmu. Naise vastus tekitas temas segaduse ja teadmise, et ta oma teistpoolt veel sugugi lõpuni ei tunne. Ometi olid nad varem ju kõigest rääkinud ja mehe arvates alati ühel arvamusel olnud.

“Ja sa tõesti läheksid maale elama?”

Meeli oli süvenenud heegeldustöösse, nagu ei kuuleks küsimust. Pärtel vaatas naist, kehitas õlgu ega korranud küsimust. Võttis selle asemel ajalehe ja hakkas seda sirvima, otsides mõnda köitvat artiklit. Aga nimetu rahutus temas pakitses ja nõudis mingit aktiivsemat tegevust, ta pani ajalehe jälle kokku ja ütles:

“Kuule… Äkki läheksime autoga sõitma?”

“Kuhu?” kergitas Meeli kulme tööd katkestamata.

“Noh, ükskõik! Sõidame linnast välja, kevad ikkagi, päike paistab…”

Meeli näole libises muigevirve, aga ainult hetkeks.

“Olgu, läheme ja tuulutame end.” Ta pani käsitöö kõrvale.

Lada oli küll vanavõitu, aga visa hingega ja Pärtel ei tahtnud kuuldagi, et peaks oma äraproovitud sõiduvahendi mõne läänelikuma vastu vahetama.

“Mul on niisugune amet, et kui ma uhket autot pidama hakkan, näitavad kõik näpuga: pearaamatupidaja, teadagi, oskab endale teha, rahanumbreid kirjutada…” oli ta seletanud igaühele, kellega autost juttu tuli. “Ja ega ma ümber maailma sõita kavatse, siinsamas Eestimaal ajan oma asjad ära. Selleks aitab küll!”

Pensionärina oli ta kohe oma autos lisaväärtusi leidnud, kuigi keegi enam sel teemal vestlema ei tikkunud.

“Odav pidada, tagavaraosad ja remont maksavad vähe…” tõestas ta iseendale, aga mööda vuhisevad, igat värvi lakist kiiskavaid autod tekitasid sellest hoolimata väikese kripelduse. Temas oli ikkagi tekkinud mingi alaväärsuskompleks, kuigi ta kõigest hingest püüdis sellest üle olla. Nüüdki, ilusal päikesest säraval kevadpäeval, hakkasid suurel magistraalil temast mööda kihutavad kaasliiklejad Pärtlit varsti häirima ning ta pöördus kõrvalteele.

“Kuhu nüüd?” tahtis Meeli teada.

“Ah, ükskõik! Nende kihutajate hulgas ei saa närve puhata. Ja ega meil pole ju kuskile kiiret!”

Meeli ei vastanud, vaid hakkas ümbrust silmitsema. Teeäärne paju- ja lepavõsa ei pakkunud küll midagi meeliköitvat, kuid siis tuli tükk männikut ja selle serval väike punaseks värvitud majake.

“Noh, vaata – kas siin ei oleks ilus elada?” küsis ta mehelt.

“Kas sa ka kujutled, mis niisugune maja maksta võiks?” küsis Pärtel vastu. “Kindlasti terve varanduse, meil seda ei ole!”

“Aga kui saaksime odavalt, kas sa siis tahaksid?” ei jätnud Meeli jonni. “Kui äkki leiaks võimaluse?”

“Vana inimene pidi uuesti lapseks muutuma, sina ka hakkad muinasjutte uskuma. Tead, et nüüd on kapitalism ja turumajandus, odavalt ei saa midagi. Ära parem unistagi!”

“Oota! Aga kui tõesti on niisugune võimalus? Mulle pakuti sellist maja ja väga headel tingimustel.”

Pärtel vangutas uskumatult pead ja andis autole gaasi.