Читать книгу Kollaste lehtede aegu - Erik Tohvri - Страница 3

Karbuse külast sai pealinnani kuuskümmend kilomeetrit, parasjagu niipalju, et tunniajase sõidu järel lahedalt turule jõuda. Siis tuli kaup enne turupäeva algust maha laadida ja kioskisse anda, raha vastu võtta ja küsida uute kaubatellimiste kohta. Nüüd, lumesulamise aegu, oli kaubaks peamiselt kartul, porgand ja kaalikas, mida Kasepere mahukas juurviljahoidlas ületalve oli hoitud, ning kümmekond kotti leidsid endale kiiresti koha kioski tagaruumis. Varakevadel piisas kahest kaubakorrast nädalas, aga suvel tuli pea iga päev seda teed sõita: kõigepealt varane kapsas, siis maasikad, siis kurk ja tomat, mis kõik sai juba õhtul kaubikusse laotud, et hommikul viivitust ei tuleks ja kaup turu alguseks kohale jõuaks.

Kollane väheldane kaubabuss sai tühjaks ning Rein istus jälle rooli taha. Kodutee tundus lühem nagu alati, kuigi alevipoe juures tegi ta tavapärase peatuse, et pere toidutagavara täiendada. Karbusele jõudes tuli Reinul veel teinegi peatus teha – selleks ajaks oli parajasti postiauto käinud ja sidekontoris lehed ootamas. Teinekord isegi kiri, kuigi Tartus õppivad poisid enam ei viitsinud kirjutada, vaid eelistasid helistamist. Oli ju lõpuks jõutud niikaugele, et aastakümneid tavainimesele kättesaamatu telefon oli ka maal igapäevaseks tarbeasjaks saanud.

Küla keskusest Kaseväljale oli paar kilomeetrit. Põllud, metsatukad, üksikud talutared – Kallapere, Leebaku, Kiviaia… Siis jälle põllulagedus, kolhoosipäevil sündinud uudismaa. Siis, üsna tee ääres puudesalu kaenlas luitunudkollane majake, mida kutsuti Oksa taluks, kuigi talumajapidamisega ei olnud sel asumil juba aastakümneid tegemist. Õieti ei elanud seal juba kolm kuud kedagi, Oksa Marta oli onkoloogiahaiglas arstide armul, kuuldavasti üsnagi viletsas seisus… Siis tuli jupike metsa, õigemini oli see kunagine võsastunud karjamaa, kus leppade keskelt üksikud kuused nagu küünlad oma tippe kõrgele sirutasid. Ja siis, kohe kui eespool väike jõesild paistma hakkas, oligi kodutee ots. Pööre vasakule ning Rein vuristas lahti jäetud koduväravast sisse. Samas ilmus tareuksele ka Tiiu.

“Hea, et sa juba tulid, Kirju on na imelik, vist hakkab poegima.”

“Ahah. Noh, ega see pole tal esimene kord,” arvas Rein ja kõndis lauta. Kirju oli nende ainus lehm, oma pere piimaandja, kuigi nemad kahekesi ei jõudnud seda andi ära tarvitada. Aga suveajal, kui põldudele oli lisatööjõudu vaja ning viis-kuus inimest tuli päeviti tööle palgata, läks Kirju teeneid vaja. Mehine lõunasöök töölistele kuulus Kasevälja tavade hulka ja see oli kindlasti üks tegur, mis küla maatamehi ja endiseid lüpsinaisi tööle tulema meelitas. Päevapalk, mida Rein maksis, ei olnud suur, kuid mehine kõhutäis sinna juurde pehmendas töötegijate nurina.

