Читать книгу Arglik kevad - Erik Tohvri - Страница 4

Soojalaine tuli tubli nädal enne, kui kalender kevade algust kuulutas. Tuli koos tugeva tuulega, mis männid luiteharjal kohisema pani ja ojaäärset palistavate sangleppade raagus võrasid kõigutas, nagu tahaks neid pikaleveninud talveunest üles raputada. Üleöö muutus mets tumedaks, seni kõrged hangeseljad vajusid madalamaks ja õhus oli tunda erilist värskust, mis lõhnas niiskuse ja märja metalli järele. Soe tuul oli kaasa toonud madala pilvituse, mis öö varjul oli terve taeva katnud ja hallide udukoonaldena üle Laanehaua Harinõmme poole tuhises. Seda sügist meenutavat hämarust ei jätkunud õnneks siiski kauaks, juba järgmisel päeval hakkasid pilved oma jooksu aeglustama, pragunesid ja päästsid valla ka päikese, mis oli ühtäkki kuidagi kollasemaks ja soojemaks muutunud.

Juba veebruaris oli seesama, siis veel talviselt jõuetu päike Laanehaua uuelt katuselt lume sulatanud ja jätkas nüüd saabunud soojalaine toetusel kevadist võidukäiku. Mõne päevaga taganes lumi maja äärest kaugemale, nagu oleks kogu talve kestnud kütmise soojus lõpuks ka vundamendikividesse jõudnud ning need nüüd omakorda lund sulatama hakanud. Maja päikesepoolses ääres paljastus pleekinud kulurohi ja selle vahel hakkasid silma kummaliselt hargnevate lehtedega puhmad, mis imekombel olid suutnud rohelust läbi talve säilitada. Päike aga jätkas oma tööd ka kõrgel ojakaldal, koorides seal hangedest välja kõigepealt kanarbikumättad ning hakates seejärel liivast nõlva lumest lapiviisi vabastama.

Oja seevastu magas paksu lume all endiselt sügavat talveund, aga sellelegi pidi varsti lõpp tulema. Ojasängi katvate hangede vahele jäänud lohud muutusid üha tumedamaks ja siis tekkisid lumele veeloigud, mis hakkasid hangi sulatades jõudsalt laienema. Ning ühel hommikul märkas Sander Karm üllatusega, et oja on voolama hakanud. Tõsi küll, see polnud veel kevadine ega ammugi mitte suviselt tuttav veesoon, vaid Laanehaua õueala piirav ojake olnuks just nagu kahekorruseliks muutunud – vana ja õige voolas endiselt kuskil paksu jää all, uus aga veeretas oma üha rohkenevat kollakat vett selle peale tekkinud jääpõhjases sängis, uhtudes kaldahangi ja muutudes üha laiemaks. Oli vaid aja küsimus, millal jää nende kahe vahel sulab ja vooluvesi täisvõimu kätte saab.

Märtsi keskpaik oli juba möödas, aga Sander käis endiselt saeveskis tööl, kuigi oli korduvalt Priit Maasikaga lõpetamisest juttu teinud.

„Sa ju näed, et veel on palke jäänud, need on vaja läbi lasta,” oli Priit mangunud ja sellega pidi nõustuma. Uut töömeest polnud kuskilt võtta, Suurtee Harri aga komberdas veel ebakindlalt ja treenis oma kipsist pääsenud jalga.

„Mine tea, kas temast enam tulijat ongi,” oli Priit arvanud.

„Mis sa enam sellest, eks uued omanikud otsivad uued mehed,” oli Sander lohutanud. Saabuv kevad oli tema ja ettevõtte „Harinõmme Puit” vahele kindla piiri tõmmanud; sinnapoole piiri jäi palgatöö, mida ta oli terve talve teinud, aga millega tal loodetavasti varsti enam asja ei olnud, sest Laanehaual oli tegemist süle ja seljaga. Pärast seda, kui Liis Mellik oli talle poolkogemata oma õnnistatud seisundi üles tunnistanud ja Sander esialgse ehmatuse järel end kogunud ja otsustanud, et ta naist kõigiti toetama hakkab, asus ta väsimatult tegutsema. Kõik puhkepäevad ja õhtudki pärast saeveskitööd kulusid ärklitoa ehitamisele, ning nüüd oli see peaaegu valmis, kui viimistlus ja pooleli elektritööd välja arvata. Ärklitoa kõrvale kavandas Sander pesuruumi, ja sellegi ehitamist oli ta jõudumööda alustanud. Muret tegi aga trepp, mida mööda teisele korrusele pääseda; mees oli seda küll mitutpidi mõõtnud ja rehkendanud, ometi head lahendust leidmata. Esik oli liiga väike, et klassikalist puutreppi teha, ja astmete kinnitamiseks ei tulnud ühtegi head ideed. Seda muret kurtis ta ühel päeval tööl olles ka Priidule.