“Rohkem loomi me ei võta!” oli Rein väitnud. “Juurikakasvatus on kindlam, kartulid, porgandid, kaalikad, kapsad on alati nõutud. Paar kasvuhoonet tomatite jaoks, kurgilavad…”

Tiiule oli see kõik tundunud kauge ja kättesaamatuna, polnud nad ju kumbki otseselt talutööga tegelenud. Rein oli kolhoosi agronoom, pärit siitsamast Kaseväljalt ja aegade muutudes oma esivanemate maad tagasi nõutanud. Tiiu oli aga siiakanti suunatud pärast majandustehnikumi lõpetamist, kolhoosi arvepidajaks, ja oli Reinule kohe silma jäänud. Nad alustasid oma elu üsnagi kitsalt, spetsialistidele määratud silikaattellistest maja teisel korrusel kahetoalises korteris. Siis tulid ka poisid teineteise järel – kõigepealt Arved, poolteist aastat hiljem Argo.

“Kitsaks läheb… Me peame siit ära kolima,” arvas Rein.

“Kuhu? Kuhu meil on kolida?” imestas Tiiu.

“Kaseväljale, kuhu siis mujale.”

“Ämma juurde? Ei taha!” oli Tiiu esimene reaktsioon mehe ettepanekule. Mitte et tal oleks ämmaga erilisi lahkarvamusi olnud, aga mingi sõltuvuse pidi see kolimine ikkagi kaasa tooma. Ka töölkäimine oli siit lihtne, vaid üle maantee. Muidugi, poisid tuli enne lasteaeda viia, aga seegi ei olnud kaugel.

“Sa räägid, nagu ema oleks krokodill!” kortsutas Rein kulmu.

“Ei, aga… Sina ei saa sellest vist aru, aga kaks naist majas tähendab ikkagi eriarvamusi. Ja pärastgi olen mina noorem…”

“ Et noorem ja pead alati järgi andma,” muigas Rein. “Ma ei usu, et see nii traagiline on, ema on minu arust täiesti talutav inimene.”

“Sa ju tead, et ühelegi emale ei ole minia küllalt hea, olgu ta või ingel,” ütles Tiiu poolnaljatamisi, kuid kuhugi hingepõhja jäi okas teadmisest, et tema kõrval oli mees ikkagi kogu aeg oma emaga arvestanud. Reinul oli muidugi õigus, Tiiu oli ämmaga hästi läbi saanud, võibolla isegi liiga hästi, kui võtta arvesse siit”sealt kuuldud jutte teiste perede naiste omavahelistest nägelemistest. Aga see kõik võis olla ka ainult sellest, et neil seni ei olnud midagi jagada, pärast Reinu muidugi, keda üks nimetas pojaks ja teine meheks. Kui aga kahe pärast on üks pliit, üks sahver ja veel lugematu hulk pisiasju, mis kõik perenaiseameti juurde kuuluvad, siis pidi asi küll teisiti olema. Oli ju praegugi ämm oma mitte just tihti toimuvatel külaskäikudel pilgu üle Reinu riiete ja sokkide lasknud käia, mõnikord isegi põgusalt pesu silmitsenud, kui Tiiul parajasti pesemine või triikimine käsil oli.

“Lükkame selle jutu ikkagi edasi, praegu me saame hakkama,” oli Tiiu siis ettepaneku teinud. “Poistel lasteaed ja kool siinsamas, pole kaugelt käia…”

“Kaks kilomeetrit ei ole kauge! Minu ajal Karbusel kooli ei olnudki, käisin Tuukses. Kuus kilomeetrit sinna, kuus tagasi. Ja siis ei olnud koolibusse ega autosid, mille pärast end hääletada,” oli Rein oma ajanud, aga jutt Kaseväljale kolimisest jäi seekord sinnapaika. Ning läks üsna palju aega, enne kui Tiiu taipas, et mees ei olnud oma mõtet maha matnud. Senises hiigelsuures riigis toimuma hakkanud muutused ja uued hoiakud panid ta tegutsema “ta ostis võileivahinna eest kokku kolhoosi mahakantud põllumasinaid ja isegi kaks traktorit, ning viis kõik tasapisi Kaseväljale.