„Näed, pagana pihta, ameti poolest ma olen küll ehitaja, aga Laanehauale ei oska treppi teha! Otsetrepp tuleks liiga järsk, esik on väike, aga keeruga ei oska niimoodi, et astmeid toetada saaks. Peaks nagu mingi püstine emapuu olema, niisugune palk, et ümber selle, aga seda on keeruline kinnitada… Ja kes selle niimoodi ära hööveldab, et ilus saaks?” seletas Sander kõheldes.

„Emapuu? Aga kui paneksid jämedama raudtoru, mis siis?”

„Kust ma niisuguse võtan? Ja siis on vaja keevitada ja tont teab mis veel! Vinkelrauda ja polte ja…”

„Mul on kodus garaažis üht-teist veel töökoja ajast säilinud. Ja keevitustöö ma teeksin sulle ära ka, see pole küsimus!” Priit mälus vuntsi ja näis meelde tuletavat, mis tal garaažis veel leidub.

„Kui nii saaks, oleks vast hea küll, aga…”

„Mis aga – ma tulen pühapäeval Laanehauale, siis vaatame!”

Kokkulepitud ajal oligi Priit Maasikas Laanehaual, Sander seletas talle oma plaani ja siis mõõtsid ja rehkendasid mõlemad koos, kuidas astmeid paigutada ja kinnitada.

„Kindlasti raudtoru! Mul just paar juppi sihukest jämedat vedeleb, pikem on…” Priit hindas lae kõrgust, siis võttis mõõdulindi ja mõõtis. „Jaa, pikem annab välja küll!”

„Kui ma sulle kinni maksta jõuan… Ja kui sa ei taha, et ma selle eest peaks veel paar nädalat saeveskis töötama, siis oleks hea küll,” arvas Sander. Tõepoolest, Priidu pakutud lahendus hakkas talle meeldima. Toru värviks valgeks, aga puust astmelauad lakiks heledaks, efekt missugune!

Priit ei teinud öeldut kuulmagi, sehkendas mõõdulindiga.

„Me peame selle raudvärgi ära mõõtma ja üles joonistama, siis ma teen kodus valmis. Siin pole sul kindlasti nii kõva voolugi, et keevitada saaks! Otsi paberit ja hakkame peale!”

Sander vaatas, kuidas Priidu käsi pliiatsiga mööda paberit liikus, ja pidi tunnistama, et tehniliste joonistega on see mees rohkem tegelenud kui tema. Säh sulle siis külakooliharidust ja traktoristide kursusi, mis Priidu väitel tema ainuke haridusläte pidi olema! Elu on sellele mehele niisuguseid asju õpetanud, mis temale, ehitajale ja õpetajaharidusega filoloogile, silmad ette annab.

„Eks neid põllutööriistade pulki ole sirgeldatud küll, mis linnast tellitud sai. Kõike ei saanud ju oma töökojas teha,” seletas Priit Sandri imestunud nägu nähes. „Mis sa trepiastme kõrguseks rehkendasid – kaheksateist, jah?”

„Jah, see…” Sander tõstis pea ja jäi kuulatama, keegi oleks nagu autoga õuele sõitnud. „Kes seal…” Tõepoolest, ega Laanehauale sel aastaajal teisi tulijaid ei olnudki, pealegi autoga, ning hetkega muutus Priidu kohalolek Sandrile vastumeelseks. Oleks seda ette teadnud…

Siiski võttis veidike aega, enne kui uksele koputati ja Liis Mellik sisse astus. Priit Maasika autot õues nähes oli ta arvatavasti end veidi koguma pidanud, ja seda tõestas juba naise jutu algus.

„Tere, siitpere rahvas! Ma mõtlesin, et tulen härra Karmile oma võlga tasuma, aga… Ja sina, Priit, olid ju ka asjaosaline.”

„Ma ei tea, mis võlga…” Sandril kulus aega, et ennast Liisi väljamõeldud jutuainele häälestada. Võlga? Ka Priit vaatas tulijat nõutult, taipamata, millest jutt.

„Noh, teie ju kahekesi tõite mu õnnetu punase auto tookord sealt metsa vahelt Harinõmmele! Siis, kui see rattavärk ära lagunes,” lahendas Liis mõistatuse. „Härra Karm ütles, et raha selle töö eest ei võta, ja ma mõtlesin, et teen tänuks koogi! Näe, kui hästi läks, mõlemad oletegi siin.”

„Millal see oli, unustatud juba,” arvas Priit Maasikas ja mugis vurru, Sander aga tabas Liisi pilgu ja muigas. Tõepoolest, külal polnud põhjust teada saada, et nemad on Poe-Liisiga nii lähedased tuttavad. Külajutt on nagu seitsme peaga lohe, kunagi ei või teada, milline neist hammustama tikub.

„Eks siis peab kohvi tegema! Tulge kööki, ma näitan, kuidas see siin majas käib,” ütles Sander muiet ohjeldades. Priit jäi esikusse trepi kandesammast skitseerima, Sander koos Liisiga läksid kööki ja tegid lõbustatult teineteisele silma. „Vesi on siin, kohvipakk siin…” seletas mees valjult, et öeldu tingimata Priidu kõrvu kostaks, ise aga pidas peenikest naeru – Liis oli Laanehaual ju mitugi korda kohvi teinud!

„Mul hakkab vist looma,” ütles Priit Maasikas, kui majaperemees oli tagasi esikusse jõudnud. „Päris keerdtrepp see ei tule, aga…”

„Ega ma keerdtreppi tahagi, seda mööda saab ainult kõveraid asju üles viia!” Sander naeris, Liisi tulek oli ta tuju lausa ülemeelikuks muutnud. Priit õnneks muutust ei märganud, vedas sõrmega mööda äsja tehtud joonist ja seletas:

„Keerukohta jääb neli astet, nende jaoks ma keevitan vinklijupid… Ja kandjate jaoks otsin natuke karprauda, selle paneme siin poltidega külge, siin ju keevitada ei saa…”

Priit Maasikas rääkis, aga Sander ei suutnud kuidagi tema mõttekäiku jälgida. Ta noogutas, et oma huvi asja vastu näidata, aga mõte oli hoopiski köögis, kus Liis toimetas. Priit võtab oma joonise ja sõidab minema, ja siis pole neil vaja enam pimesikku mängida. Ei, siiski – enne tuleb koos kohvi juua. Kolmekesi, tähendab – veel peab mõni aeg olemist ja ütlemisi kontrollima. Aga olgu, see on isegi intrigeerivalt põnev!

„Oled niiviisi nõus, mis?” küsis Priit lõpuks pilku Sandri poole pöörates.

„Jah, muidugi… See on asjalik plaan, jah!”

„Aga mismoodi sina mõtlesid?” pinnis külaline, peremees oli kuidagi imelikuks muutunud. Justkui ei tunnekski enam asja vastu huvi, kuigi oli algul õhinal seletanud, mis ja kuidas.

„Ei, muidugi… Sinu plaan on parem, mina mõtlesin, et kuidagi puupostiga…”

„Mhmh…” urises Priit rahulolematult. „See hakkab sul kriuksuma ja nagisema, metall on ikka kindlam!”

„Just-just!” ruttas Sander kinnitama. „Aga minust poleks selle tegijat olnud, selles on asi.”

Liis paotas köögiust ja kuulutas:

„Kui te seal valmis saate, siis palun kohvile!”

„Nojah, naisterahvas majas, mis meil enam öelda…” arvas Priit, pani mõõdulindi tasku, voltis joonise kokku ja mehed astusid kööki. Ning esimene, mis Sander märkas, oli kaetud laud, millele oli tekkinud kirju lina. Kas tõesti võttis Päikesetüdruk isegi lina kaasa, Laanehaua köögilaud oli seni vaid vakstuga kaetud…

Ka Priit tunnetas, et õhus on midagi kummalist, vaatas kordamisi nii Liisile kui Sandrile ja arvas siis heaks oma arvamine välja öelda.

„On mis on, naistega pole just lihtne hakkama saada, aga eks nad teevad meiesuguste elu ikka tüki kenamaks küll!”

Sander vahetas Liisiga pilgu ega suutnud jälle muiet maha suruda. Ning Liis asus kiirustades talitama.

„Ma ei tea, kus siin lauas peremehe koht on… Kus te olete harjunud istuma, härra Sander?”