“Praegu on õige aeg,” seletas ta Tiiule, kui too oli teda vanarauakogumise pärast sõidelnud. “Ja ega see nii vanaraud olegi. Kui ikka lased mõned pudelid käiku, kruvitakse sinna külge päris uued osad.”

“Ära unusta, et mina olen kolhoosi arvepidaja, see kõik käib ka minu töö pihta!”

“Noh, kõigepealt oled sa ikkagi minu naine. Ja kallis pärastgi,” naeris mees ja sasis ta juukseid. Ning paar aastat hiljem, kui talude tegemine juba üldiseks sai, polnud Tiiul enam vastuväiteid võtta.

“Nüüd on õige aeg, paberid andsin sisse. Maade tagasisaamiseks! See võtab küll aega, aga vana Mandriga on mul kokkulepe, et võin kas või hommepäev kündma ja külvama hakata. Ja ega Mander enam isegi taha kolhoosiesimeheks jääda, tal ka üsnagi kena taluke valmis vaadatud!”

“Nii et tassite selle kolhoosikese puha laiali,” kortsutas Tiiu kulmu.

“Kolhooside aeg on läbi! Nüüd tuleb veel võtta, mis võtta annab!”

Tiiu ei ütelnud selle pärast midagi, sest ei osanud sel ajal ju keegi arvata, mispidi pöördub poliitika selles suures riigis, mida Nõukogude Liiduks nimetati. Nagu tohutusuurt laeva, mis oma inertsiga ikka endisel suunal liigub, oli ka sellist riiki pöörata väga raske. Veel raskem selle tõttu, et vaid väga vähesed riigi kodanikud üldse uskusid sellise pööramise võimalikkust, enamik aga ei näinud selleks mingit vajadust. Ligi viiskümmend aastat oli Eestimaal õpetatud kõike teistmoodi tegema kui varem, isade ja vanaisade aegu. Selle ajaga olid üles kasvanud uued põlvkonnad, kellele jäid võõraks sellised mõisted nagu peremees ja paraku ka peremehetunne. Sest riik oli suur, riik oli põhjatult rikas ning riigipetmist ja riigivargust ei loetud rahva hulgas üldsegi petmiseks ega varguseks. Maarahva hulgas kerkis esile kaks valitsevat klassi: kõigepealt maata töölised, kes kunagiste mõisamoonakate kombel elasid uut tüüpi moonamajades ja tegid kuidagimoodi oma ette nähtud igapäevase tunnitöö ära, ning need, kes kolhoositöö kõrval õhtuti usinasti oma maalapikest kõõbitsesid, lehma pidasid ning piimaandjale kraavipervedelt talveheina varusid.

Rein ja Tiiu Meigas olid üheaegselt mõlemasse klassi kuulunud, kivikasarmus korterit omanud, aga tihti ka ämma abistamas käinud nii kartulivõtmisel kui heinateol. Muidugi aitas seda tööd kergendada Reinu kui kolhoosi peaagronoomi positsioon – temal ei olnud vaja lunida traktoriste ega autojuhte, vajaduse korral ta lihtsalt võttis kolhoosi traktori, haakis sellele külge vajalikud riistad ning müdistas Kaseväljal poole ööni. Tiiu pidas seda paratamatuseks, Rein pidi ju ema aitama ning asjaolu, et Kaseväljalt perele talvekartulid ja ülepäeviti viieliitrine piimamannerg saadi, oli tema meelest kõrvalise tähtsusega. Aga alles siis, kui kolhooside lagunemisest rääkima hakati, selgus Tiiule, et mees oli õigupoolest ettenägelikum olnud, kui ta arvatagi oskas: vaid kolm aastat tagasi ehitatud pooleldi maa-alune kartulihoidla sattus just Kasevälja talu maadele.

Siis aga tuli sündmus, mis muutis Meigase noorpere elujärje ühtäkki teiseks ning tegi Reinu paari aasta taguse ettepaneku Kaseväljale asuda hoobilt aktuaalseks. Oksa Marta, kes Kaseväljalt vaid paari kiviviske kaugusel oma majakeses elas, endine küla raamatukogu juhataja ja juba pikka aega pensionil olev üksik inimene, leidis naabri juurde oma igapäevast piimaliitrit tooma minnes Kasevälja Helmi lauda põrandal otse lehma kõrval lebamas. Ümber läinud lüpsikus oli veel piimatilk sees ja lehm kõõritas kohkunult üleõla oma perenaist, kes seekordse lüpsmise sellisel ebatavalisel viisil oli lõpetanud. Helmi ei olnud surnud, aga ka mitte elus, Marta raputamisele ja hüüdmisele ta ei reageerinud ning lõpuks kohale jõudnud arst konstateeris insuldi. Helmi viidi kiirabiga linnahaiglasse ja Kasevälja oli korraga ilma perenaiseta.

“Enam ei ole meil valikut,” ütles Rein Tiiule ja tema toonis võis aimata isegi pisikest rahulolunooti. “Sa pead Kasevälja perenaise tiitli vastu võtma!”

“Mine tea, vast ikka ema paraneb…” tõrjus Tiiu, kuid ka tema ei uskunud öeldut. Ämm oli haiglas küll teadvusele tulnud, kuid pool keha oli halvatud ja arst oli vaid käsi laiutanud, arvates, et eks tulevik näitab, on olnud juhuseid, kus…

Siis tekkis Meigaste ellu kummaline üleminekuperiood, kus elati nii siin kui seal, tahtis ju lehm lüpsmist ja kasimist, aga ka korterit ei saanud lihtsalt maha jätta. Kuni Rein kord veoauto võttis ja kahetoalise korteri kraami Kaseväljale vedas.

“Noh, vähemalt nüüd on asjad ühel pool,” noogutas ta rahulolevalt.

Reinust oli hoobilt taluperemees saanud, Tiiul aga ei käinud talu perenaiseks saamine sugugi nii kergelt. Nii selline mõte kui ka talutöödega kohanematud käed tahtsid harjumist. Lehmalüpsmise õppis ta Reinu toel üsna kiiresti ära, kuid ämma asjade puutumisse suhtus mingi tõrkega. Läks aastaid, enne kui ta oma uude osasse sisse elas.

Kasevälja Helmi oli haiglas ligi kolm kuud, siis tõi Rein ta koju. Kepi toel suutis vanainimene pikkamisi liikuda, aga tema kõne jäigi arusaamatuks ja vaid Tiiu suutis selle üksikutest sõnadest aru saada. Ja nii istuski vanaperenaine enamasti oma kohal avara taluköögi nurgas, jälgis sõnatult minia toimetamisi ja kohendas vahetevahel oma abimeest, keppi, mida ta alati käepärast hoidis. Tiiu ei saanud aga kuidagi lahti ebamäärasest tundest, et niipea kui ta peaks midagi valesti tegema, tõuseb ämm oma kohalt ja ähvardab teda kepiga. Ning ta ei saanudki oma ebalusest üle, hoolimata sellest, et istuja tegelikult üritas nii mõnigi kord oma halvatusest viltu kiskunud näole naeratust manada.

Rein tuli laudast, oli lehma üle vaadanud ja valas pesukaussi vett.

“Eks ta vast varsti jah…Käi teda ikka vaatamas,” arvas ta. Tiiu oli ajalehe läbi lapanud ja jäi siis kuulutustekülge silmitsema.

“Näe – Oksa Marta ongi surnud. Sai vaevast lahti, ega tal enam muud olnudki oodata.”

Vanaperenaise poolt kostus kolksatus, kepp oli maha kukkunud. Helmi tegi liigutuse, nagu tahaks tõusta, aga vajus siis istmele tagasi ja hakkas vaikselt koogama nagu imik, kes veel rääkida ei oska.