„Eks ma…” Küsitu taipas alles nüüd, et laua ääres oli vaid kaks tooli. Kolmandat siin majas lihtsalt ei olnud, mööbel oli veel linnast ära toomata. „Oot-oot… Kolmas iste, ma kohe…”

Igivana, mitmeid värvikihte paljastava tabureti oli Sander koos majaga kaasavaraks saanud ja ehitamise juures kasutusele võtnud. Nüüd oli see jälle asja eest ja pärast seda, kui mees oli jalgealuseks kasutatud istme oma töökuuega katnud, kõlbas laua äärde panna. Toolid jäid külaliste jaoks ning siis istusid nad kolmekesi lauas. Sellel troonis ilus ümmargune kook, mida Liis sedamaid tükeldama asus.

„Nii… Kõigepealt teile, härra Sander…”

Võõrastav oli naise suust sellist kõnetamist kuulda ja Sander Karm tundis, et varem või hiljem ütleb ta kogemata midagi niisugust, mis nende pimesikumängu paljastab. Parem oli seda juba nüüd ennetada, vähemalt osaliseltki.

„Liis, kas me teiega mitte „sina” ei rääkinud? Mäletate, tookord autot remontides me leppisime kokku…” ütles mees ja sõnum jõudis pärale, kuigi tegelikkuses oli kõik hoopis teistmoodi olnud.

„Nii oli vist jah… Aga me pole nii ammu kohtunud, et…” vabandas noorik ja naeratas nii, et see Sandri südame hüppama pani. Päikesetüdruk, tõeline Päikesetüdruk!

Priit Maasikas mugis kooki ja oli mõttesse vajunud. Ilmselt kalkuleeris, kuidas ta trepikandjat tegema hakkab, ja peremees pöörduski tema poole.

„Mis sa arvad, millal sul aega on seda rauatööd tegema hakata?”

„Eks ma lähen koju ja hakkan kohe peale, mis seal ikka mökutada! Ei tea, kaugele ma täna jõuan, aga teab mis suur töö see ju pole.”

„Võibolla peaks ma sulle appi tulema?” küsis Sander kõheldes ja lootis kõigest hingest eitavat vastust saada, appiminek oleks tema ilusa päeva ära rikkunud. Ning Priit arvaski:

„Mis seal kahekesi teha, mul käib jõud ka üksi üle.”

Ühist, kõiki haaravat vestlust kohvilauas ei sündinudki, sest Priit Maasikas kibeles lahkuma. Nagu kokkuräägitult ei püüdnud ka teised teda takistada ja pikemalt istuma keelitada. Sander läks Priitu õuele saatma ja too ütles autosse ronides kuidagi mõistatusliku alatooniga:

„Nojah… Head olemist siis teile!”

Pagana pihta, see tahumatuna tunduv külamees oli konspiratsioonist hoolimata vist tõesti tajunud, et ta on Laanehaual liigne. Aga pikemalt ei olnud Sandril aega selle üle mõtiskleda, lõpuks ometi oli ta Liisiga kahekesi jäetud.

„Räägi, tüdruk – kuidas sul on?” küsis mees tagasi laua taha istudes. Liis ei kiirustanud vastama, kehitas Sandrile vaatamata õlgu ja ütles siis napilt:

„Mis mul on – normaalne!”

„Kuidas see… Suurväli, olete kohtunud?” Sander nimetas Harinõmme poeomanikku nimme perekonnanime järgi. Talle tundus, nagu oleks eesnime tarvitamine seda meest Liisiga rohkem sidunud.

„Ei tea, pole näole andnud. Pidi Soomes olema.”

„Aga sina ise? Kuidas tervis on?” Toon ütles naisele enam kui sõnad: kuidas on su rasedusega, kas kõik on korras… Ja vastust andis jälle oodata, Liis oleks nagu sõnu valinud.

„Eks ma… kardan!”

„Mida sa kardad?” küsis mees, tahtes seda teha osavõtlikult. Aga naiseni jõudis ainult küsimuse sisu.

„Jumal hoidku, ma olen varsti nelikümmend kolm täis ja rase! Kas pole siis põhjust karta ja kahetseda, et…” Liis Mellik taipas, et oli oma süüdistava tooniga Sandrile liiga teinud. „Anna andeks, et ma niimoodi… Ma olen viimasel ajal närviline, saa aru…”

„Päikesetüdruk, võibolla on sinu olukorras loomulik, et kardad… Aga kahetseda ei ole sul midagi!”

„Ma ei tea, kuidas ma temaga hakkama saan, rohkem sellepärast.”

„Liis, aga mina loodan sinu kaudu…” Sander viivitas, neid põhjapanevaid sõnu pidi hoolikalt kaaluma. „Mina loodan niiviisi vanaisaks saada! Heaks vanaisaks, usu mind!” ütles mees ja surus julgustavalt naise kätt.